Päev 10 - Isa koda on palvekoda

Paast ja palve on läänemaailma ainus lootus, olevat öelnud Bill Bright, Campus Crusade'i rajaja. Just nimelt selleks, et Jeesus Kristus võiks olla maailma ainus lootus, nagu ühe palvekoja seinale suurelt kirjutatud on. Selleks, et see mõte väga paljude jaoks tegelikkuseks saaks.

Olen viimasel ajal taas kuulanud üht seeriat "Uniqueness of the last generation" (Allen Hood, IHOPKC) ja seal on nii mõndagi mõtlemapanevat. Pealkiri esiteks, see justkui ei kutsu kuulama. Et umbes, mis mul sellega pistmist küll võiks olla?! "Kõndisin" minagi sellest seeriast e-poes enamasti mööda. Samas on see aga vist sügavaim õpetus üldse, mida eales kuulnud olen. See on ilmutuslik, mis tähendab, et kuuldud Sõna haarab Sind kaasa, tungib südame soppidesse ja teeb seal oma tööd.

Mõnes mõttes on see süsteemi kriitika. Nimelt väidab ta, et läänemaailmas tullakse iga 5-10 aasta tagant välja uue moeröögatusliku metoodikaga (seeker service, cell church, etc). Töö kogudustes organiseeritakse ümber, katsetatakse 5 aastat, tulemusi eriti ei ole, juht põleb läbi, võtab sabati- e puhkeaasta, tuleb tagasi ja põleb jälle läbi. Nii kordub see läbipõlemiste tsükkel ajast aega. Ja mitte et need metoodikad päris valed oleksid, vaid neid kasutatakse valedel alustel. Seega, selle asemel, et tunnetada oma viljatust ja sellega Jumala ette minna, oleme kindlad, et kuskil PEAB olema üks inimlik metoodika, mis meid lõpuks võidule viib. Ja Jumal oma armus ja halastuses laseb meid peaga vastu seina joosta, sest muidu arvaksime, et olemegi kohale jõudnud.

Samas on lektoril ka kaastundmust koguduse vastu. Ta ütleb, et Kristuse ihu annab endast absoluutselt parima selle valgel, kui palju tal ilmutust on. Kuid samas lisab, et see just ongi probleem, nimelt see, kui palju ilmutust tal on. Jumala sõna on haruldane, just nagu enne Saamueli sündi. Kantslitest tehakse igal pühapäeval palju sõnu, kuid Jumal ei ütle suurt midagi. Ja see on üks väga hull olukord, eriti siis, kui need, kes räägivad, asja ohtlikkusest aru ei saa.

Radikaalse soovitusena kõlab ettepanek jätta ära kõik teenistused kogudustes (k.a piibliõpe ja jutlused) ning tulla kokku vaid palvele. Et palve saaks kogudustes ausse tõstetud. Tihti on ka meil ju nii, et me ei oska palvetada. Palvekoosolekki koosneb sõnumitest ja heietustest, selle asemel, et tundide kaupa Issanda ees end välja valada. Mis kusjuures on täiesti võimalik, ühes Eesti linnas täiesti järele proovitud. Me küll ei jätnud midagi ära, küll aga tegime kõikidel päevadel teenistustele otsa ka järelpalve, nii et palvekoosolekuid oli koguduses viiel päeval nädalas ja kokkuvõttes rohkem kui mistahes teist tüüpi koosolekuid kokku. Aasta sellist palvet ja asjad hakkasid muutuma. Tegelikult hakkasid asjad muutuma lausa esimestest kordadest peale. Aasta jooksul muutus see, et Issand hakkas inimesi juurde lisama.

Ma usun südamest, et palve koguduses on Jumala südame igatsus. Ütleb ju Jeesuski, et TEMA ISA koda peab hüütama PALVEkojaks. Meil on enamik uuemaid kirikuid ikka sellised seltsielu keskused, kus inimese kultuurilisi vajadusi rahuldada saab. Seda, et selline innukas ja pisut tasakaalust väljas klubitegevus Jumalale meelehärmi teeb, on ju dokumenteerinud ka prohvetid. “Kui te tulete vaatama mu palet, kes nõuab siis teilt minu õuede tallamist?!” Js 1:12 ja “kes küll lööks kinni uksed” Ml 1:10, samuti Aamos räägib sellest pikalt. Jumalateenistuste peamine funktsioon on unustusse vajunud. Kõik muu on hoopis tähtsamaks saanud.

Niisiis, iga 5-10 aasta tagant tuleb mõni uus revolutsiooniline metoodika, mis peaks kogudust edasi aitama. Ja kuna me teame oma statistikat ja koguduse õnnetut olukorda, siis tahame, et asjad kuidagi muutuks. Seega, iga kord on meil kogudusena valik, kas läheme selle uue meetodiga kaasa ja kujutame endale ette, et tegelikult pole hullu midagi; või tunnetame ära oma viletsuse ja viljatuse ning läheme koos kogudusega palvesse ja Jumalaga osadusse ning laseme Jumalal end täita. Millal küll ometi see oma jõud otsa saab?! Sest alles siis saab Issand hakata midagi ehitama.

“Mitte inimliku väe, võimu läbi, vaid Minu Vaimu läbi,” ütleb Issand. Tarkuse ja Ilmutuse Vaimu kaudu. Huvitav oli näide ajast enne Saamueli sündi, et kui maal on ilmutuse põud (1Sm 3:1), siis algab kõik peale ühest viljatust naisest, kellele tema viljatus koormaks on ja kes seepeale hakkab Jumala poole hüüdma kogu südamest. Nii kõvasti lausa, et preester süüdistab teda purjuspäi templisse tulekus. Ja Hanna palvetab ning saab lisaks kaua-oodatud pojale ilmutuse tulevasest kuningast, messiast. Ta saab ilmutuse Jumala plaanidest oma rahva suhtes. Võimas! Ja piisas vaid sellest, et Hanna tunnetas oma jõuetust ning mõistis, et vaid Jumal võib aidata. Ja vaid tema enda palve toob vastuse, ei mitte Eli, tema preestritest pojad ega nende uusimad metoodikad.

Teine mõttekäik, mis kõlama jäi, oli see, kui Johannese jüngrid tulid Jeesust noomima tema juhtide kasvatamise metoodika pärast. Miks meie ja variseride jüngrid paastuvad, sina aga lased oma jüngritel süüa kõike?! Ja Jeesus lahkelt selgitab neile, et religiooni lõppeesmärk on olla koos oma Jumalaga, mitte tunda uhkust selle üle, kui hästi sa religioosseid rituaale täidad. Jeesuse jüngritel pole mingit põhjust hetkel paastuda, sest nende Peigmees on nendega. Aga kuna nad on maitsnud, kui hea on olla koos Jeesusega, siis tuleb aeg, kui nad paastuvad. Ja mitte ainult. Kuna nad on sattunud armastusesõltuvusse Jumalast, siis teevad nad Tema heaks mida iganes, et hoida Teda enda juures. Paastumine on see kõige väiksem asi, nad ei pelga lõpuks isegi mitte surma minna.

Selline on Jeesuse juhtimisstrateegia: panna jüngrid endasse armuma selliselt, et miski muu enam ei toida ega janu ei kustuta. Ja kurb on see, et inimesed, kes on näinud ja kogenud kõige enam (nt Johannese jüngrid), ei lähe ise sisse sellesse armastuse osadusse. Ise ei lähe ja teistel seisavad ka tee peal ees, õpetades õpetusi, mis vaid inimeste käskimised on. See on suur müsteerium, ütleb lektor, mystery of the iniquity and lethargy of the heart. Inimsüdame patu ja unisuse/letargia müsteerium.

Kuna edasi räägib Jeesus veinist ja lähkritest ja lähkrite paikamisest, siis tuleb siit välja teine oluline aspekt liidrite koolituses: nad peavad teadma, mis ajastul nad elavad. Igal ajastul on oma spetsiifiline sõnum Jumalalt, mis vastab koguduse ajaloolisele kontekstile (Osta põld või mitte osta?! jne). Erilist tunnetust, tarkust ning juhatust vajab aga see lõpuaegade põlvkond, mille jooksul Jeesus tagasi tuleb. Mida aga teha, kui Jumala sõna on haruldane ja nägemused ei ole sagedased?! Kuidas me siis üldse võiksime teada, kuidas valmistuda ja valvata, et ikka õli lambis oleks?!

Eks ikka see juba alguses viidatud palve ja paastumine. See ongi meie ainus lootus, vajalik selleks, et me Jumalast aru hakkaksime saama ega kasutaks teda vaid ühena eneseabi meetoditest. Kui Jumal end oma armastuses rohkem avaldab ja ilmutab, nõuab see meilt ka suuremat vastust, sest selline on juba kord armastuse olemus. Ja kui me astume Tema poole kas või sammukese, tuleb tema meile alati kaks sammu vastu. Nii kasvabki usk ja selgineb arusaam. Kui palume Temalt, et Ta meile iseennast ja oma auhiilgust ilmutaks, peame ka olema valmis uuele valgusele kogu südamest järgnema. Et me ei oleks kui Iisraeli lapsed kõrbes, kes küll 40 aastat nägid imetegusid, kuid ikka hingamisest ilma jäid.

***

Ma ei taha enam Jumalaga kaubelda mitte mingite kohtade pärast ei siin ilmas ega tulevases. Tahan olla vaid armastuse osaduses. Tahan istuda Ta jalge ees ja kuulda Ta südametukseid. Ma tahan näha Tema auhiilgust, tunda Tema südant, mõista Tema mõtteid. Tahan ülistada Teda selle eest, kui võrratu Tema on ja kuivõrd on ta väärt kogu austust, väge, hiilgust ja au. Ma igatsen Tema ligiolu, neid unetuid öid kõnelustes Temaga, kui kõik muu sai tolmuks Ta palge ees. Ma igatsen oma Taevalist Peigmeest. 
Tule, Issand Jeesus!

Tallinnas, 1.august 2010.

Päev 9 - Ihu osadus

Minu sees on saanud kuju üks sõnum, mida varemalt seal olnud pole. See tähendab, et ma ei saa kuidagi abi eelnevatest postitutest ning pean kuidagi suutma selle praeguste ressurssidega endast välja kirjutada... :-)

See oli umbes aasta tagasi, kui juhtusin lugema internetist leitud Chad Birdi mõtisklust "Kristluse põhituum ei ole isiklik osadus Jeesusega"
http://www.chadbird.com/blog/2017/4/26/christianity-is-not-about-a-personal-relationship-with-jesus

Esimene reaktsioon on vastu vaielda: no kuidas ei ole?! Kui ma Jeesust isiklikult vastu ei võta, siis ei saa ma ju oma päästes kindel olla... Jah, muidugi ei saa, aga see pole see, millest ta räägib. Nimelt räägib ta sellest, et kristlik usk peab toimuma koguduse kontekstis. Piibel tõepoolest ei kasuta kusagil väljendit "isiklik osadus" ning meid õpetatakse pöörduma Jumala poolegi kui "Meie Isa...", mitte kui "Minu Isa," kuigi ka seda Ta kahtlemata on.

