Mis on inimeses?

Tahaksime jätkata mõtetega eelmisest pühapäevast, kui Sander Tulk jutlustas (Kainist ja) Aabelist. Tema märkmed on leitavad lingilt:
http://www.kolgata.ee/images/kodugruppide_materjal/eeskujud_aabel.pdf



1. Kes oli esimene päris (st loomulikul teel sündinud) inimene ja mis temast sai?
2. Mis oli tüli põhjus?
3. Mida on meil sellest õppida?

Tule ja mõtiskleme koos laupäeval, 10. novembril kell 16.00 Kolgata seminariruumis Tartu Palvekoja palve - ja ülistusõhtul.

Tartu Palvekoja nimel
Kersti

Augusti palveosadus. Kokkuvõte. ON AEG!

1. On aeg mõista, et tervenemine on laste leib.

Tervendamine pole mitte ainult see, mida Jumal teeb, vaid see on midagi, kes Jumal on. Jeesus defineerib oma missiooni just eelkõige tervendamise kaudu, kui küsitakse kas tema on Messias.

 Ja Jeesus vastas neile: „Minge, teatage Johannesele, mida te 
olete näinud ja kuulnud: 
pimedad näevad jälle, jalutud kõnnivad,pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad,surnud ärkavad üles, vaestele kuulutatakse rõõmusõnumit23 ja õnnis on see, kes minust iial ei pahandu!”

Jeesus toob oma messiaks oleku tõestuseks  kuus tähist, tsiteerides Vana Testamenti. Viis neist demonstreerivad Tema väge ja kinnitavad reaalselt, et Tal on meelevald taevast, nii tervendada kui ka patte andeks anda. Õnnis on see, kes Jeesusest iial ei pahandu. Ei pahandu sellest, kui vägi mõnikord ei toimi ja mõned inimesed ei saa terveks ega ka sellest, kui Jumal tahab meie keskel teha midagi, mis meie tavamõistusele mõistmatu näib.

On aeg juhinduda sellest, kuidas Jeesus evangeliste välja saatis.

7 Ja minnes kuulutage: Taevariik on lähedal!
8 Tehke terveks haigeid, äratage üles surnuid, tehke puhtaks pidalitõbiseid, ajage välja kurje vaime! Muidu olete saanud, muidu andke!

Kusagil muide ei evangeliseeri Jeesus alustades sellest, milline imekena plaan tal inimeste jaoks on ja palun, palun palun võta see vastu, sest ta nii-ii armastab sind. Vastupidi, Jeesus saadab minema inimesi, kes meie mõistes 'peaaegu valmis' olid. Esmalt kutsub ta ennast salgama ja siis alles, kui mõte teinekord sellel ohvril peatuma jääb, tuleb kinnitus, et vastu saab kordades rohkem (Lk 18:28-30). Niisiis käsib Jeesus jüngritel kuulutada, et Taevariik on lähedal, ehk et vaja on teha otsus ülejäänud elu suhtes ning seejärel tuleb jüngritel kinnitada oma sõnade valiidsust imetähtedega. See ei tohiks raske olla, kui Jumal tõepoolest oma sõna taga on. Ja kui ei ole, siis mis kasu meie inimlikest ponnistustestki on?! 

2.  On aeg anda maad Pühale Vaimule.

Lõpuajad hakkasid peale Püha Vaimu väljavalamisest nelipühapäeval, kui Peetrus sellekohase jutluse pidas. Täna on Jeesuse taastulek lähemal, kui siis, kui me usklikuks saime. Algkogudus tervendas haigeid, isegi nende vari tervendas möödujaid. Evangeelium levis nii, et üheainsa jutluse kaudu sai päästetud 3000 hinge ja mitte nii, et siin on su mõistuse jaoks neli punkti, korda neid minu järel ja oledki päästetud--vaid nii, et kuuldud sõnum läks südamest läbi, tõi meeleparanduse ning need inimesed jäid ususse, mitte ei valgunud mõne aja pärast laiali.

Koguduses oli aukartus Püha Vaimu ees. Need, kes Pühale Vaimule vastu töötasid, kanti kogudusest välja 'jalad ees' (Apt 5:1-11). Armsad, kas usume, et Jumal on seesama eile, täna ja igavesti? Või on Ta nii kaua vait olnud, et me enam ei karda Teda?!

Kui kuulen koguduses, et meil on 'elav osadus Jumalaga', mõtlen, et huvitav milles see seisneb. Kas see on lihtsalt mõttekonstruktsioon, midagi, mida ma järele kordan, sest mind on nii õpetatud? Või on selle aluseks mingi võbin, mida kogesin päästepäeval? Elav osadus peaks ju tähendama seda, et Jumal mind igal päeval, tunnil, hetkel juhib--kärbib tiibu, kui vaja, julgustab, vabastab... aga ka juhib Tema teedele ning annab igatsusi, mis kõrgemad on kui maised pürgimused... annab igatsust ja nälga Jumala järele ning arusaamist, et me oleme Tema tundmises veel väga, väga alguses...

Ma hetkel ei usu, et selle elava osaduse retoorika taga väga palju reaalsust on. Miks? Sest kantslikuulutus kipub sagedasti olema julgustus rahulduda vähesega Jumala riigis, et iseennast omal jõul 'üles ehitada'. Samuti kuuleb sageli läbinämmutatud klišeesid ja ajahambast puretud näiteid. Jumalal on värsket lõhnavat leiba ja mannagi säilis vaid 1-2 päeva.

Paulus käsib eemale hoida neist, kellel on jumalakartuse nägu, aga kes salgavad tema väge (2Tm 3:5). Selleks, et mitte uskuda imetegusid ja Jumala väge, on vaja õpetust. Ükski, kes Piiblit ilma eelteadmisteta, vaid Püha Vaimu abil lugema hakkab, ei saa tulla järeldusele, et Jumala vägi pole meie põlvkonnale. Mida aga teha  siis, kui eksitus tuleb koguduse juhtkonnast? Siis saab ainult palvetada ning uskuda, et Jumal sekkub ja toob olukorda lahenduse. Jeremija 23s on Jumal kuri kõigi prohvetite peale, kes varastavad üksteiselt sõna (ehk ketravad vanu klišeesid) ja kes ei ole olnud osaduses, et mõista mis ajal nad elavad. Jumala muistne pääste vaenlastest ei ole kõikehõlmav 'licence to chill'--kätte olid  jõudnud ajad, kus tuli vaenlasele Paabelist alistuda, et Jumal saaks hakata südameid puhastama.