Siiski üle kõige kutsub Jeesus meid elavasse, aktiivsesse, ülistavasse kogukonda, mis regulaarselt koguneb tema armuandide ümber, Meid uhutakse Tema ihusse ristimises. Me võtame ühiselt osa armulauast, süües Tema ihu ja verd. Me laulame koos, palvetame koos, tunnistame patte üksteisele, kurvastame ja terveneme ning lõpuks sureme koos. Ta on andnud meile pastorid. Ta on andnud usuvennad ja -õed. Ta on andnud meile lapsi, keda õpetada, vanemaid, kelle järele joonduda ja isegi mitte-nii-väga-armastusväärseid inimesi, keda armastada sellepärast, et Kristus suri nende eest. (Chad Bird)  

Kristlus ei ole sooloettevõtmine, see ei ole privaatne suhe minu ja mu Päästja vahel. Nii nagu Issand kujundas Iisraeli kõrbes oma rahvaks, vormides neid üheks ihuks lepingu järgi, nõnda on Ta ka Uues Testamendis vorminud oma rahva, ristides neid üheks ihuks. Tänu Jumalale, et see nii on! Hoidku taevas mind personaalse suhte eest Jeesusega. Ma tean, mis siis juhtuks: Ma muudaksin oma personaalse Jeesuse lõpuks täiesti tuttavaks kujuks: iseenda kujuks!  (Chad Bird)   

Tundub, et natuke pingutab see Chad üle. Ma ei saa ka hästi aru, mida tähendab, et me 'sureme koos'  --võib olla seda, et see kogemus tabab varem või hiljem meid kõiki? Samas on tal muidugi õigus, et kui meil on vaid n.ö "isiklik osadus", siis on meie Jumal ka õige varsti päris meie nägu. Sellest ning sellega kaasnevatest pettekujutelmadest ja valeootustest ning -lootustest oleme eelnevate päevade jooksul juba ju rääkinud ka. Mulle meeldib aga üks teine analoogia, mis on rohkem tasakaalus ja rohkem kooskõlas Sõnaga. Pärineb see taas AW Tozeri raamatust "Pürgimine Jumala poole".

Teenimine, töö ja tegutsemine – need kõik on head asjad ja neid peaks tegema iga kristlane. Kuid kõigi nende asjade aluseks peab olema sisemine Jumala vaatlemise harjumus, mis annab kõigile teistele asjadele tähenduse. Meie sees areneb nii öelda „uus silmapaar,” mis võimaldab meil vaadata Jumalale, samal ajal kui meie välised silmad näevad selle kaduva maailma pilte.  

Mõni võib karta, et me seda tehes paisutame isikliku usuelu liiga suureks, et Uue Testamendi „meie“ asendub iseka „mina“-ga. Oled sa kunagi mõelnud, et sada klaverit, mis on häälestatud ühe helihargi järgi, on automaatselt häälestatud üksteisele? Nad on kooskõlas seetõttu, et neid on häälestatud mitte üksteise, vaid kõrgema standardi järgi, mille ees peavad kõik üksikult kummarduma. Seega sada kokkutulnud ülistajat, kes igaüks üksikult vaatab endast eemale Kristusele, on südames üksteisele lähemal, kui siis, kui nad muutuksid teadlikuks ühtsuse vajalikkusest ja pööraksid oma silmad eemale Jumalast ja püüdleksid lähedasema osaduse poole. Sotsiaalne usuelu saab täiuslikuks, kui isiklik usuelu saab puhastatud. Ihu muutub tugevamaks, kui selle liikmed saavad tervemaks. Terve Jumala kogudus võidab sellest, kui kõik koguduse liikmed hakkavad otsima paremat ja kõrgemat elu. Kui harjumus sisemiselt Jumalat silmitseda muutub kindlaks meie sees, juhatatakse meid uuele vaimuliku elu tasandile, mis on rohkem kooskõlas Jumala tõotuste ja Uue Testamendi vaimsusega.

Tõotus palvetele vastuseid saada... selle eeltingimuseks on, et kaks või kolm on Tema nimel koos (Mt 18:20). Kui keegi on haige, kutsugu koguduse vanemad (Jk 5). Selle, kas me käime valguses, saame iseeneses läbi katsuda just seeläbi, et vaatame, kas meil on osadus üksteisega. Kui on, puhastab Jeesuse veri meid kõigest patust (1Jh 1:7).

Kristus on koguduse pea ja Ihu Õnnistegija  (Ef 5:23 ).  Kogudus on see paik, kus toimub kasvamine, st kus Ihu kasvab üles armastuses (Ef 4:15-16). See on paik, mille kooskäimisi ei tohi maha jätta (Hb 10:25). Kogudusele on antud taevariigi võtmed (Mt 16:19) ning meelevald maapealseid asju kinni ja lahti siduda. Koguduses saab avalikuks ka kurjus (Õp 26:26) .

1 Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama

selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, 

2 kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides

armastuses, 

3 ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust. 

4 Üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma

kutsumise poolest; 

5 üks Issand, üks usk, üks ristimine, 

6 üks Jumal ja kõikide Isa,

kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees.(Efesose 4)  

Jeesus palvetab Ketsemani aias enne ristile minekut Isa poole oma järgijate eest: "Et nad kõik üks oleksid" (Jh 17:11). Alates 20. salmist kordab ta seda palvet taas, et kogu kristlaskond maailmaajastu lõpuni oleks üks, nagu Jeesus on üks oma Isaga. Siin on ka mõte, et kui kristlased tõepoolest üheks saavad, siis hakkab ka maailm neid uskuma ja nende kaudu uskuma Jumalat. Maailm võib selle ühtsuse kaudu ära mõista, et Jumal armastab oma rahvast nõnda, nagu Isa on armastanud Jeesust.(Jh 17:20-23).

Koguduse meelevald on Kristuse enda meelevald: 

15 Seepärast ka mina, kui ma sain kuulda teie usust Issandasse

Jeesusesse ja armastusest kõigi pühade vastu, 

16 ei lakka tänamast teie eest, teid oma palvetes meenutades, 

17 et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, kirkuse Isa, teile

annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema äratundmisel, 

18 valgustades teie südame silmi, et te teaksite, milline

lootus on tema kutsumises, milline on tema pärandi kirkuse rikkus

pühade sees 

19 ja milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume

tema tugevuse jõu mõjul. 

20 See sai tegevaks Kristuses, kui ta tema üles äratas

surnuist ja pani istuma oma paremale käele taevas, 

21 kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja

ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte üksnes nüüdsel, vaid

ka tulevasel ajastul, 

22 ja ta alistas tema jalge alla kõik ning pani tema kõigi asjade

üle peaks kogudusele, 

23 kes on tema ihu, tema täius, kes täidab kõik kõiges. (Ef 1)

Pangem tähele: KOGUDUS on Kristuse ihu, Kristuse TÄIUS, kes täidab KÕIK KÕIGES. Salm 22 ütleb, et tema (st Kristuse ihuks oleva koguduse) jalge alla on alistatud kõik. Milline võrratu tõotus! Ava me silmad, Issand, et mõistaksime neid tõdesid ning suudaksime hoomata, milline väärtus ja milline vägi on selles, kui me kord suudaksime ühe ihuna toimima hakata! Anna meile ilmutus sellest väelisest tõest!

Ja ilmutust on meil tõepoolest vaja, sest praegu on meil väga palju ülistuslaule, mille põhisõnum on 'mina, minu, mind". Mina tulen, mina seisan, mina ootan, Sina õnnista, Sina täida, Sina tee jne. Ja ma ei arva, et ainsuse 1. pööret üldse kasutada ei tohiks, aga kusagil peaks olema tasakaal. Kindlasti ei tohiks kõik laulud ühe ülistuse ajal minakesksed olla. Mõned neist minalauludest saaks ehk ka  muuta vähemalt "meie"-lauludeks. Veel parem oleks laulda laule, mis pöörduvad Jumala poole võimsalt "Sina" või kuulutavad "Temast" ning keskenduvad Tema imelistele omadustele.

Häälestagem siis oma "klaverid" igaüks üksinda meie Suure Meistri helihargi järgi ning tulgem kokku ning andkem üks väeline klaverikontsert!!! Siis on lootust, et ühel päeval mõistame oma kutsumist Kogudusena, Kristuse Ihu ja Tema Pruudina.

Mõtisklemiseks: Efesose kiri, Johannese 17, Jakoobuse 5, Kolossa 3. 

Päev 8 - Identiteet Kristuses

Sagedasim palve, mida kirikus ette loetakse, on seesama, mida Jeesus oma jüngritele õpetas: "Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu, nagu taevas, nõnda ka maa peal." Mõnel pool kasutatakse seda kui eeldust, miks näiteks haigete eest paluda--Taevas ju haigeid pole. Aga selle palve palumiseks on mingi suurem põhjus, milleks on Jumala Riik, mis peab olema/on "seespidi teie sees/seas". See on riik, mis avaldub seestpidi inimestest väljapoole, kuni kogu ühiskond saab muudetud. See on see, kui minul on võimalus öelda või mõelda kellestki halvasti või muul moel kätte maksta, siis ma lihtsalt ei tee seda ning selle kaudu justkui absorbeerin selle löögi iseendasse, andestan ja annan oma valu Jeesusele üle. Tegelikult, enamgi veel, kui mina olen koos Kristusega surnud ja koos Temaga üles tõusnud, siis need asjad ei saagi mind häirida. Surnud inimene ju teatavasti ei reageeri välismõjutustele. Ja nii, mida enam inimesi sellise tõelise vabaduse ära tunnetab ning selle järgi ka elab, seda enam võib tõeline Jumala Riik levida, sest kuri jääb paljundamata.

Seega vajab Jumal kaastöölisi, et maa peale luua oma Riik. Ja Ta ei vaja mitte neid sinistes tunkedes ringi sebivaid töötegijaid, kes vaid oma tööst hoolivad, vaid inimesi, kellega Temal võiks olla intiimne armastuse osadus. Jumala igatsuseks on leida ja valmistada oma Pojale Pruut. Kui Aadama, esimese inimese küljeluust valmistati temale abi, kes temale kohane oli, siis Jeesuse, teise Aadama "une" ajal tulid tema külje seest välja veri ja vesi, mis põrmuga kokku puutudes hakkavad valmistama Kristusele Pruuti, kes Temale "kohane abi" võiks olla.

Oleme ära harjunud pildiga Jumalast, kes on armastav isa või pigem isegi selline pisut seniilne vanaisa--selline, kes meid kinkidega üle külvab, me nõtrused kõik heaks kiidab ning laseb meil neid rahumeeli edasi praktiseerida. Ometi on Ilmutuse raamatu Jeesus pigem Peigmees, kelle ülim eesmärk on Pruut, kes on ennast valmistanud ja kõigist armukestest vabanenud. Peigmehe kujund tähendab ka seda, et Jeesus on armukade, kuna ta tõepoolest armastab oma Pruuti. Mitte mingi hinna eest ei ole Ta valmis oma Mõrsjat mitte kellegagi jagama. Ja lõpuks see Tal õnnestubki, võita oma kallima süda jäägitult. Selle tagajärjel suudab Pruut, kelle süda on armastuses võidetud Peigmehele, võrdselt vastutust kanda Taevases Jeruusalemmas.

Kristus tuli maailma, mis oli müüdud patu alla. Esimese Aadama langemine oli kogu loodu pannud kaduvuse orjusesse (Ro 8:32), kust ta väljapääsu otsib. Orjus oli ränkraske ning nõudis lunaraha. Isik isiku vastu. Kuningas, kes ei pidanud paljuks ennast oma rahva eest ohverdada, maksis ülima hinna, andes elu oma Pruudi eest.