Hakkan palvetama ja kutsun üles kõiki usukaaslasi sama tegema, et Jumal kaitseks kantslit--et sealt ei tuleks enam ühtki deemonite õpetust, kuidas tegelikult ongi OK elada ilma väeta ja Jumala ligioluta; kuidas tegelikult on OK, kui me ajastu märke tõlgendada ei oska, sest 'Jumal on ju armastus'. Jumal, kes vastab tulega, on tõeline Jumal. Tema kiivus oma rahva suhtes on kaugelt suurem, kui ükski turmtule palve seda esile kutsuda võib. Palvetagem, et kantslisse saaks ja võiks tulla vaid see, kes on kuulnud elava Jumala elavat sõnumit ning kõiki teisi hoiaks tagasi aukartus Püha Vaimu ees ja teadmine, et vastuhakk võib lõpetada maise teekonna. Ja kui mingil pühapäeval sõnumit ei ole, olgu meil julgust tunnistada oma viljatust ja jutlus üldse ära jätta ning nutta ja halada Jumala ees nii kaua, kuni tema läbi murrab ja värsket võidmist kingib. Sest alternatiiv on veel valusam... Ilmutuseraamatu alguse 7 kogudust, kellele enamikust anti korraldus meelt parandada, et nende lambijalg püsima jääks.

3. On aeg saada visioon Taevasest Jeruusalemmast.

Meie usu eesmärk ei saa ega tohi olla see, et ise kuidagi vaevalt pääseme (1Pt 4:18). Taevases Jeruusalemmas ootab meid Peigmees, kelle Pruut on ennast valmistanud valitsema igavikus.

6 Ja ma kuulsin otsekui hulga rahva häält ja otsekui suurte vete kohinat ja otsekui kange pikse müristamist, ütlevat: "Halleluuja! Sest Issand, meie kõigeväeline Jumal, on võtnud kuningliku valitsuse oma kätte!
7 Rõõmutsegem ja hõisakem ning andkem temale austust! Sest Talle pulmad on tulnud ja tema naine on ennast valmistanud!
8 Ja naisele anti riietumiseks hiilgav ja puhas lõuend. See lõuend on pühade õiged teod!"
9 Ja ingel ütles mulle: "Kirjuta: õndsad on need, kes Talle pulma õhtusöömaajale on kutsutud!" Ja tema ütles veel mulle: "Need on tõelised Jumala sõnad!"

Meie oleme see Püha Pruut, kes peab kord olema valmis, kaetud hiilgavvalge peenlinasega, mis on pühade õiglased teod. Kui me aga siin maailmas vaid iseendast hoolinud oleme, siis ei pruugi meil neid õigeid pulmarõivaid ollagi ja see on üks hull olukord (Mt 22:11-14).  Tänu Jumalale, et on veel armuaeg ja me võime pöörduda ja valmistuda Inimajaloo kulminatsiooniks... kui meie Taevane Peigmees tuleb tagasi aus ja väes, et naida oma Püha Pruuti, kes on andunud Temale armastuses--mitte hambad ristis vastu pidanud ja ustavaks jäänud, kuigi mõtted jooksid kogu aeg teiste 'meeste' järel, vaid Pruuti, kes on tõepoolest ära tundnud Jumala armastuse ning armastab Teda vastu igavese armastusega, olgugi et see armastus ehk ajuti nõder, kuid seevastu tõeline on.

Augusti palveosadus. III osa.

Kui Jumal on eelnevate päevade jooksul meile armu andnud tunnistada, et meie elus ei ole väge sellisel määral, nagu Jumal seda on kavandanud ja et me isegi ilmselt ei ole Tema ligiolust väga hoolinudki, siis mida nüüd tegema peaks? Kuidas seda olukorda muuta? Alljärgnev 5-punktiline loetelu pärineb Wes Halli jutlusest "Healing is the Children's Bread" . Jutluse pealkirja vihje on siin Jeesuse kohtumisele Sürofoiniikia naisega, kellele Jeesus ütles, et pole ilus laste leiba koerukestele anda. Alates 41:20 min räägib ta ühest unenäost, kus ta prohveteeris, et ärkamise algamiseks on vaja tõsiselt võtta alljärgnevat viit teemat.

1. Recognise the urgency and the crisis of the hour in which we are living. (Mõista, mis ajal me elame ja et see on kriisiaeg, millele järgneb Jumala kohtuotsus)

Psalm 2 räägib olukorrast maailma rahvaste hulgas: "Miks paganad möllavad ja rahvad mõtlevad tühja? Ilmaamaa kuningad astuvad esile ja vürstid peavad üheskoos nõu tema võitu vastu." (Ps 2:1jj) Peame mõistma, et elame ajas, kus vastuhakk Taeva Jumalale on saavutamas ennenägematuid mõõtmeid. Selleks, et tõepoolest kuulda Jumala südametukseid selles vallas, soovitan lugeda Paabeli vangipõlve eelseid ja aegseid prohvetite raamatuid: Jeremija, Joel, Hoosea, Hesekiel, Jesaja.. mäletan, et juba 25+ aastat tagasi neid uurides tundus, nagu loeksin ajalehte... niivõrd päevakajalised olid teemad, mida käsitleti ja probleemid, mis lahendust ootasid. Kui

Aga Jumala lahendus on läbi ajaloo olnud üks ja seesama (Ps 2:6): "Aga mina olen seadnud oma kuninga Siionile, oma pühale mäele". Tasane ja alandlik kuningas, kes armulikult ootab ja annab aega meeleparanduseks ja kui see ikkagi ei toimi, siis lõpuks valitseb ta rahvaid raudsauaga (Ps 2:8-12). Meie põlvkonnale tähendab aga Ps 2:6 seda, et Jumal on oma kuningriigi asetanud oma rahva, st koguduse  keskele. Seega on ainus vastus rahvaste raevule kogudus, kes elab ja tegutseb Jeesuse Kristuse võidmises.

2. Give yourself to fervent prayer. (Hakka palvetama innukalt). 

Pane Jumala armastuse 1. käsk esikohale ja ole tuntud palverahvana, kes räägib oma Jumalaga; rahvana,  kes on osaduses viinapuuga; rahvana, kes kuuleb oma Jumalt ning saab taevast vastuseid.