See on ohver, mis maksab iga inimese eest, kes selle vaid vastu võtab. Samas sisaldub selles ka üleskutse võrdseks partnerluseks, kus meile pakutakse võimalust Jumalaga nii üheks saada, et võiksime mõelda tema mõtteid (prohvetlus) ning teha tema tegusid (tunnustähed ja imed, millest suurim on pääste). Ainus, mida meilt oodatakse, on oma elu üle andmist--Printsi jäägitut usaldamist ning temaga loojangusse kappamist, jättes maha oma isakoja, kus meid niikuinii väärkoheldi ning kõik need lojaalsused, mis meid siiani sidunud on.

Me oleme Jumala lapsed vaid Kristuse kaudu. Ja Kristus ei ole sealjuures mingi perekonnaseisu-ametnik, kes aitab õigeid pabereid vormistada, mis meid hoobilt pärijaks teevad, isegi kui me rohkem selle perekonnaga eriti tegemist teha ei taha. Umbes nii, et juriidiliselt sai kõik korda, kuna juhtusin olema õigel ajal õiges kohas ning nüüd, kuna dokumendid on vormistatud ja seega tulekaitsekindlustus igavikuks olemas, tuleks aeg-ajalt, tänutundest või nii, nägu näidata, kuid üldiselt võib elada, nagu välja tuleb ja suurematest jamadest on ta nagunii lubanud mind ka veel välja aidata, lisaks veel nälja ja külma eest hoida ning haigustest ka terveks teha. Ja lisaks veel positiivne enesemääratlus-- ikkagi Kuninga laps--"tõend" ju olemas selle kohta!

Ei, Jumala perekonda tulek ja seal püsimajäämine saab toimuda ainult kestva osaduse kaudu Pojaga. Eks hoiatanud meid ka Jeesus, et vaid see, kes jääb püsivasse osadusse viinapuuga, sellel on elu. Kuivanud oksad raiutakse maha ja visatakse tulle. Vaid see, kellel on Poeg, sellel on elu (1Jh 5:12) ja ükski ei saa Isa juurde muidu, kui Poja kaudu (Jh 14:6). Ehk teisisõnu, sellesse perekonda saab täisväärtuslikuks liikmeks vaid abielu kaudu Pojaga. Kui me Pojast väga ei huvitu, siis võime küll ette kujutada end kuninga lastena, reaalsust seal taga ei ole.

Ja samas on sellest Pojast teinekord natuke raske lugu pidada, kui ta meile "sisse sõidab". Tema nõudmised tunduvad ebarealistlikud, tema väljaütlemised tõredad ja ebaviisakad. Ta ei seltsi rikaste ja ilusatega, vaid eelistab vaeste ja vaevatute seltsi. Ta ei tee asju nii, nagu meie tahaksime. Ta ei pea kinni kokkulepitud tavadest ning ajab meid oma küsimuste ja väljaütlemistega kimbatusse. Kui me aga pole ennast Tema ligiolus mitte kunagi ebamugavalt tundnud, siis ilmselt ei ole me Teda iial tundnudki... (nii on vist öelnud Oswald Chambers, Kirkuse kütkes)

Ta ootab meilt vaid üht, nagu T. Wilcox, 17. sajandi autor (Meetilk Kristuskaljust) ütleb: et me tooksime talle vaid oma pattu ja patusust, sest muidu Kristus ei saa Sulle olla Kristuseks ja sina ei kõlba talle. Peame alusteni maha laskma lõhkuda tal kõik vana, millega me siiani end turvanud ja kaitsnud oleme. Peame kaevama Kaljuni välja ning vundamendi sinna valama, otse Kalju peale. Ja ei aita see mitte, kui sinna vahele mõned omapoolsed kunstmaterjalid poetame, et "ehk kulub ära". Näiteks penoplasti kalju ja vundamendi vahele, et ehk on siis soojem. Ei ole. Selline materjal aitab majal hiljem vaid viltu vajuda.

Ja selline natuke ekstsentriline Peigmees, kes samas on ülimalt täis armu ja tõde, on meie ainuke lootus. Kui me Tema ära põlgame, ei jää meile kedagi enam. Ja vastu peame me Teda võtma oma südame sügavaimates kambrites. Suuga tunnistamisest ei piisa. Vilkast vaimulikust tööst ei piisa. Kõrgetest ametitest ja lugupidamisest koguduses ei piisa. Suurtest annetustest ja muudest ohvritest ei piisa. Millestki muust ei piisa, kui vaid sellest, et palvekambris, kus oled vaid Sina ja Tema, oma Elu Armastust tundma õppida. Ja tundma õppides oma armsamat tahame Temaga läbi põimuda, üheks saada, üks olla. Ja seda pikki tunde, päevi ja aastaid, järjest enam Tema sarnasemaks muutudes...

Üheks saanuna muutub ka mäejutluse õpetus praktiseeritavaks. Mitte, et ma kramplikult püüan meelde jätta ja järgida Piibli kõiki 650 käsku ja keeldu, hoiatust ja manitsust (juudid olla kokku lugenud), vaid et ma armastan Teda ning südames igatsen Teda järgida ja ma TEAN, et mul on vara taevas, seega pole maine vara nii oluline. Ja ma tean, et iga kord, kui minu õigust väänatakse ja mind survatakse ning ma sellele vastu ei astu, tiksub mu taevasele kontole kroonijuveele juurde. Ma tean, et mul ei ole mõtet varastada ("no õige pisut, mis vargus see ka on!") ega valetada ("see nüüd mõni vale!"), isegi bussipiletita sõitmisest võin loobuda, sest mul on parem ja jäädavam vara taevas. Ja ma võin piletita bussi sattudes rahumeeli osta kallima ühekordse pileti, mitte jääda kombineerima, et kui ma järgmine kord suurema piletite paki ostan odavama tükihinnaga ja siis ühe pileti puruks rebin, et siis on ju ikka eelmise sõidu eest makstud (olen tõsimeeli inimesi vaimustunult kuulnud tunnistamast sellisest praktikast aastaid tagasi). Mu esimene pastor Andrus nimetas sellist lähenemist "tilliseemne usuks".

Ei, ma saan elada ausalt ja heldelt juba selles hetkes, kus ma olen, ning ei pea muretsema lisaväljaminekute pärast, ükskõik, kui palju Tema mind kutsub ära andma. Ma ei pea muretsema, et äkki ma nüüd ei tule homme omadega toime. Mul on kõik, mida vajan, juba olemas. Ja mitte ainult siin maailmas, vaid enamgi veel tulevases. Ja kui tunnen kitsikust, siis Tema on lubanud mind varustada oma armu rikkust mööda. Ja teinekord, kui mingid "löögid" eriti sagedaseks muutuvad ja nt rahakotti tuulutavad, on aeg teha inventuuri ja küsida: "Jumal, mida Sa mulle öelda tahad? Kus pean teistmoodi mõtlema/tegutsema?!"-- ehk nii nagu ütles Joel Reinaru viimase PP ajal: "Kamoon! Jumalale lähenetakse altpoolt! Lähene põlvili, kui oled tüdinud õppetundidest!"

Kui me oleme pisutki saanud oma vaimulike silmadega näha Kristust, siis ei hooli me paljudest maailmadest temata (Wilcox). Kui oleme teda näinud, siis oleme näinud tema armsust, tema armulikkust, ilu ja pühadust (Wilcox). Oleme näinud, et Ta ei tee vahet inimeste vahel, et igaüks on talle kallis ja kõik peavad vastutama selle eest, mida nad teinud on, seda eriti nende vastu, kes vaesed ja väetid või muidu meile vastumeelt on. Kui oleme Teda näinud, siis teame, et Jumala  südameigatsuseks on tuua maa peale õiglus. Tuua kogu maailmale pääste, mida kogu loodugi igatseb. Ja et õige varsti, tulles teist korda maailma, Ta seda teebki.

Õiglane kohtumõistja ja kogu maailma kuningas tuleb ühel päeval tagasi ning kõrvaldab oma teelt kõik takistused, mis armastusel ees seisavad. Kollateraalselt (kaasnevalt) hävineb ka kõik see, mis nende takistustega tihedalt läbi on põimunud. Jeesus on oma vere valanud, et sina oleksid VABA, nii siin kui ka igavikus! Kui aga hoiad kinni oma ebajumalatest, siis need ju hävivad--ning sina koos nendega, kui need su südames on. Jeesusel oleks jõudu ja võimu ning õigust meid alistuma sundida juba praegu, kuid Ta ei tee seda, sest ta armastab meid. Ja armastus on juba kord selline, et kui sa ta üle forsseerid, siis ei oleks see ju enam armastus. Hetkel ootab Jumal vabatahtlikku alistumist, ühel päeval aga nõtkub iga põlv niikuinii ning iga keel tunnistab teda Issandaks.

Suure armastusloo finaal, mida me Ilmutuse raamatu lõpus näha võime, on selline: Kui kõik on lõpetatud, jäävad viimseina Uude Jeruusalemma valitsema Peigmees ja Tema Pruut, särav, valge ja plekitu, riietatud peenlinasesse, milleks on pühade õiged teod. Uues Jeruusalemmas valitseb "Teine Aadam" koos Abiga, kes Temale kohane on... 

Päev 7 - Kristuse armastuse vägi

Nelipühapäeva puhul postitan siia sissejuhatuse A.W Tozeri raamatust "Jumala poole pürgimine" (Pursuit of God, minu tõlge). Oleme koos palvetades tõepoolest kogenud seda janu ja nälga Jumala järele ning usume, et Jumal tahab veel paljusid niiviisi puudutada. Tänasel nelipühapäeval palume TULD oma altaritele!

Selsinasel vaat et üleilmse pimeduse tunnil ilmub üks rõõmustav kiir: konservatiivse kristluse rüpes on järjest enam inimesi, kelle vaimuliku elu märgiks on kasvav nälg Jumala enese järele. Nad otsivad innukalt vaimulikke reaalsusi ning neid ei heiduta sõnad, samuti ei ole nad rahul „õigete“ tõlgendustega tõest. Nad janunevad Jumala järele ega ole rahul enne, kuni on joonud sügavalt Elava Vee Allikast.

See on ainuke tõeline märk ärkamise võimalikkusest, mida minul on õnnestunud tuvastada vaimulikul horisondil. See on kui peopesa suurune pisike pilv, mis on märgiks, mida üksikud pühad siin ja seal on otsinud. Selle tulemuseks võib olla paljude hingede äratamine elule ja Kirkuse imetlemise taas kätte võitmine, mis peaks kaasnema usuga Kristusesse; imetluse, mis on tänapäeva Jumala kogudusest peaaegu kadunud.

Seda nälga peavad aga märkama hakkama ka meie vaimulikud juhid. Kujundlikult öeldes on praegune evangelikaalne maailm küll püstitanud altari ja raiunud ohvri tükkideks, kuid nüüd tundub rahulduvat vaid kivide loendamise ja tükkide ümberpaigutamisega ning ei paista üldse hoolivat, et võimsa Karmeli tipus ei ole märkigi tulest. Kuid tänu Jumalale, et on siiski mõned, kellele see korda läheb. Need on inimesed, kes küll armastades altarit ja rõõmutsedes ohvrist, ei suuda ometi leppida sellega, et tuli altarilt pidevalt puudub. Nad igatsevad Jumalat üle kõige. Nad janunevad, tahtes isiklikult maitsta Kristuse armastuse „läbistavat armsust,“ selle Kristuse, kellest kõik pühad prohvetid on kirjutanud ja psalmistid laulnud.