Palve ei muuda Jumalat, vaid meid. Leonhard Ravenhillile (?) omistatakse sõnad: "Saatan ei karda midagi muud, kui palvet. Kogudus, kes kaotas oma Kristuse, oli täis häid tegusid. Tegevuste arv kasvab kordades, et palvemõtisklus võiks kaduda ja organisatsioonid tehakse nii suured, et palvele ei jääks mingit võimalust. Hinged võivad hukka minna samahästi nii heades tegudes kui ka kurjadel teedel. Kuradi üks põhimuresid on hoida pühasid palvest eemal. Ta ei karda ilma palveta õpetust, palveta tööd ega palveta religiooni. Ta naerab meie vaeva peale, mõnitab meie tarkust, kuid väriseb, kui me palvetame." ning teisal "inimene, kes saab usklikud palvetama, juhatab Jumala juhtimise all sisse suurima ärkamise, mida maailm on iialgi näinud." 

E.M Bounds on öelnud: Püha Vaim annab palvetavale pühakule surematu lootuse kirkuse ja igavese laulu muusika, kui tema süda on osaduses. Jumal annab armsamaid ja suuremaid visioone Taeva kohta, kuni kõigi muude asjade maitse tuhmistub ja muud visioonid/pildid muutuvad  ähmaseks ja kaugeks. Jumal paneb inimsüdamesse noote teistest maailmadest, kuni kogu maine muusika muutub ilma meloodiata ebakõlaks.

3. Embrace the lifestyle of agreement with Jesus. (Ela oma elu kooskõlas Jeesusega)

Jälgi, et sinu valikud ja otsused on kooskõlas sellega, mida sa ütled; et sa võiksid olla Jumalale hingamispaigaks. Jumal ootab, et  mitte ainult meie sõnad poleks kooskõlas sellega, kes Tema on, vaid kogu meie elu oleks sellega kooskõlas. See on mäejutlus. Radikaalne pühadus. Mõelgem näiteks, kui kogu maailm elaks mäejutluse valgel, hoolides üksteisest rohkem kui iseendast, olekski juba Taevas maa peal.

4. Get a vision for the kingdom that is bigger than yourself. (Saa visioon Jumala riigist, mis on suurem kui sa ise).

Võta vastu visioon sellest, kuidas Jumala riik sekkub meie ellu sellisel määral, et su oma mõistus ei suudagi seda ära mõista, sa võid seda ainult usu kaudu vastu võtta. Jumal, sekku meie ellu ja juhi seda nii, nagu Sina tahad. Meie eesmärk siin maailmas ei ole ju kuidagi vastu pidada ja taevasse saada, vaid meil on misjonikäsk kogu maailmas kuulutada ja jüngreid teha. Anna meile visioon sellest, et meie linnad, meie maa ja naaberrahvad saavad muudetud; saavad puudutatud Jumala auhiilgusest ning pöörduvad elava Jumala poole-- et toimuks selline muutus, nagu Paulus nägi Efesoses või Filippus Samaarias, kus terved linnad võisid kogeda Jumala rõõmu. Usud sa seda visiooni, mille Jumal Su südamesse kord pani või lebotad sa niisama, sest vaenlane on saanud sinult varastada ja röövida ja sa oled unustanud, et Jeesus tuli selleks, et sul oleks elu ja oleks seda ülirohkesti ja et sa oleksid Jumala saadik, kuhu sa iganes ei läheks.

5. We have to be a people who contend in faith for healing. (Peame olema rahvas, kes taotleb tervenemist). 

Wes Hall räägib ülalmainitud jutluses pikalt tervenemisest. Tema põhipoint on, et tervenemine on laste leib, mitte koogitükk. Kui Jeesuselt tuldi küsima, kas ta on ikka Messias (Mt 11:2-6) , siis vastas Jeesus tunnistusega tervenemistest. Mõte oli seal selles, et inimeste jaoks oli Messia ülesanne ehk pigem igavene pääste või sotsiaalsete ikete purustamine. Jeesus aga asetab tervenemise kõige keskmesse. Imeteod ilmutavad Jumala aughiilgust ning annavad uskmatuile tunnistust, et Jumal on tõeline. Tervenemine ei ole vaid midagi, mida Jumal teeb, vaid see on see, Kes Jumal on. "Mina olen Issand, su ravija," ütleb ta Iisraeli rahvale, kui nad Egiptusest lahkuvad (2Mo 15:26). Kus iganes Jumala riik ilmsiks saab, avaldub ka Jumala loomus.

Me ei tea, miks tervenemine alati ei tööta või miks meie elus on aegu, kui tervenemine töötab paremini kui mõnel teisel ajal. Tähtis on, et me jääksime Jumalaga lähedasse osadusse ega pahanduks Jeesusest ega Tema juhtimisest. Jeesus on seesama eile, täna ja igavesti. Kui ta tegi seda siis, siis ta teeb seda ka täna oma ihu, see on koguduse kaudu, kui meie paneme käed haigetele ja tervendame neid. Markuse 16 ütles Jeesus: "Tunnustähed järgivad neid, kes usuvad". Esimene samm on niisiis uskumine, et Jeesus on tervendaja, kellele kuulub kõik meelevald. Kui sa seda usud, siis sa palvetad haigete eest ja need saavad terveks. Ja isegi, kui mõned ei saa terveks, ei muuda see seda, kes Jeesus on. Me peaksime inimestega suhtlema alati selle põhjal, kes Jeesus on ja milleks Tema võimeline on, mitte selle põhjal, milline haigus kellelegi on.

Jumal tahab tõsta meie pilgu kõrgemale. Usud sa endiselt Jumala tõotusi? Usud sa, et Jumal tahab sind kasutada, et oma riiki ilmutada? Mitmed meie hulgast peavad selleks astuma paadist lainete peale nagu Peetrus. Teised peavad lahti ütlema pettumustest oma südames, kui tervenemine pole varemalt toiminud. Sinu olukord ei suuda kuidagi muuta seda, kes Jumal on ega seda, mida ta tahab teha sinu südames ja sinu kaudu. Jeesus on tulnud, et hävitada kuradi töö. Kui vaenlane tuleb meid heidutama, tahab Jeesus, et me tõuseksime üles ning ütleksime: "Ma keeldun uskumast saatana valesid! Ma panen oma usu Jeesuse tõotustele, sest Tema on seesama eile, täna ja igavesti. Tema on mu tervendaja, mu vabastaja, mu Päästja!"

Palvekoja palveosadus Kolgatal 12.-15. augustini kell 19.00. Kõik on teretulnud! 

Augusti palveosadus. II osa

Elu jooksul on mul tänu elamisele, õppimisele ja töötamisele välisriikides olnud eesõigus pikemat aega viibida väga mitme koguduse juures. Kord nägin sellise unenäo. Oli üks kahekordne maja, väga avar, justkui puidust ja paljude treppidega, seal oli palju sebimist, inimesed jooksid sinna-tänna, käis vilgas vaimulik elu. Kogu see maja sumises kui rõõmus mesitaru. Ometi seisis keset seda saginat üks koguduse töötegija ja nuttis. Läbi pisarate nuuksus ta: "Miks keegi ei näe, et meie katus sajab läbi?! Kas keegi ei märka, et vihm sajab ju sisse?!" Ärkasin segaste tunnetega, sest tegemist oli tõesti tugeva kogudusega. Nende retoorikasse kuulus sageli see, kuidas nad vundamenti rajavad. Ja et see peab tugev olema, et tormides püsida. Teinekord räägiti ka paksudest kaitsvatest seintest. Aga katus? Katusest polnud ma seal paigas väga midagi kuulnud. Ometi, kas saab ükski maja püsida tugeva katuseta? Eks ta hallita ja mädane, kuni on täiesti eluks kõlbmatu. Ja seda ülitugevale vundamendile vaatamata...

Jesaja 4:5 on tõotus: Ja Issand loob kogu Siioni mäe asukoha ning sealse kogunemispaiga kohale pilve päevaks ning suitsu ja leekiva tulepaistuse ööseks, sest kõige kohale asub auhiilgus kaitsevarjuks. Kui kogudusetelkigi veel olemas ei olnud, oli seline pilvesammas saatnud Iisraeli lapsi nende rännakul Egiptusest välja, varjates ja kaitstes neid egiptlaste eest (2Mo 14:19-20). Kui kogudusetelk lõpuks valmis sai, kattis pilv kogudusetelgi ja Jehoova auhiilgus täitis elamu. Päeval oli see pilv ning öösel oli selles tuli. See pilv oli neile ka teejuhiks, nad läksid edasi alles siis, kui pilv elamu kohalt tõusis. (2Mo 2:34-40)

Hiljem peatus Jumala auhiilgus seaduselaeka kohal. Jordanist läbi minnes jäi laegas keset Jordanit ning hoidis tagasi vetevoogusid (Jos 3:17). Enne Saalomoni templi ehitamist oli laegas erinevates kohtades, küll Peetelis (Km 20:27), küll Siilos (1 Sm 4:3). Näeme, et ajapikku oli rahva arusaam Jumala auhiilgusest muutunud. Jumal pole enam kardetav Tuli, kelle ees väriseda, vaid kergesti hallatav abimees. Seetõttu otsustataksegi laegas sõtta viia, et kerget võitu saavutada (1Sm 4:3). Jumal aga ei lase ennast pilgata, laegas võetakse ära vilistide poolt, kolm preestrit hukkuvad ühel ja samal päeval ning Iisrael saab lüüa...

Ka Saul ei tähtsusta kuningaks saades laegast (ehk Jumala auhiilgust) mitte kuidagi (vt, mida Taavet ütleb 1Aj 13:3). Laegas jääb kuningriigi äärealadele. Saul juhindub oma otsustest oma parimast äranägemisest. Jumala käsk Saamuel ära oodata tundus liiga karm, sest oli ju juba oodatud ka 7 päeva ning rahvas hakkas ka laiali minema... inimlikult tundus õigem ohverdama hakata (1Sm 13:8-14). Samuti ei kuulanud Saul Jumala häält ja andis järele inimeste survele 15.ptks, selle tagajärjel kaotas ta kuningriigi. Tema vaimulik teenistus oli pidev hirmu ja ärevuse vahel balansseerimine... kas läheb sõjakäik õnneks? ... või siis mitte? Alles Taavet on see kuningas, kes laeka lõpuks pealinna otsustab tuua. Esimene katse ebaõnnestub ning Ussa sureb. Teisel katsel on Jumala pühaduse tingimused täidetud ning Taavet tantsib preesterlikus õlarüüs kõige ees, olles loobunud oma kuninglikust aust. (loe 2Sm 6:1-23)

Kuidas on meiega? Kas Jumala auhiilgus ja selle taotlemine on  kesksel kohal? Või on keskmes pigem inimlikud arutlused, mis kahtlemata Jumala Sõnast valgustatud võivad olla? Jeesus ütles, et tema isa koda peab olema palvekoda (Lk 19:46). Ometigi leidis ta templisse minnes pigem rahavahetajate laudu ja muud tegevust kui palvet. Loomulikult kuuleb Jumal meid niigi. Pidevalt palvetada on pigem vaja selleks, et meie kuuleksime Jumalat (parafraas, William McGill). Kui juhindume oma elus Piiblist, mida me kahtlemata peame tegema, siis on meie ees justkui atlas, üks maakaart, millel on palju erinevaid teid ja radu, kuhu suunas liikuda. Seetõttu pole see atlas piisav, vaja on ka elusat reisijuhti, kes ütleks, millise teeotsa just sel hetkel valima peame. Jeesuski manitses varisere, et nad ei taha tulla Tema juurde ja rahulduvad vaid Jumala Sõnaga tema kohta (Jh 8:38-40).