Tänapäeval ei ole puudust piibliõpetajatest, kes Kristuse õpetuse printsiipe õigesti edasi annavad, kuid liiga paljud neist tunduvad rahulduvat sellega, et õpetavad usu algtõdesid aastast aastasse, imelikul kombel mitte mõistes, et nende teenistuses pole Jumala nähtavat ligiolu ning nende isiklikes eludes pole midagi ebaharilikku. Nad teenivad pidevalt usklikke, kes oma rinnus tunnevad igatsust, mida jumalasulaste õpetus lihtsalt ei rahulda.

Ma usun, et räägin armastuses, kuid puudujäägid meie kantslikuulutuses on reaalsed. Miltoni kohutav lause on sama kohane tänapäeval, kui tema ajalgi: „Nälginud lambad vaatavad üles, ja ei saa söönuks.“ Olukord on tõsine ja see pole mitte tähtsusetu skandaal kuningriigis, kui näeme Jumala lapsi nälgimas ajal, mil nad on istumas Isa laua taga.

Wesley sõnade tõde saab teoks me silme ees: „Ortodoksia, või õige arvamus, on parimal juhul väga õbluke osa religioonist. Kuigi õiged eluhoiakud ei saa eksisteerida ilma õigete arvamusteta, saavad õiged arvamused siiski eksisteerida ilma õigete hoiakuteta. Jumala kohta võib omada õiget arvamust, ilma et sellega kaasneks armastus või ükski õige hoiak Tema suhtes. Saatan on selle tõestuseks.“ 

Tänu suurepärastele piibliseltsidele ja teistele tublidele ühingutele, kes Jumala sõna külvamisega tegelevad, on tänapäeval palju miljoneid inimesi, kellel on „õiged arvamused,“ ilmselt on neid rohkem, kui kunagi varem koguduse ajaloos. Siiski huvitav, kas kunagi on olnud aegu, mil tõeline vaimulik ülistus on praegusest veel madalamal tasemel olnud. Suurele osale kogudusest on ülistuse kunst täielikult kaduma läinud ning selle asemele on tulnud üks imelik ja võõrapärane „programm,“ sõna, mis on laenatud teatrist ja mida kasutatakse kahjuks seda tüüpi avaliku teenistuse kohta, mis nüüd ülistuse aset meie seas täitma peaks. 

Õige piiblitõlgendus on kahtlemata möödapääsmatu Elava Jumala koguduses. Ilma selleta ei saa ükski kogudus olla Uue Testamendi kogudus selle sõna kitsamas tähenduses. Kuid tõlgendada saab sellisel viisil, mis jätab kuulajad ilma mistahes vaimulikust kosutusest. Sest hinge ei kosuta vaid pelgalt sõnad, vaid Jumal Ise, ja niikaua, kuni kuulajad ei leia Jumalat isikliku kogemuse kaudu, ei ole neil mingit kasu sellest, et nad tõde kuulevad. Piibel ei ole asi iseenesest, vaid vahend toomaks inimesi lähedasse ja kosutavasse Jumala tundmisesse, et nad võiksid siseneda Temasse, rõõmu tunda Tema ligiolust, võiksid maitsta ja kogeda Jumala enda sisemist armsust oma südamete tuumas ja keskmes.

Raamat "Jumala poole pürgimine" on tagasihoidlik katse aidata Jumala näljastel lastel just niiviisi Teda leida. Mitte miski siin ei ole uus, kui vaid selles mõttes, et see on avastus, mille mu oma süda on teinud vaimulike reaalsuste kohta, mis on minu jaoks kõige rõõmustavamad ja imelisemad. Teised enne mind on nendesse pühadesse saladustesse sisenenud palju kaugemale kui mina, kuid kui ka mu tuli ei ole suur, on see ometi tõeline, ja võib leiduda mõnigi inimene, kes oma küünla selles leegis süüdatud saab.

A. W. Tozer. Chicago, Illinois. 16. juunil 1948.

Boonusena lisan lingi kaudu katoliikliku jüngri Henri  Nouweni mõtted, kuidas muutuda kõrbest iluaiaks. http://armuaken.blogspot.com.ee/2012/05/korbest-iluaiaks.html

Teine 'sünnipäevakingitus' mõtiskleb küsimuse üle, mis on osadus ja mis seda ei ole http://armuaken.blogspot.com.ee/2012/05/mis-on-osadus.html On ju täna Koguduse sünnipäev, sest just nelipühapäeval tuli Püha Vaim ning liitis usklikud "üheks südameks". 

 

Pühapäeval, 20.mail palveosadus erandkorras kell 14.00 Kolgatal.  

Päev 6 - Jumalik (riigi)kaitse

12 Ja tema on tõeks teinud oma sõnad, mis ta meie ja meie

valitsejate kohta, kes meie üle valitsesid, on rääkinud, saates

meile nii suure õnnetuse, mille sarnast ei ole sündinud kogu

taeva all, nagu see on sündinud Jeruusalemmas. 

13 Nõnda nagu Moosese Seaduses on kirjutatud, nõnda tuli

kogu see õnnetus meie peale. Aga me ei ole Issanda, oma Jumala

palet mitte leevendanud, et oleksime pöördunud oma süütegudest ja

tähele pannud sinu tõde. (Tn 9)

Eelmine kord "euroeksiilis" olles (3,5 aastat Kreekas) tuli 2015. aastal südamesse kirjutada Jeremija raamatule kommentare, üks peatükk korraga. Sellest sündiski blogiseeria "Jeremija jälgedes" (armuaken.blogspot.com.ee). Üllatav selline igatsus küll polnud, oli ju see raamat meile verinoorte kristlastena nüüd juba 28 a tagasi olnud üks lemmikutest koos Hesekieli, Joeli ja Hooseaga. Ja seda mitte seepärast, et pastor meid kuidagi selliselt juhtinud oleks--mäletan, et tema ise polevat oma usuelu alguses isegi Jesajat ja eriti selle algust suutnud järjest lugeda... ikka olevat vaja olnud vahepeal paar peatükki Uuest Testamendist armu "peale lugeda".

Aga meid oli 1990. aastal justkui ära märgitud. Kui jaanuari alguses Jeesuse vastu võtsin, olles pärist olnud uskmatust perest ja käinud eelnevad 10 nädalat leerikoolis (tänapäeva alfa ekvivalent) hakkas mu Olevistest pärit Kolgatal oma Tartu kodu leidnud vaimulik ema ühikas minuga palvetama. Kuna sess ja ülisuur palveigatsus langesid alguses kokku, siis palvetasime tundide kaupa. Eksamid said tehtud loovalt koos Jumala abiga. Veidi üle 2 kuu pärast seda pani Jumal südamele seda palveosadust ka kogudusega jagada. Pastori nõusolekul kutsusime tervet kogudust jääma palvele altarit asendava kooridele mõeldud rauast astmete ümber iga kord pärast teenistusi--teisipäeva, neljapäeva ja pühapäeva õhtul. Lisaks jätkasime palvegruppidega esmaspäeval ja reedel.  Tegime seda 1,5 aastat, kuni tankide tulekuni 1991. aasta augustikuus. Alles 2009.a kuulsin IHOPi (Kansase palvekoda IHOPKC) ärkamise juhtidelt, et Joeli raamatu järgi selline olevatki Jumala strateegia kaitsta maad ja rahvast välisagressori eest. Meie seda tol ajal ei teadnud, juhindusime sõnumitest, mida igapäevaselt Sõnast lugesime ning mis tundusid päevakajalisemad kui värsked ajalehed. Paljud hakkasid palvetama, kui tankid kohal olid ja olid tänulikud, et palve "mõjus." Ega minagi ju täpselt tea, miks Jumal meile tookord vabaduse kinkis. Seda tean aga küll, et Joeli raamat räägib, et ta ootab sellisteks lahendusteks eelnevat südame lõhkikäristamist 'eeskoja ja altari vahel'. Eneselegi ootamatult oli sellel palveliikumisel kogudusele veel üks mõju--algsest väga kinnisest kristlike vanemate lastest koosnenud väiksest noortegrupist, kes väga valis oma liikmeid ja kõiki 'sissegi' ei lasknud, oli 1,5 aasta möödudes saanud rõõmus elevus--ca 50 noort olid selle aja jooksul püsivalt käima jäänud...

Aga tagasi Jeremija juurde. See raamat räägib ajast enne Paabeli vangipõlve, kui Juuda rahvas elab veel omal maal, kuid 'kirves on juba puude juurte küljes'--ähvardamas on häving, sest Joeli manitsust aastakümneid varem tähele panna Jumala sõna pole kuulda võetud. Rahvas on lähiminevikus kogenud ärkamise sutsakuid, mis küll pigem neid paadutanud ja neid nende omaõiguses kinnitanud on. Lisaks on maa täis valeprohveteid, kes 'varastavad üksteiselt' Jumala sõna (Jr 23), teisisõnu meie mõistes taaskasutavad jutlusi, olemata ise olnud reaalselt osaduses Jumalaga. Nende sõnum on tegelikult päris mõistuspärane--Jumal ei SAA tuua hävingut, sest siiamaani on Ta meid alati kaitsnud. Vaid Jeremija kutsub rahvast üles alistuma Paabeli kuningale ja mõistma, et see on rahva patu tagajärg. Jeremijat lugedes jääb kohe kõrvu üks tegusõna ja see on 'kuulma' (i.k. 'hear'). Kui 150 peatükiga psalter e laulude raamat välja jätta, esineb sõna 'hear' Jeremija raamatus kõige sagedamini, nt 120x NIV ja 158x KJV versioonis. Siia alla isegi ei mahu 'pööra oma kõrva' ja muud sellekohased kõnekujundid.  Tegelikult esineb see sõna siin pigem negatiivselt--'te ei ole kuulanud  (Jumala häält)', te ei ole tähele pannud...

Mistahes ajal väärib Jumala kogudus enamat kui ussitanud ja roiskunud mannat. Manna teatavasti oli määratud tarbimiseks samal päeval, seda ei olnud võimalik järgmiseks päevaks 'ette ahnitseda', kui see just Jumala erikorraldus hingamispäeva puhuks polnud. Samamoodi on Kristuse ihu toitmiseks vaja värsket, äsjaküpsenud leiba, mille lõhn võiks heljuda üle kogu ümbruskonna ning näljaseid kohale meelitada. Mistahes ajal on kogudusel vaja kuulda Jumala häält ning mitte juhinduda tavamõistusest. Jumala järgimine eeldab meilt arusaamist, mis ajas me elame... Paabelile alistumine ei tulnud paarkümmend aastat varem kõne allagi... Jeremija ajal oli see aga jumalik plaan rahvas puhastada ebajumalatest, neid ajutiselt välja viia nende tõotusemaalt ning seejärel 70 aasta möödudes tagasi tuua.