Parim sellekohane näide on aga Jeremija raamatu põhiteema. Iisrael oli harjunud sellega, et Jumal neid päästab võõrvägede käest, Egiptusest lahkumine oli suurim ime. Vaid paarkümmend aastat varem oli Jumal taas kinkinud vabanemise, seekord Assuri kuninga käest, kui olukord tundus täiesti lootusetu (loe Jesaja 36-37).  Jeremija tuleb aga ähvardava sõjalise agressiooni eel välja teistmoodi sõnumiga: alistuge Paabeli kuningale, siis te jääte siia paika elama. Ta oli üks vähestest prohvetitest sellise sõnumiga. Kõik teised olid lugenud Sõna ja apelleerisid Jumala armastusele ning teadsid enam kui kindlalt, et Jumal EI SAA neid jätta vaenlase meelevalda. Jeremija 23 annab aga sellisele kuulutusele hävitava hinnangu: nad varastavad üksteiselt minu sõna; nad kuulutavad, kuigi ei ole olnud osaduses... Tsiteerin 2011.a kirjutatud blogipostitust Tappev Rutiin:

Mind intrigeerib selle kõige juures see, et kuidas sinnamaani jõutakse. Ma loodan, et vähe on neid, kes ühel päeval otsustavad, et "hei, nüüd ma hakkan prohvetiks/jutlustajaks/pastoriks". Või oli mõni ehk sündinud prohveti pojana ja vaatas, et "jõu, päris lahe amet mu papsil, prooviks kah kätt selles?!" Alguses pidi olema ikka mingisugune Jumala kutse, mingi tõmme, miski, mis puudutas hinge ja sundis tegema valikuid Jumala heaks. Kuid millal siis, kus, mis asjaoludel see kõik muutus? Millal tuli tüdimus, tülpimus ja käegalöömine ühelt poolt, kuid enesekindlus ja inimeste toetus teiselt poolt, et tegelikult saab ilma Jumalata ka hakkama, kui nö "trikid selged" - teoloogia omandatud, küsimused lahendatud, nüüd jääb üle seda vaid teistega jagada!

Sest olgem ausad, kui põhitõed on selged, siis ega väga palju eksimisvõimalusi ju pole ka. Postulaat "Jumal on armastus" kehtib ju igas olukorras. Igavese Jumala igavesed atribuudid on muutumatud. Ja ometi, needsamad prohvetid, kelle vastu Jeremija nii kuri on, eksisid nende postulaatide rakendamisel. Jah, Jumal on armastus, kuid see ei tähenda, et juba ette on ka kõik su patud heaks kiidetud. Just Jumala armastus oli see, mis lõpuks rahva Paabelisse vangi viis, et neid seal siis ebajumalateenistusest võõrutada.

Millest tuleb küll selline enesekindlus (vt nt seda, kuidas Pashur Jermijat lööb ja jalapakku aheldab), kui ometi sa ise tead ja tunned, et Jumal sinuga enam ei suhtle?! Kust tuleb siis see enesekindlus kohut mõista nende üle, kelle tundlikkus on säilinud? Kuhu kaob sel hetkel viimanegi jumalakartuse raas, et kui Jumal on tõesti tegev, siis kas ma ei peaks kartma, kui mina tema häält enam ei kuule?! Kas poleks targem sellel hetkel vaikida ja Jumala ees meelt parandada, et Tema saaks mind uuesti tundlikuks teha?

Wes Hall, kes oli IHOPKC 2009. aasta ärkamise üks juhtidest, räägib aasta pärast ärkamise algust (2010.a novembris) oma südame igatsustest nii (järelkuulatav https://www.ihopkc.org/resources/asset/v5ri2d40/auto/true ):

Kui Eelija seisis Ahabi ees, polnud need pelgalt sõnad, mida ta ütles. Ta ei öelnud: "Ma tõesti usun, et mu Jumal võib taeva kinni panna ning ta võib ka tule taevast alla saata", sest Ahab oleks selle peale vastanud, et "No tore on!"  Eelija vägi ei seisnenud selles, et ta uskus, et Jumal seda teha võib, vaid selles, et ta elas demonstreerides Jumala väe avaldusi. Taevas kuulis tema sõnu ja ta oli rüütatud Püha Vaimuga. Kui ta ütles, et enam ei saja vihma, siis ei sadanudki. Kui ta esitas baali prohvetitele väljakutse, siis ta ei öelnud, et "Jumal, ma tõesti loodan, et sa tuled kohale, sest ma täpselt ei tea, kuidas su vägi toimib", vaid ta ütles, et "Jumal, kes vastab tulega, on tõeline Jumal" ja ta astus sellesse hetke täie kindlusega, et kui ta palub Jumalat, siis tuleb tuli taevast. Ja Iisraeli lapsed hakkasid hüüdma Jumala poole, sest selle mehe kaudu oli Jumal andnud endast tulise tunnistuse.

Ma usun, et täna oleme siin riigis samasuguse kriisis ja ainus lootus on, et Jumal vabastab oma auhiilguse oma koguduses. Et Jumal tõstaks üles Eelijate armee, kes käiksid Jumala auhiilguses, väes ja pühaduses; et kogudus tegutseks vaimuandides, mitte ainult ei usuks nendesse. Nüüdseks on rohkem nelipühilasi, kes usuvad vaimuandidesse, kui neid, kes nendes tegutsevad. Teisisõnu on retoorika reaalsusest ette jõudnud. Kuid retoorika ei muuda ühtki rahvast, kuid vägi ja auhiilgus demonstreerivad Jumala iseloomu inimestele, kes elavad pimeduses. Retoorika iseenesest ei ole särav puhas valgus; vägi ja reaalsus on säravpuhas valgus. Vajame inimesi, kellel pole mitte ainult head sõnumid, vaid kelle peal on ka ilmutuse vaim, et kuulutada sellele põlvkonnale aegu ja ajastuid; vajame sõnumeid, mis läbistavad südameid, tuues neid Jumala juurde tagasi. Me ei vaja inimesi, kes ainult usuvad õiglusesse, vaid neid, kes elavad õiglaselt, näidates seda välja; mitte inimesi, kes kuulutavad õiglusest, kuid elavad kompromissides ja peavad osadust maailmaga. Vajame inimesi, kes elavad ajastu vaimust eraldatuna; inimesi, kes mitte ei eralda ennast pimedusest, vaid kes säravad pimeduse keskel. Paljud meist ütlevad, et me tahame näha ärkamist. Ja me mõtleme selle all, et me tahame , et ärkamine kuidagi lihtsalt juhtuks ja me tahame seda pealt vaadata, et 'vaata kui tore, meil on nüüd ärkamine! Meie koosolekud on nüüd palju põnevamad! See on avanud meile uksi vaimulikuks tööks igal pool'. Ja kõige selle juures rahuldume me täpselt samadest asjadest kui maailm.