Mida on aga vaja, et me Jumala häält üldse kuulma hakkaksime? Usun, et kõige olulisemaks eelduseks on enesepiisavuse otsasaamine, nii üksikisiku, koguduse kui ka rahva tasandil. Las ma selgitan. Pärast eelpoolnimetatud tormilisi Tartu aegu viis Jumal meid kolmeks aastaks õppima konservatiivsetesse koolidesse, kus "Jumal nagunii ei vasta" oli pigem ametlik teoloogia. Loomulikult oli seal juures siis ka tehnoloogiaid, kuidas mitte 'hulluks minna'---kuidas ikkagi rahu säilitada sellise tumma ja kurdi Jumalaga lävides. No teate küll, nt see valgusfoori analoogia--et Jumal vastab kolme värviga, 'jah',  'ei' või 'oota veel'. Või vastab nii, et sa ise arugi ei saa... "Issand on mu valgusfoor, keda ma peaksin kartma?!"  Mäletan, et rootsi koolis tambiti meile, et armastus pole oluline, tähtis on pühendumus (commitment) ehk ustavus. Sealt on juba väike samm kõike tolereeriva armastuseni kõikide vastu, mis püha Jumala üldse välja jätab. Igal juhul mitmeid aastaid ja kohustusi jumala riigis hiljem avastasin end Kolgata suvelaagris 2009. aastal n.ö lõhkise küna eest.

Olin kuus eelnevat aastat elanud abielutult koos ilmaliku budistiga ja abielluda ei saanud me seepärast, et tema oli juba abielus, küll fiktiivselt ja naine ei andnud lahutust ja tema riigi seadustes oli lahutus vaid väga suur erand, kui üks pool suudab tõestada, et ta on 5 aastat välismaal elanud ja tal on teine pere. Mul ei ole kahtlust, et Jumal oli meid kokku viinud, kohtusime Israelis 3,5 nädalasel kursusel aastal 2003, kuhu tema oli sattunud vaid seetõttu, et sama aasta märtsis oli GW Bush pommitanud Iraaki ja tema märtsikuine kursus oli tühistatud. Kogesime väga suurt hingelist ühtsust, ta oli alguses Jumalale väga avatud (seega oli see kui üks "misjonärisuhe", lohutasin end ajuti) ja mu süda ei mõistnud mind hukka Jumala ees. Hukka ei mõistnud mind ka ükski kantslist kuuldud sõna selle aja jooksul. Ja väga suuresti oli just see suhe teeks vabadusele kõigest sellest, mis kiriku rüpes minuga toimunud oli.

Põhiline aga, miks mu suhe lapse isaga otsa sai, oli see, et ma ei käinud isegi mitte selles valguses, mis mul oli. Ma ei alistunud oma mehele ja tegin muid jäledusi, hullemini kui paganad (Hs 5), nii et Issand pidi selle jama lõpetama. Ja kui ma juba teadsin 2,5 aastat varem, et meie suhe triivib lootusetu lõpu poole, siis ometi ei tulnud ma pastoritele oma vigu tunnistama, ma väsisin küll oma eksirännakutest, kuid ma ei öelnud "lootusetu!"--vaid leidsin ikka uut jõudu (Js 57:10-13)  Jumala armust ja armastusest mõtiskledes, et küll tema toimetab kõik hästi ja vaatamata sellele, et mina olin kõik valesti teinud, ühel päeval valmistab ta mulle aulise pääste! Ma ju USUN temasse ja Tema päästesse ja ta ei jäta mind häbisse. Siin kahjuks või õnneks ei ole öeldud, et ta mind häbist LÄBI ei vii. Öeldud on vaid, et Ta ei jäta mind sinna. Ning ei jätnudki. Tõeline häbi on ju elada Jumala nimel patuelus.

Jumal sai hakata mulle päästet valmistama alles siis, kui sain vahetult enne laagrit teada, et mu lapse isa oli uuesti abiellunud. See oli see, mis mulle väga selge signaali andis, et NÜÜD on kõik läbi ja ma pean hakkama otsima vastuseid oma küsimusele MIKS??? Valus küsimus, kuid vastused olid veel valusamad. Vabanesin lõplikult alles siis, kui KÕIK 20 aasta mõtted, teod ja tegematajätmised oma kurjast südamest välja tõin ning avaldasin nii endale kui oma vaimulikule juhile. Kui need krohvitükid, mis olid nii armsasti vooderdanud mu südame lage ja seinu, välja tulid, oli see vaid prahihunnik mu südame ukse ees. Ja südames oli segadus ja pea käis ringi ja väga paha oli olla lausa mitu päeva. Aga ma TAHTSIN vastuseid. Ning OOTASIN, lausa kuude kaupa Tema ees. Tegin seda niikaua, kuni Issand mu pusletükid kokku pani ja ma üldse aru sain, kus ma need 20 aastat olnud olin ja millega tegelenud.

Ja siis ei suutnud ma aru saada ega saa päris hästi praegugi veel, et midagi sellist üldse võimalik on, eriti siis, kui oled sel ajal kogu aeg kirikus. Koguduses käimine peaks mind ju kaitsma ja hoidma maailma kurjuse eest? Peaks mind õpetama, kuidas oma elu nii elada, et ühel päeval, kui Jeesus tuleb, ei oleks mul häbi tema ees?! Kuidas ma olin ometi nii rappa läinud, et mu kooselu budistiga oli üks helgemaid aegu viimase 12 aasta jooksul?! Olin ju olnud Jumalale kunagi NII lähedal? Kuidas on võimalik endalegi märkamatult nii sügavale langeda ja samas olla täiesti veendunud, et KÕIK ON KORRAS, sest MINUL on RAHU SÜDAMES!!!

See oli väga suur arm, et Issand mind tagasi tõi, sest Heebrea 6:4-8 kirjakoha järgi ei tohiks see üldse võimalikki olla. Ja minu nö füüsilisele inimesele oli see häving. Mu oma õigusest ega ka mu isetehtud jumalateenistusest ei jäänud mitte midagi järele. Ja just samadel põhjustel tahab Issand ka meid rahvana ja kogudusena juhtida sinna, kus meie enesepiisavus otsa saaks. Sest alles sealt algab Jumala töö.

Kui Jeesus vaatab enne ristisurma minekut Jeruusalemma peale, siis ta nutab selle linna pärast ja templi pärast, mille ehitamiseks ju nii palju aega ja vaeva ja ressursse on kulutatud. "Siia ei jää kivi kivi peale... sest te kasutate palvekoda millekski hoopis muuks kui Jumalale austuseks..." Nuttes ütleb Jeesus, et kui sa oleksid ometi ära tundnud oma armukatsumise aja! "Kui sa SEL PÄEVAL teaksid, mis sinu rahule tarvis läheb! Aga nüüd on see varjul sinu silmade eest." Ja SEE PÄEV ei ole mitte päev, mil piiramisvall on Jeruusalemma ümber, vaid TÄNA. Tänane päev, kui on veel armuaeg, kui pöördumine toob kaasa Jumala kohtuotsuse pööramise (Jer 18:1-11).

Kui seda ei kuulda, siis tuleb hävitus, mis on Jumala armu väljendus, sest ta tahab meid lahti raputada meie enesepiisavusest ja ebajumalateenistusest. Tänapäeval on selleks meie mõistuseusk, mis Jumala asjad kõik väga selgeks ja hallatavaks tahab teha. Kadunud on salapära, müsteerium, see auhiilgus, millest psalmist räägib. Kõik on selge ja lihtne, mõistusepärane. Ja kui tulevad rasked või keerulised olukorrad meie ellu, siis haarame metoodikate, sammude ja skeemide järele, kindlas veendumuses, et Jumal võib ka neid kasutada (muidugi võib, Tema pole ju piiratud!). Aga tõeline usaldus Jumala vastu on kaduma läinud. Kusagile on ära kadunud see meeleheide, kuidas Iisrael vaenlaste vastu ikka ja jälle võidu sai: Issand, kui Sina ei aita, siis me olemegi vaid rüüstata ja hukkume! Ja kuna lootus on õpitud asjadel ja inimlikel lahendustel, siis on Jumalgi muutunud osaks sellest inimlikust turvasüsteemist. Aga ta on ju Elu Issand ja tahab tagasi seda kohta, mis talle õigusega kuulub ja mida me Talle isegi korduvalt (nt lauludes) tõotanud oleme.

Mul ei ole värsket isiklikku ilmutust, kas või kui lähedal on aeg, kui Jumal meie rahvast 'läbi katsuma' tulla tahab. Meil on Karl Reitsi prohveteeringud, et pärast okupatsiooni tuleb väga hea aeg, mida Jumala rahvas aga Jumala teenimiseks õigesti kasutada ei oska ning see aeg jääb väga lühikeseks. Kummatigi on meie vabariigi teine periood olnud juba pikem kui esimene. 

Mida ma aga Sõna alusel tean ja enda ümber vaadates mõista võin, on see: 

1) maailm me ümber käib uhkusega patuteel, tõrjudes Jumalat välja kõigest, kust võimalik. Rääkisime 3. päeva postituses, et maailma suhtumises Jumalasse peegeldub tegelikult koguduse vaimne olukord. 

2) oleme igatsusega palvetades mõistnud, et ka meie südameis on ebajumalad ning vastupanu. Kui palju enam võib selliseid asju olla südametes, kes palvet ega isiklikku osadust väga millekski ei pea või kui süda on nii valu täis, et palve lihtsalt ei pääse üle huulte?! Milline olukord valitseb aga uskmatute südameis? 

3) Ebajumalateenistus ja vastupanu viivad Jumala kohtuni, nii riike siin maises ilmas kui üksikisikuid, kui nad Jumalaga igavikus kohtuvad. 

Jumala eesmärgiks on ALATI pigem meie südame kättesaamine ja sinna igavikulise dimensiooni toomine, mitte meie materiaalne ega emotsionaalne heaolu. Paabeli eksiili eesmärk oli rahvas tuua tagasi Jumala juurde. Jumalal polnud ka sellest väga midagi, et puhastusprotsessi käigus hävis Saalomoni uhke tempel. Inimeste südamed olid ja on ehitistest, ka meie hoolega ehitatud taasiseseisvumisaja ehitistest võrratult palju kallimad. Seda eesmärki sai hakata täitma aga alles siis, kui rahva enesepiisavus otsa sai ja nad uuesti Jumalat tähele panema hakkasid. 

Samasugune valik on tegelikult ka meie ees täna-- kas painutame end vabatahtlikult Jumala vägeva käe alla või jätkame oma 'tavaelu'--business as usual... kindlust ammutades valelootustest ja -ootustest. Möödunud viie päeva jooksul on Jumal meile ühispalves ilmutanud, kui väga Ta meid armastab ja igatseb. Ja ta ootab, et see pisuke hulgake võiks kasvada, et me kõik tunnetaksime ära, et praegune olukord on vastuvõetamatu. Meie Jumal väärib enamat nii meie eludes kui ka maailma silmis. Täna on need valikud veel meie käes. Homme ei pruugi see enam nii olla.  Sest 'ometi ootab Issand, et teile armu anda, ja jääb kõrgeks, et teie peale halastada, sest Issand on õiguse Jumal, õndsad on kõik, kes teda ootavad' (Jr 30:18). 

Kirjakohad mõtisklemiseks: Joel, Hoosea, Jeremija, Jesaja,  Lk 13: 34-35. 

Palve täna, laupäeval kell 19.00. 

Eelteatena: Pühapäevane palveaeg on muutunud--koguneme kell 14.00 pärast teenistust! 

Päev 5 - Kristus kui Taevane Peigmees

Taanieli 9: 9-11.