Jumala strateegia oma auhiilgust ilmutada on panna see oma koguduse keskele. Jumala vastus pimedusele on panna maa peale oma valgus ja see valgus on tema auhiilgus, õiglus ja vägi tema koguduses, kelle peal on ilmutuse vaim. Peame mõistma, mida tähendab tema auhiilguse laskumise eest võidelda. On meil visioon tema auhiilgusest? Kas me teame, milline Jumal on? Kas me tunneme tulevase ajastu väge ja kas me teame, kui palju tahab Jumal meie kaudu juba praegu seda kogeda lasta? Kas meie visioon on see, et koosolekud oleksid paremad või see, et toimuksid suured imeteod, mis pööravad inimsüdameid? On meie visiooniks avatud uks teenistuseks või on selleks avatud taevas, mis muudab vaimuliku atmosfääri kogu rahva seas, tõrjub tagasi pimeduse ning lükkab edasi Jumala kohtu maa ja rahva pealt mõneks ajaks? Sest seesama visioon juhib meie elu ja määrab, kuidas me auhiilgusesse suhtume.

Ja Jumala auhiilgus ei ole mingi tühiasi. Jumal ütleb, et kui te seda ei taha, siis ma ei anna seda teile. Sest kui ma selle teile annaksin siis, kui te seda tegelikult ei taha, siis see pigem kahjustab kui õnnistab teid. Kui teie ei mõista, mida minu auhiilgus tähendab ja ma hakkan seda nähtaval moel välja valama, teeb see teile rohkem kahju kui head. Seega tahan ma kultiveerida teie sees arusaamist auhiilgusest, arusaamist sellest, kes ma olen, arusaamist minu väest, et teie võiksite korraldada oma elu sellisel moel, et te võiksite olla paigaks, kus mu auhiilgus võib peatuda ja mina võiksin teha seda, mida mina tahan, ehk siis välja näidata oma poega selle kurja ja abielurikkuja sugupõlve keskel oma koguduse kaudu. 

Kogunegem, et üheskoos ennast välja valada Jumala ees ning otsida Tema tahet meie linna ja rahva jaoks. Kolgata koguduse seminariruumis 12.-15. augustil 2018 kell 19.00

Augusti palveosadus. I osa

12. augustist alustame taas palveosadusega Kolgata koguduses. Seekord on kavas 3+1 päeva, kui Jumal lubab ja me elame. Kolmel päeval on palveosadus, millele järgneb Palvekoja ülistusõhtu 15. augustil.

Seekordne fookus on: Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad ... (Ap teod 1:8)

I. Kogu kristliku elu ning töö eelduseks on armastuse osadus
Allen Hood on selgitanud kirjakohta, kus Johannese jüngrid Jeesuse jüngreid noomima tulid (Mt 9:14-15): "Religiooni lõppeesmärk on olla koos oma Jumalaga, mitte tunda uhkust selle üle, kui hästi sa religioosseid rituaale täidad. Jeesuse jüngritel pole mingit põhjust hetkel paastuda, sest nende Peigmees on nendega. Aga kuna nad on maitsnud, kui hea on olla koos Jeesusega, siis tuleb aeg, kui nad paastuvad. Ja mitte ainult. Kuna nad on sattunud armastusesõltuvusse Jumalast, siis teevad nad Tema heaks mida iganes, et hoida Teda enda juures. Paastumine on see kõige väiksem asi, nad ei pelga lõpuks isegi mitte surma minna.

Selline on Jeesuse juhtimisstrateegia: panna jüngrid endasse armuma selliselt, et miski muu enam ei toida ega janu ei kustuta. Ja kurb on see, et inimesed, kes on näinud ja kogenud kõige enam (nt Johannese jüngrid), ei lähe ise sisse sellesse armastuse osadusse. Ise ei lähe ja teistel seisavad ka tee peal ees, õpetades õpetusi, mis vaid inimeste käskimised on. See on suur müsteerium, ütleb lektor, mystery of the iniquity and lethargy of the heart-- inimsüdame  patu ja unisuse/letargia müsteerium."

Jeesus valis oma teenistuse alguses endale 12 jüngrit. Markuse evangeeliumis on selgelt näha, mis oli tema eesmärk: 'Ja ta seadis kaksteist, keda ta ka nimetas apostliteks, et need oleksid temaga ja et ta võiks nad läkitada kuulutama' (Mk 3:14). Esimene põhjus on niisiis osadus, 'et nad oleksid temaga'. Seesama mõte tuleb välja ka Luuka evangeeliumi 10. peatükist, kui Jeesus läkitab 70 jüngrit välja, andes neile väe vaenlase kõige väe üle (Lk 10:17-19). Ja loomulikult on rõõm suur, kui jüngrid tagasi tulevad. Selle peale aga manitseb neid Jeesus: "Ometi ärge rõõmustage sellest, et vaimud teile alistuvad, vaid rõõmustage, et teie nimed on taevasse kirja pandud!”"(Lk 10:20).

Põhjus on ju tegelikult lihtne. Kogu vaimulik töö on ikkagi ajalik, see lõpeb ära siinses elus. Taevas ei ole ühtki haiget, keda tervendada ega ühtki kurja vaimu, keda välja ajada ega ühtki nõtra, keda kinnitada. Armastuse osadus on aga igavene. Taevas saab toimuma lõputu palve ja ülistus ning Taevase Kuninga imetlus. Kui me ennast siin ilmas sellega harjutanud pole, siis olleski taevasse jõudnud võib selline pidev ülistus paras vaev olla, omamoodi põrgugi.

II. Iga töötegija/kristlase identiteet peab olema Kristuses
Henri Nouwen on öelnud: On olemas viis valet identideedi kohta:

1) Olen see, mida ma oman
2) Olen see, mida ma teen
3) Olen see, mida teised inimesed minu kohta ütlevad või arvavad
4) Ma pole midagi enamat kui mu elu halvim hetk
5) Ma pole midagi vähemat kui mu elu parim hetk 

Kristuse identiteet tähendab seda, et mis iganes mu elus ei juhtuks, ma tean ja olen veendunud, et

1) Jumal on mind armastanud igavese armastusega aegade algusest, sest Jeesus Kristus on surnud minu eest, kandnud mu patud ning mina, olles selle lunastustöö isiklikult vastu võtnud, võin elada ülestõusmise elu alistudes Jumalale
2) Ma olen Jumala laps ning Jeesuse Kristuse kaaspärija
3) Koguduse liikmena olen ma Kristuse pruut, kes ühel päeval saab valitsema kogu loodu üle Uues Jeruusalemmas. 