9 Issandal, meie Jumalal, on halastus ja andeksand, kuigi me

oleme hakanud temale vastu 

10 ega ole kuulanud Issanda, oma Jumala häält, et oleksime

käinud tema õpetuste järgi, mis ta pani meie ette oma sulaste

prohvetite läbi, 

11 vaid kogu Iisrael on astunud üle su Seadusest ja on

taganenud sellest, võtmata kuulda su häält. Seepärast on meie

peale valatud see vanne, mille ta on vandunud, mis Jumala sulase Moosese

Seaduses on kirja pandud. Sest me oleme tema vastu pattu

teinud. 

Raske või tegelikult isegi võimatu on teha Jumala tahtmist iseenda jõust ja tarkusest. Juba Moosese ajal kartis Iisraeli rahvas Jumalaga osadust, öeldes Moosesele: "Mine sina lähedale ja kuule kõike, mis Issand, meie Jumal, ütleb; ja sina räägi meile kõik, mis Issand, meie Jumal, sulle ütleb, siis me kuulame ja teeme nõnda!” (5Mo 5:27). Jumala jaoks on need "valjud sõnad" ning ta annab Moosese kaudu teada oma igatsuse: " Oleks neil ometi niisugune süda, et nad mind kardaksid ja peaksid alati kõiki mu käske, et nende ja nende laste käsi igavesti hästi käiks!" (5 Mo 5: 29) Teisisõnu ootab Jumal armastuse osadust. Armastusest aga on teoreetiliselt väga raske kirjutada. Seetõttu jagan täna üht mõistulugu, mille kirjutasin aastal 2010. Aidaku see meil oma jumalasuhet  läbi katsuda ning selgusele jõuda, millises suhtes me tegelikult oleme. 

Prints ja Lumivalgeke

Kogudus Kristuse Mõrsjana on kui aastaid klaaskirstus lamanud Lumivalgeke. Kui Printsi suudlus ta kord äratab, siis sellest siiski ei piisa, et "õnnelikult elu lõpuni" elada. Sest Lumivalgeke ei ole harjunud, et temast keegi hoolib. Ta on varakult jäänud ema armastuseta, isal aga pole tema ega ka teiste lähedaste jaoks lihtsalt aega. Nii sirgubki neiu kurja ja kadeda võõrasema seltsis. Naise seltsis, kes on nii ebakindel, et peab kasutama peeglit ja maagiat, et oma väärt olemises kindel olla. Ilmselt ei tunnustanud tema abikaasa teda iialgi mitte millegi eest...

Kuid just selline on Lumivalgekese ainus naiselik eeskuju ja ainuke näide abielust, mida ta kogenud oli. Kuidas peaks ta nüüd, pruudiikka jõudnuna, teadma, milline see tõeline armastus üldse välja näeb?! Selline, mis ei kalkuleeri ega võimutse, milles ei oleks omakasu ja mis annaks sisemist kindlust mõlemale partnerile? Selline, mis keskenduks sisemisele, mitte välisele ilule?

Teame, et Prints tõepoolest armastab meie Lumivalgekest, armastab teda sellisena, nagu ta on, koos tema komplekside, hirmude ning taagana kaasas oleva lapsepõlvepärandiga. Sest need eelmisest elust kaasatulnud kompleksid ja valearusaamad, nendega oleks Printsil kerge toime tulla, kui tüdruk neid vaid tunnistada julgeks, siis saaks ju mees temale kinnitada vastupidist nii sõnade ja tegudega, et ühel päeval võiks naine hakata uskuma mehe armastust, mis muudaks ta täielikult ning ta võiks muutuda inetust pardipojast kauneimaks luigeks.

Hullem on aga see, kui tüdruk oma otsinguil ühtäkki ise "täiuslikuks" saab, oma murtuse ja kompleksid nö seljataha jätab ning hakkab "usus" käituma selliselt, nagu ta arvab, et Prints ning tema kaaskond (see, kuhu ta nii väga ka ise tahaks kuuluda) teda vajab ja hindab. Ühtäkki pole tal enam ühtki vajadust, on vaid "tugevused", mis sest, et süda nutab endiselt. Ta tunneb, et peab end näitama tugevana, sest muidu poleks ta ehk väärt mehe armastust ega tema kaaskonna lugupidamist. Nii on see väike kompleksides tüdruk müünud end orjusesse, kusjuures ta on seda teinud omast vabast tahtest.

Sellisest orjatarist aga ei tunne ka Prints rõõmu. Tal on raha ja rikkust jalaga segada. Ta võiks endale töötajaid palgata kümnete kaupa, kelle ametijuhendis ja töölepingus saab kindlalt ära määrata ning väga täpselt paika panna, millist käitumist oodatakse, millist riietust, millist kõnemaneeri; millisel kellaajal on korrapärased (igapäevased, -nädalased või –kuised) koosolekud ja arengu- ning arendusvestlused, millised on ülesanded ja millised on oodatavad tulemused. Tegelikult ongi Printsil selliseid väga usinaid ja ustavaid ning korrapärastest koosolekutest kinnipidavaid töötegijaid ka juba enam kui piisavalt.

Ja naine vaatab neid töötegijaid, näeb, kuidas mees nendega suhtleb ning lisaks oma eelmisest elust saadud kompleksidele tuleb nüüd sisse ka kadedus töötajate suhtes. Tundub, et need töötegijad naudivad justkui suuremat tähelepanu. Mis õigusega??? Kasvavad üles viha juured, väikeses peakeses küpseb plaan, kuidas mehe tähelepanu endale tõmmata, näidata oma ustavust ja lojaalsust kõigi ees, et ka mees ükskord ometi mõistaks, et naine on valmis tegema MIDA IGANES, et meest endale 'tagasi võita'. Vahendeid valimata, sest sõjas ja armastuses on kõik lubatud. Prints aga ei suuda ära imestada, mis on saanud sellest malbest ja sulnist tütarlapsest, kelle tema suudlus kord klaaskirstust äratas. Nüüd on asemele tulnud mingi fuuria, kes võitleb kõigi ja kõigega, et mehe armastust ära teenida.

Oletame, et Prints tahab oma kallimale teha ÜLLATUSE, lihtsalt tema armastuse märgiks. Ta tellib cateringist uhke pidusöögi, mida vaid nemad kaks koos võiksid nautida intiimses osaduses. Printsil on vaid ÜKS igatsus, et ta väljavalitu mõistaks, kui väga mees teda armastab. Cateringi auto jõuab õnnetuseks aga mehest varem kohale. Naine tuleb uksele ja ei saa aru, mida see tähendama peaks?! Catering?! Milleks? Kas minu toidud pole talle piisavalt head?! Naine püüab teenindajaid
minema saata, kuid need jäävad endale kindlaks: KÕIK ON MAKSTUD! Palun VÕTA SEE VASTU! Naine ei viitsi rohkem nendega vaielda ja võtab kandikud enda kätte... ning suundub otsejoones prügikasti poole. Mauhti! lähevad need kõige kaduva teed.

Kiiresti läheb naine seejärel võileibu vorpima, sest talle meenub, et toit jäi valmistamata. Lisaks püüab ta oma käkerdistega mehe tähelepanu võita. Naisel aga ei suju miski, sest saavutamisvajadus on nii suur, et nuga lõikab näppu ja viilud tulevad kõik ebaühtlased. Sellest pole midagi, lõikan veel kiiremini, see PEAB ükskord õnnestuma! Verekaotus on aga piisav, et naine minestuses maha langeks. Kui mees pisut hiljem koju tuleb, leiab ta naise köögi põrandalt vereloigust. Ja ta ei suuda mõista, mis juhtunud on...

KALLIS, MIDA SA TEED????? Milleks selline rabelemine?! Ma ARMASTAN Sind. Sellisena nagu Sa oled. MINA valisin Sinu, sina olid SURNUD, klaaskirstus küll, kuid surnud sellegipoolest. Ma ei vaja Su võileibu, mul on KÕIK OLEMAS. Mulle kuulub MAA ja SELLE TÄIUS. MA igatsen vaid SINU ARMASTUST. IGATSEN SIND ENNAST, et Sa mind võiksid armastada sellisena nagu MINA OLEN. Mitte sellepärast, mida ma Sulle praegu või tulevikus anda võin. KÕIK, mis on minu, on ka SINU OMA. USALDA MIND, veeda aega MINUGA, jaga minuga oma hirme ja muresid, las ma räägin Sulle, kui ilusana ma Sind tegelikult näen. Sa oled MINU NAINE, mu KUNINGANNA. Ära pane end orjaikkesse, mul on töötegijaid niigi, rohkem, kui ma kokku suudan lugeda. Vajan vaid su SÜDANT. VÕTA VASTU minu armastus-- ma ei anna sulle nii, nagu maailm annab. Minu armastus on täiesti teistsugune.  Sa oled KUNINGANNA ja mitte keegi ei saa Su positsiooni kõigutada. Sa oled väärt kogu mu armastust. Sa oled ilus, mu kallim! Tõesti hurmav! Ma igatsen Sinuga osadust! Sinu jaoks olen ma andnud endast kõik. Kingi mulle vaid oma süda ja las mina tervendan selle täielikult!

***

Raskeim asi maailmas on sundida kedagi ennast armastama--sinu enda pärast, st selle eest, kes sa päriselt oled, mitte selle eest, mida sinult saada võib (tervis, raha, pere, lapsed, hea töö, jne) või selle eest, millist teenet selle suhte eest võiks kunagi tulevikus oodata (lõpuks saan taevasse). Jeesus on iseenese toonud oma mõrsja lunahinnaks. Ja kui ta nõnda kallilt on sinu eest maksnud, kas pole sa seda (või Teda) siis väärt? Kuidas julged põlata Tema armastust enda suhtes? Jeesus andis end sinu eest  rõõmuga, sest ta armastab Sind. Aga vastu armastama Ta sind sundida ei suuda. See ei ole Tema iseloomuga kooskõlas. Ta austab oma armastuses sind ja sinu valikuid, kuid ometi nutab Ta süda Sinu pärast, kui sa Tema armastuse ära põlgad.

Jätkem täna maha identiteet ustavatest teenijatest, kel Pojaga muud suhet pole kui ülesanded ja käsulauad. Jätkem maha ka iseenesest täiuslikuks saanud Lumivalgekese identiteet  ning avagem oma südamed Talle, kes ainsana me hingehaavad ravida võib. Leidkem üles Mõrsja, Kristuse pruudi identiteet, et võiksime kogu südamest Teda armastada.

Võta seljast oma töötegija vormiriietus,  sinised tunked; riietu lahti vereplekkidega määrdunud kleidist ning oota, et su hinge Peigmees sind säravasse ja kiirgavvalgesse peenlinasesse riietaks.

Kirjakohad mõtisklemiseks: Ülemlaul 1; Ülemlaul 4- 5:1; Ülemlaul 5:9- 6:9;  Ülemlaul 8:5-7; Ps 45; Js 62; Ilm 19:1-10; Ilm 22:1-17. 

Päev 4 - Palve juhtide eest

Taanieli 9:8

Issand! Meil on häbi silmis, meie kuningail, meie vürstidel

ja meie vanemail, et me oleme sinu vastu pattu teinud. 

Et mõista, mis on selle kirjakoha ajalooline kontekst, peame taas minema Jeremija raamatusse (vt Jr 36 ja Jr 38). Kuningas Sidkija on 'kaksipidise meelega mees, ebakindel kõigil oma teedel' (Jk 1:8). Ta palub küll Jumalalt sõna, kuid ei kavatsegi seda millekski pidada ega seda järgida. Samuti polnud ärkamisaegses atmosfääris üles kasvamine teda piisavalt tugevaks teinud. Ta ei olnud karastunud eluraskustes, võim oli alati olnud käeulatuses; talle võis tunduda, et kõik on lubatud ning et ta on oma seisundi tõttu Jumala poolt eriliselt eelistatud. Ümbritsenud oli ta ennast mõttekaaslastega, kes talle lõpuks püüdepaelaks said (Jr 38:22b). Kartuses vürstide ees, lihtsalt viitsimatusest vastutust võtta või kapitaalsest otsustamatusest keelab ta Jeremijal surma ähvardusel seda tavatut sõnumit vürstidele edastada. Ka vürstid püüavad prohvetilt surma ähvardusel sõnumi siiski kätte saada, kuid Jeremija suu on suletud. Ta ei hakka 'trügima' oma juhi ja Jumala vahele, vaid laseb juhil olla juht ning vastutada oma valikute eest. Oli Jeremija tegu inimestekartusest tulenev kompromiss? Ilmselt oli see ehk hoopis üks usutegu--jätta kohus Jumalale ja vastutus juhile. Kujutan ette, et temagi jaoks polnud see kerge valik. Kui teaks, et su maad ja rahvast ähvardab selline hädaoht, tahaks ju pigem hirmsasti sebida ning ikka veenda kõiki ümberkaudseid, et nad samamoodi asjadest aru saaksid... Allikas: http://armuaken.blogspot.com.ee/2015/04/jeremija-3852-sidkija-valikud.html

Hierarhia, ehk juhid nii koguduses kui ka maailmas on osa Jumala struktuurist, et meid kaitsta ja lasta elada head elu "kurjal ajal":

1 Iga hing olgu allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele; sest ülemust ei ole muud kui Jumalalt; kus neid on, seal on nad Jumala poolt seatud.
2 Kes nüüd ülemusele vastu paneb, see paneb vastu Jumala korrale; aga kes vastu panevad, saadavad eneste peale nuhtluse.
3 Sest valitsejad ei ole hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele. Kui sina aga ei taha tunda hirmu ülemuse ees, siis tee head, ja siis sa saad temalt kiitust.
4 Sest tema on Jumala teener sinu heaks; aga kui sa kurja teed, karda, sest ta ei kanna mõõka asjata; ta on Jumala teenija, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes kurja teeb.
5 Siis on tarvis olla allaheitlik, mitte ainult nuhtluse, vaid ka südametunnistuse pärast.
6 Sellepärast makske ka makse; sest nemad on Jumala sulased, kes selleks peavad oma ametit.
7 Tasuge kõigile, mis teie kohus on: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au tuleb anda!  (Rm 13) 

Samamoodi käib asi koguduses: "Olge sõnakuulelikud oma juhatajaile ja alistuge neile; sest nemad valvavad teie hingi nõnda nagu need, kellel tuleb aru anda, et nad teeksid seda rõõmuga ja mitte ohates; sest teil ei oleks sellest kasu." Hb 13:7 Vanas Testamendis on lugu Taavetist ja Saulist, kus Taavet jätkuvalt keeldus oma kätt tõstmast "Issanda Võitu" ehk Sauli vastu, vaatamata sellele, et Saul teda tapmiseks aktiivselt taga otsis ja vaatamata isegi sellele, et Jumal mitmel korral Taavetile kättemaksuks võimaluse avas. Taavet jäi endale kindlaks: Issanda pärast jäägu see minust kaugele, et pistaksin oma käe Issanda võitu külge (1Sm 26:11). Saadik, kes toob sõnumeid Sauli surmast ning kiitleb, kuidas ta Sauli eutanaasias abistanud on, maksab oma eluga.(2 Sm 1).

Koguduse juhtidel on reaalne võimalus iseennast ja õpetust silmas pidades ning õpetusse püsima jäädes päästa ennast ja neid, kes neid kuulevad (1 Tm 1:16). Aastaid tagasi, kui mõtisklesin Hesekiel 34 üle ning kontrast Jumala ootuste suhtes minu karjastele  ja reaalsuse vahel väga suur tundus, andis Jumal mulle märku, et tegelikult olen ka mina karjane--me kõik oleme. Oleme karjased oma perekonnas, koolis, tööl, huviringides jne ning Jumal on meile andnud vähemalt ühe lamba, kelle eest hoolt kanda ja keda 'hingamisveele juhtida' (Psalm 23) ja andku Jumal meile selleks armu ja tarkust. Palvetagem täna ka koguduste juhtide eest, diakonitest/abilistest  kuni kõige kõrgemate nimetusteni välja. Kirikute juhtide nimed ja nimetused on saadaval Eesti Kirikute nõukogu veebilehel.

1 Ma manitsen siis nüüd kõigepealt tegema palveid, palvusi, eestpalveid, tänupalveid kõigi inimeste eest, 
2 kuningate ja kõigi ülemate eest, et võiksime vaikset ja rahulikku elu elada kõiges jumalakartuses ja aususes. 
3 Sest see on hea ja armas Jumala, meie Õnnistegija meelest, 
4 kes tahab, et kõik inimesed õndsaks saaksid ja tõe tunnetusele tuleksid. (1 Tm 2:1-4) 

Palvetagem seega ka oma ilmalike juhtide eest, alates presidendist ja riigikogust kuni kohalike omavalitsusteni välja, unustamata politseid, päästeametit, arste, õpetajaid jne. --kõiki, kes meid ühel või teisel viisil juhatavad. Lapsed saavad palvetada ka oma vanemate eest ning naised oma abikaasade kui juhtide eest. Üks eriline palve on ka arvamusliidrite eest meedias, et jumalakartus võiks tulla nende üle ning Jumala sõnumid võiksid kosta selgelt ja kindlalt.

Kirjakohad mõtisklemiseks: Psalm 23; Hesekiel 34; Ef 4:1-16; 1Pt 2:1-10; 1Pt 3:1-8.

Palveosadus täna Kolgata seminariruumis kl 19.00

Päev 3 - Palve maa ja rahva eest

Taanieli 9:7 

Sinul, Issand, on õigus, aga meil on häbi silmis, nõnda

nagu tänapäeval on Juuda meestel ja Jeruusalemma elanikel ja

kogu Iisraelil, kes on ligidal ja kaugel kõigis maades, kuhu sa

nad oled pillutanud truudusetuse pärast, mida nad sinule

osutasid.  

Tänases kirjakohas on viide Juuda suguharu küüditamisele Paabelisse. Aastal 722 enne Kristust olid põhjapoolsed suguharud (Iisrael) viidud vangi Assüüriasse. Lõunapoolne kuningriik (Juuda ja Benjamin) kestis pisut kauem... nemad viidi Paabelisse aastatel 586-583 enne Kristust. Et mõista, miks see nii juhtus, loeme lõigu Jeremija raamatust.

27 „Vaata, mina olen Issand, kõige liha Jumal! Ons mulle 
mõni asi võimatu?  
28 Seepärast ütleb Issand nõnda: Vaata, ma annan selle linna
kaldealaste kätte ja Paabeli kuninga Nebukadnetsari kätte ja
tema vallutab selle. 
29 Ja kaldealased, kes sõdivad selle linna vastu, tulevad
ning süütavad selle linna tulega ja põletavad selle ja kojad,
mille katustel minu pahandamiseks on suitsutatud Baalile ja on
valatud joogiohvreid teistele jumalatele. 
30 Sest Iisraeli lapsed ja Juuda lapsed on oma noorusest
alates teinud minu silmis ainult kurja; on ju Iisraeli lapsed
mind ainult pahandanud oma kätetööga, ütleb Issand. 
31 Jah, see linn on mulle olnud viha ja raevu põhjuseks
alates päevast, kui see ehitati, kuni tänapäevani, nõnda et ma
pean selle kõrvaldama oma palge eest 

32 kõigi Iisraeli laste ja Juuda laste kurjuse pärast, mida

nad on teinud, et mind pahandada, nemad, nende kuningad, nende

vürstid, nende preestrid ja nende prohvetid, ja Juuda mehed ja

Jeruusalemma elanikud. 

33 Nad on pööranud mu poole kukla, aga mitte näo; ja

kuigi ma olen neid õpetanud ja õpetanud, ei ole nad kuulnud, et

võtta õpetust. 

34 Nad on asetanud oma jäledused kotta, millele on pandud

minu nimi, ja on selle roojastanud. 

35 Ja nad on ehitanud Baali ohvrikünkad, mis on Ben-Hinnomi

orus, et ohverdada Moolokile oma poegi ja tütreid, mida ma neid

ei ole käskinud ja mis mulle ei ole tulnud meeldegi, et nad

võiksid teha niisugust jõledust, selleks et saata Juudat pattu

tegema. 

36 Aga nüüd, tõepoolest, ütleb Issand, Iisraeli Jumal, nõnda

selle linna kohta, mille kohta te ütlete: „See antakse Paabeli

kuninga kätte mõõga, nälja ja katku abil!”  (Jr 32: 27-36)

Püüame seda kirjakohta mõista. Salmis 27 kinnitab Jumal oma vägevust ja kõikvõimsust. Järgnevates salmides annab ta teada, et kavatseb teha midagi mõeldamatut--tuua kaldealased karistajaks. Ka prohvet Habakuk ei suutnud sellega kuidagi leppida... kuidas saab püha Jumal kasutada ebajumalateenreid? Habakukele selgitab Jumal, et tema õigus toimib ikkagi, sest ka kaldealased saavad karistuse oma patu eest ning prohvet võib lõpuks ka kesk hädasid hõisata oma pääste Jumalas. (Vt Habakuke raamatust). Läbi terve Jeremija raamatu näeme, et paljudele prohvetitele, eriti neile, kes Jumalaga väga osaduses ei olnud, valmistas selline uus kontseptsioon kimbatust. Siiani oli Jumal neid alates Egiptusest ikka võõrvõimude eest kaitsnud ja päästnud. Rahval oli veel meeles ka hiljutine pääsemine Hiskija võimu all Assuri kuninga käest. Nüüd aga oli rahva patt jõudnud kriitilise tasemeni ning Jumal pidi selle ohjeldamiseks tegema midagi teisiti. Huvitav on ka see, et Paabeli vangipõlvest tagasi tulles ei olnud ebajumalateenistus neile enam püüdepaelaks. Raskustes oli toimunud puhastumine.  

Taanieli ja tema rahva jaoks oli võimalus elada omal maal olnud üheks keskseks Jumala tõotuseks ja tähiseks. Ometi on Taaniel olnud nüüd Paabeli vangipõlves juba 70 aastat. Ülaltoodud kirjakoht toob välja need põhjused, miks nad 70 aastat tagasi enam oma maale elama ei saanud jääda. Rahvas oli teinud kurja Jumala silmis, mis eelkõige väljendus Baalile ohverdamises ja joogiohvrite valamises teistele jumalatele (s29). Samas olid nad olnud kangekaelsed, pöörates Jumala poole kukla, mitte näo (s 33). Teisisõnu, nad olid Jumalale selja keeranud ning tegelesid oma asjadega.