Kui mu identiteet on Kristuses, on minu esmaseks ülesandeks kultiveerida oma südame aeda, hoida see puhas umbrohust, et Jumalal oleks kohta seal jalutada ning minuga osaduses olla.

Ma ei pea siis enam 'pongestama', et Jumalale või kaaskristlastele meeldida. Võin lahti öelda kõigist pingutustest oma välist imidžit poleerida sisemise arvelt. Võin ära heita manipuleerimise ja kontrollimise oma kodakondsete üle. Võin olla haavatav inimestega suheldes, sest minu kindlus tuleb Jumalalt ja ma olen talle andnud voli minuga teha seda, mida Tema tahab. Kui mul läheb hästi, on see auks Temale, kui ma jään häbisse, siis on seegi tulnud Tema käest ning küll Tema mind siis ülendab omal ajal ja ehk isegi kasutab mu murtust oma riigi edendamiseks.

III. Väe puudumine on märk armastuse osaduse puudumisest/vähesusest
Jumalal ei ole raske meile anda väge. Ta on seda tõotanud. Miks see tõotus siis üldjuhul ei kehti? Inimsuhetes on nii, et kui oleme armunud, on meil väge ja jõudu, võime kauem üleval olla, võime teha pea võimatuid asju oma armsamale ja armsamaga koos. Kui aga midagi tuleb meie vahele, siis on jõuetus, viitsimatus, tähelepanematus, jne jne. See on tegelikult märk, et midagi on valesti kusagil hoopis sügavamal ning kerged lahendused siin ei aitaks. Kui probleem jääb lahendamata, levib see kui vähktõbi.

Variserid, Jeesuseaegne vaimulik eliit, olid kahtlemata tundnud seda pinget õige õpetuse ja õige praktika vahel. Arvates endal olevat tõe monopoli, said nad väga hästi aru, et Jumala käskude pidamine omast jõust täiesti võimatu ülesanne on. Selle asemel aga, et tunnistada oma viletsust ja Jumala ette sellega tulla, olid nad valinud metoodikate ja tehnoloogiate tee... et vähemalt nominaalselt oleks asi korras (JOKK). Süda aga kärbub sellise lähenemise puhul.

Seega on loomulik, et varisere  intrigeerib Jeesuse meelevald ja nad küsivad, kust ta selle sai (Mt 21:23-27). Nad on ennast 'uskunud' pühaks ja õiglaseks, aga väge ei ole ja hinges on tühjus, kui natukenegi kauemaks sissepoole vaatama jääks. Nad on "usu kaudu" vastu võtnud, et kõik on uueks saanud ja läheb/peab minema paratamatult tõusuteed. Väge aga ei saa keegi endale ette kujutada ega 'ära uskuda', nagu kõike muud.  Inimesed, kes on enda suhtes ausamad, näevad, et siin on käärid ning selline valeenesekindlus pigem pelutab neid nii kogudusest kui Jumala juurest.

Jeesus ei vasta variseride küsimusele, vaid paneb nad pigem valiku ette, et nad südames võiksid Jumala poolt otsustada. Nad valivad aga kätelaiutamise, sest mõlemad Jeesuse pakutud variandid oleksid olnud seotud liigsete riskidega nende ajalikus elus ja välises lugupidamises ning nii nad ennast armust ilma jätavadki.

IV. Kuidas ma tean, et mu elus puudub vägi?
1) Mu tunnistused Jumala tegudest mu elus on jäänud kuude või aastate või aastakümnete taha. Mu elus pole jälge Jumala värskest võidmisest.
2) Jumala Sõna on 'kinni',  ma ei koge lugedes Tema eluandvat väge ega Tema magusvalusat puudutust, mis mind õrnalt meeleparandusele suunab. Sõna ei ole mu meelsuse ega mõtete hindaja. Elan illusioonis, et võin teha kõike, mida tahan, sest Jumal armastab mind kõigele vaatamata (vt Hb 4: 12-13)
3)  Mu elus on 'hingamine' asendunud 'hingeldamisega' (Hb 4:9-11). Muretsen ja rahmeldan, tunnen süümepiinu ja kogen, et kõik mu ümber on justkui kildudeks purunemas.
4)  Mu palve koosneb peamiselt 'ostunimekirjast' Jumalale --toon Tema ette vaid oma ja teiste vajadused, ma ei ülista ega kinnita oma pilku Jumalale ja Tema auhiilgusele.
5) Mu elus on ebajumalad, kes võtavad mu aja ja tähelepanu (Filipi 3:19). Mu pilk on maisetel asjadel.

V. Evangelism ja kristlik töö ilma väeta on saatanast 
Andku Jumal armu meile näha iseendid variseridena iga kord, kui loobume Jumala teest ning püüame Jumala asju ajada omast väest, mis sest, et oma parimate arusaamade kohaselt. Jeesus on selliseid inimesi hoiatanud: "Häda teile...! Te rändate läbi mered ja mandrid, et pöörata kas või üks oma usku, ja kui see sünnib, siis te teete temast põrgulise, kahevõrra niisuguse, kui te ise olete" (Mt 23:15).

Mu elus on kogemus, kus kunagi ammu avasin oma sügavaimad haavad ühele 'ülemere' töötegijale, kuid lõpuks oli tagajärjeks, et ta muutus mu jaoks omamoodi kristuseks ehk ebajumalaks. Takerdusime ning klammerdusime üksteise külge ning lõpuks oli lahtirebimine väga valus mõlemale. Vesteldes hiljem selle inimesega jäi kõlama, et mitte päevagi ei möödu tema väga kõrges vaimulikus ametis, kui ta ei mõtle, milline läbikukkumine on tema elu ja teenistus olnud. Ja seda vaatamata välisele särale, tuhandete lemmikuks olemisele ja kõigele muule, millel lõppkokkuvõttes ei ole ju tähtsust.

Ja tegelikult, mõtlesin ma tookord, on tal tohutult vedanud, et ta seda juba praegu siin ilmas mõtelda saab ja ehk annab veel midagi korda seada. Palvetes Jumalani läbi murda. Võidelda Jumalaga niikaua, kuni Tema õnnistab. Otsida oma südame sügavaimatest soppidest põhjusi, miks need asjad juhtusid, nii nagu nad juhtusid. Otsida nii kaua, kuni andestus on leitud, mitte vaid "usu kaudu" endale korrutada, et ju kõik ikka hästi on. Andku Issand jõudu selleks.