Me teame, et ärkamiste ajal on Eestimaalgi juhtunud seda, et kõrtsid ja vanglad pandi kinni, sest sinna lihtsalt ei jagunud kliente--kõik inimesed olid pigem huvitatud kirikutest ja Jumala Vaimu tööst. Ka vastupidine toimib. Allen Hood IHOP KC-st on väljendanud, et see on Jumala arm, et ühiskonna väline pale peegeldab koguduse kõlbelist laostumist seestpoolt. Ehk teisisõnu, ühiskonna pahupoolele peame põhjuseid otsima peeglisse vaadates. Ka Sõna ütleb, et kohus algab Jumala kojast ehk kogudusest! (1 Pt 4:17) Seega on meil vastutus ühiskonna ees olla ise puhas ning seejärel ühiskonda oma palvekätel Jumala ette kanda. Ja siis tuleb Jumal ja hakkab muutma inimsüdameid ja probleemid lahenevad kui iseenesest. Kui maailm näeb, et koguduses on jumalakartus, siis on see nakkav ja vägagi atraktiivne.

Riina Aasa sai veidi üle aasta tagasi kolm nägemust Eestimaa vaimulikust olukorrast, eriti mis puudutab ebajumalateenistust. Nägemused on leitavad siin:
https://turmtuli.blogspot.com.ee/2017/03/riina-aasa-nagemused-eestimaast-4marts.html
Lühidalt võib neid kokku võtta nii:
1) Iisebeli kaastöölised võtavad sisse lõikust: Nendega on seotud sensitiivid, meediumid, vabamüürlased, joogaõpetajad, massaažikunstnikud, energiate tasakaalustajad, kanaliseerijad, nägijad, ennustajad, nõiad, tervendajad, new-age'i poed, tervendavad kristallid, unenäopüüdjad, tuulekellad, küünlad jms. Isegi televisioonis ja ajakirjanduses, isegi koolides ja lasteaias on Iisebeli lõikustööliste lausuputus.

2) Teine nägemus puudutas kalapaate ja merd, kust Iisebeli töölised kalu välja püüdsid. Teisisõnu tegid nad seda, mida kogudus peaks tegema, aga ei tee.

3) Kolmas nägemus puudutas okultismi puud. Meie meedia ja avalikkus on selgelt väljendanud oma uhkust meie okultsete juurte ja ajaloo üle. Seega ammutab praegune vohav kultus oma jõu iidseist riitustest ja hiitest, kus iganes neid sooritatud on. Ja see, mis me näeme, on selle puu maapealne osa, mis vanast kännust uuesti vohama on löönud.

Jumal heidab selles kirjakohas ette ka Baalide teenimist. Baalide teenimine põhines kolmel 'sambal'- immoraalsus, laste ohverdus ja panteism (Today's Baal worship). Tänapäeval on muutunud selle tegevuse vorm, mitte aga sisu. Abielu ei ole au sees, lapsi 'ohverdatakse' juba emaihus (abort) ning loodut teenitakse enam kui Loojat.

Süütute laste hukkumisele ei vaata Jumal ka tänapäeval läbi sõrmede. Eesti abordistatistika on jahmatamapanev. Õnneks on viimase kolmeteistkümne aastaga toimunud positiivne muutus. Kui 2004. aastal toimus iga 100 elussünni kohta üle 90 abordi, ehk peaaegu pooled lapsed jäid sündimata, on 2017 aastal see arv langenud 44,5-le, mis on aga ikkagi lubamatult suur. Pea kolmandik lapsi ei saa õigust elule. Võib-olla peaksime mõtlema, kuidas saaksime kogudustena rohkem sellisesse olukorda sattunud neidusid/naisi aidata.

Nagu näeme Jeremija raamatust, järgneb Baalide teenimisele ja ebajumalateenistusele Jumala kohus.  Kuni aga veel ei ole "piiramisvalli Jeruusalemma ümber", on mingigi võimalus, et Jumal tuleb, muudab esiti meid, murdes meie vastupanu Temale, seejärel muudab me lähedased ja siis juba terve ühiskonna ning see muutus tõrjub tagasi Jumala kohtu. Selleks aga tuleks kuulda pasunahüüdu ja jätta kõik "business as usual" (tavatoimetused) ning võtta Jumalat tõsiselt, vähemalt esimest korda elus, kui sa seda varem teinud ei ole. Kui oled, siis ava lihtsalt oma süda ja küsi, "Issand, mida sa tahad, et ma teeksin?!" Ja küll tema siis puhastab meid selle protsessi käigus ja viib edasi, OMA SILMAGA MEID JUHTIDES.

Palugem täna ka rahu Jeruusalemmale!

Kirjakohad mõtisklemiseks: Psalm 96, Js 2:5-22; Jr 16:14-21; Hs 14:1-11; 1Kn 18: 17-46; 1Kn 18:21. Rm 11:1-5

Kolgatal 16.05.2018 palveosadus kell 19.00 seminariruumis. 

Päev 2 - Sõna tähtsus. Risti vägi

Taanieli 9:6--"me pole kuulanud su sulaseid prohveteid..."

Oo, see rist mulle armsaks on saan'd

Tema vägi mind õndsaks on tein'd 

Risti teotust siin kannatan

Kuni krooni ta asemel saan.

Paulus ütleb, et sõna ristist on jõledus neile, kes hukka lähevad, kuid meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi (1Kr 1:18) ja et teda pole läkitatud armuõpetust kuulutama mitte inimliku tarkuse sõnadega, et Kristuse rist ei muutuks tühiseks (1Kr 1:17). Galaatia kirjas on sõnad: "Aga mulle ärgu juhtugu seda, et ma kiitleksin muust kui meie Issanda Jeesuse Kristuse ristist, kelle läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale.(Gl 6:14 ). Paulus oli läbinisti risti-inimene. 

Rist on kristliku elu kõige keskmes olev kujund. Jeesus kutsub meid iga päev võtma oma rist ning järgima Teda. Teinekord kuulutatakse Jeesust kui kindlustuskaitset põrgu leekide eest. See on üsna vastutustundetu, sest kui inimene tõesti on valinud Kristuse, tuleb varem või hiljem, vabatahtlikult või sunnitult, tema ellu Rist. Tihti arvatakse, et sõnakuulelikkus viib meid valuvaba triumfini, kuid tegelikult oleme hoopis saanud ülestõusmise väe, et elada ristilöödud elu.

Milles seisneb Kristuse risti vägi? 

Rist on suur võrdsustaja, sest ta sümboliseerib surma. Surma ees oleme me aga kõik võrdsed--seisame seal täiesti üksi, me ei saa kaasa võtta midagi, mida oleme selles maailmas saavutanud ega kedagi, kes meid siin toetanud on. Teisisõnu, Risti all on maa tasane. Kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma (Rm 3:23 ). Risti alla tulles vabaneme omaõigusest ning illusioonidest, et suudame oma püha elu elada ilma Temata. Samas võime olla kaastundlikud oma õe või venna nõtruste suhtes, sest teame, et ka meis endis pole midagi head ilma Jumalata.

Katsumused on me elus selleks, et kasvatada me iseloomu. Kui mistahes raskus su ellu tuleb, võid loomulikult minna ja nõuda oma õigust. Või sa võid pidada seda katsumust selgeks rõõmuks ning pöörduda Jumala poole ning rõõmuga võtta vastu kasvõi oma vara riisumise või mistahes solvangu. Head katsumused ei tule me ellu piisavalt tihti (Allen Hood). Mistahes konfliktid, vääritimõistmised, jne on olemas selleks, et me selle kaudu õpiksime sõnakuulelikkust Jumalale (Hb 5:8) ning üksteist armastama nii, nagu Jeesus meid armastab. On imeks pandav, et mida rohkem hakkas Jeesus rääkima oma tulevastest kannatustest ja surmast, seda rohkem hakkasid jüngrid vaidlema oma lõpliku võidu üle: "Kes on suurim?" Mida rohkem ta neile prohveteerib, et kannatused on tulemas, seda enam kangastub neile triumfaalsus, mille juured on pettekujutelmas.

Mitteeduelamused vabastavad meid meist endist. Meeleheites ja ahastuses hakkad sa mõistma, et Jumal ei valinud sind mitte sellepärast, et sa parim, ilusaim või targim oled. Kui seda taipad, saad aru, et sul pole midagi tõestada ega kellelegi muljet avaldada. Tema valiku põhjenduseks on olnud vaid tema suveräänne tahe ja armastus. Sinul pole aga vaja teha muud, kui jääda Temasse ning olla Tema jaoks kättesaadav. Elu on viinapuus, mitte meis enestes.(Jh 15)

Ilma Ristita ei ole Ülestõusmise hommikut. Nisuiva peab langema mullasse, et uuele elule ärgata ja vilja kanda. Ilma Ristita ei ole ka asja Talle pulma. Vaid see, kes võidab, saab elupärja. Meie aga, kui oleme taandunud ja taganenud, ei ole võitjate hulgas. Arvame teinekord, et meie väike turvaline pesakene on parim viis tormid üle elada. Tegelikult mitte. Kõige turvalisem paik on lahingus.

Jumal pakub elu, kuid mitte tuunitud vana elu. Elu, mida Tema pakub, on elu, mis tuleb surmast läbi minnes, see asub teisel pool risti. Kes seda tahab omada, peab ristist läbi  minema. Ta peab ennast salgama ja nõustuma Jumala õige otsusega tema suhtes.

Mida see tähendab üksikule, hukkamõistetud inimesele, kes leiab elu Kristuses Jeesuses? … Lihtsalt, ta peab parandama meelt ja uskuma. Ta peab hülgama oma patud ja seejärel iseenda. Ärgu püüdku ta midagi kinni katta, ennast kaitsta ega õigustusi otsida. Ärgu ta püüdku Jumalaga kaubale saada, vaid langetagu oma pea, mõistes Jumala tõsist meelepaha tema suhtes ja tunnistagu, et on surma väärt.

Olles seda teinud, las ta vaatab lihtsas usalduses ülestõusnud Päästja peale ja Tema käest tulevad siis  elu ja uuestisünd, puhastumine ja vägi. Rist, mis lõpetas Jeesuse maise elu, lõpetab nüüd patuse inimese elu; ja vägi, mis tõstis Kristuse surnuist üles, tõstab ta nüüd uude ellu koos Kristusega. AWTozer (http://armuaken.blogspot.com.ee/2015/04/vana-aja-rist-ja-selle-uuendus-awtozer.html)

Filipi kirjas ahastab Paulus, et mitmed elavad Kristuse risti vaenlastena, sest nad taotlevad maapealseid asju--Nende ots on hukatus, nende jumal on nende kõht ja nende au on nende häbis. (Fl 3:2-3). Kui igaüks, kes Issanda nime appi hüüab, taevariiki saaks, ei peaks Jeesus osale inimestest lõpuks ette heitma, et nad teda küll appi hüüdsid, aga tema sõnade järgi ei teinud. 

Milline on meie tänane usuelu? On see pettekujutelmades sündinud võidujoovastus ja triumfitaotlus vastupidiselt kogu Jumala ilmutatud tarkusele või on see ülestõusmise vägi, mis avaldub ristilöödud elus? 

Mõtisklemiseks: Johannese 19; Rooma kiri 3: 21-31; Rooma 5; Rooma 6; Gl 2: 19-20; Gl 5: 16-26; Kl 2: 4-17; Efesose 2; 1 Pt 1: 17-21; Hb 6: 4-6.                                                                                                                                              

Ootame Sind täna õhtul Kolgata koguduse väikesesse saali kell 19.00, et koos oma palved ja anumised Jumala ette tuua! 

Kasutatud  mõtteid Kansase palvekoja (www.IHOPKC.org) ühe juhi Allen Hoodi jutlusest. 
http://armuaken.blogspot.com.ee/2012/04/responding-well-in-season-of-pruning.html