Tule ja otsime palves Jumala ees üheskoos lahendusi, kui miski siit loetelust Sind puudutanud on! Kolmel päeval alates pühapäevast, 12. augustist Kolgata koguduse seminariruumis.

Päev 10 - Isa koda on palvekoda

Paast ja palve on läänemaailma ainus lootus, olevat öelnud Bill Bright, Campus Crusade'i rajaja. Just nimelt selleks, et Jeesus Kristus võiks olla maailma ainus lootus, nagu ühe palvekoja seinale suurelt kirjutatud on. Selleks, et see mõte väga paljude jaoks tegelikkuseks saaks.

Olen viimasel ajal taas kuulanud üht seeriat "Uniqueness of the last generation" (Allen Hood, IHOPKC) ja seal on nii mõndagi mõtlemapanevat. Pealkiri esiteks, see justkui ei kutsu kuulama. Et umbes, mis mul sellega pistmist küll võiks olla?! "Kõndisin" minagi sellest seeriast e-poes enamasti mööda. Samas on see aga vist sügavaim õpetus üldse, mida eales kuulnud olen. See on ilmutuslik, mis tähendab, et kuuldud Sõna haarab Sind kaasa, tungib südame soppidesse ja teeb seal oma tööd.

Mõnes mõttes on see süsteemi kriitika. Nimelt väidab ta, et läänemaailmas tullakse iga 5-10 aasta tagant välja uue moeröögatusliku metoodikaga (seeker service, cell church, etc). Töö kogudustes organiseeritakse ümber, katsetatakse 5 aastat, tulemusi eriti ei ole, juht põleb läbi, võtab sabati- e puhkeaasta, tuleb tagasi ja põleb jälle läbi. Nii kordub see läbipõlemiste tsükkel ajast aega. Ja mitte et need metoodikad päris valed oleksid, vaid neid kasutatakse valedel alustel. Seega, selle asemel, et tunnetada oma viljatust ja sellega Jumala ette minna, oleme kindlad, et kuskil PEAB olema üks inimlik metoodika, mis meid lõpuks võidule viib. Ja Jumal oma armus ja halastuses laseb meid peaga vastu seina joosta, sest muidu arvaksime, et olemegi kohale jõudnud.

Samas on lektoril ka kaastundmust koguduse vastu. Ta ütleb, et Kristuse ihu annab endast absoluutselt parima selle valgel, kui palju tal ilmutust on. Kuid samas lisab, et see just ongi probleem, nimelt see, kui palju ilmutust tal on. Jumala sõna on haruldane, just nagu enne Saamueli sündi. Kantslitest tehakse igal pühapäeval palju sõnu, kuid Jumal ei ütle suurt midagi. Ja see on üks väga hull olukord, eriti siis, kui need, kes räägivad, asja ohtlikkusest aru ei saa.

Radikaalse soovitusena kõlab ettepanek jätta ära kõik teenistused kogudustes (k.a piibliõpe ja jutlused) ning tulla kokku vaid palvele. Et palve saaks kogudustes ausse tõstetud. Tihti on ka meil ju nii, et me ei oska palvetada. Palvekoosolekki koosneb sõnumitest ja heietustest, selle asemel, et tundide kaupa Issanda ees end välja valada. Mis kusjuures on täiesti võimalik, ühes Eesti linnas täiesti järele proovitud. Me küll ei jätnud midagi ära, küll aga tegime kõikidel päevadel teenistustele otsa ka järelpalve, nii et palvekoosolekuid oli koguduses viiel päeval nädalas ja kokkuvõttes rohkem kui mistahes teist tüüpi koosolekuid kokku. Aasta sellist palvet ja asjad hakkasid muutuma. Tegelikult hakkasid asjad muutuma lausa esimestest kordadest peale. Aasta jooksul muutus see, et Issand hakkas inimesi juurde lisama.

Ma usun südamest, et palve koguduses on Jumala südame igatsus. Ütleb ju Jeesuski, et TEMA ISA koda peab hüütama PALVEkojaks. Meil on enamik uuemaid kirikuid ikka sellised seltsielu keskused, kus inimese kultuurilisi vajadusi rahuldada saab. Seda, et selline innukas ja pisut tasakaalust väljas klubitegevus Jumalale meelehärmi teeb, on ju dokumenteerinud ka prohvetid. “Kui te tulete vaatama mu palet, kes nõuab siis teilt minu õuede tallamist?!” Js 1:12 ja “kes küll lööks kinni uksed” Ml 1:10, samuti Aamos räägib sellest pikalt. Jumalateenistuste peamine funktsioon on unustusse vajunud. Kõik muu on hoopis tähtsamaks saanud.

Niisiis, iga 5-10 aasta tagant tuleb mõni uus revolutsiooniline metoodika, mis peaks kogudust edasi aitama. Ja kuna me teame oma statistikat ja koguduse õnnetut olukorda, siis tahame, et asjad kuidagi muutuks. Seega, iga kord on meil kogudusena valik, kas läheme selle uue meetodiga kaasa ja kujutame endale ette, et tegelikult pole hullu midagi; või tunnetame ära oma viletsuse ja viljatuse ning läheme koos kogudusega palvesse ja Jumalaga osadusse ning laseme Jumalal end täita. Millal küll ometi see oma jõud otsa saab?! Sest alles siis saab Issand hakata midagi ehitama.

“Mitte inimliku väe, võimu läbi, vaid Minu Vaimu läbi,” ütleb Issand. Tarkuse ja Ilmutuse Vaimu kaudu. Huvitav oli näide ajast enne Saamueli sündi, et kui maal on ilmutuse põud (1Sm 3:1), siis algab kõik peale ühest viljatust naisest, kellele tema viljatus koormaks on ja kes seepeale hakkab Jumala poole hüüdma kogu südamest. Nii kõvasti lausa, et preester süüdistab teda purjuspäi templisse tulekus. Ja Hanna palvetab ning saab lisaks kaua-oodatud pojale ilmutuse tulevasest kuningast, messiast. Ta saab ilmutuse Jumala plaanidest oma rahva suhtes. Võimas! Ja piisas vaid sellest, et Hanna tunnetas oma jõuetust ning mõistis, et vaid Jumal võib aidata. Ja vaid tema enda palve toob vastuse, ei mitte Eli, tema preestritest pojad ega nende uusimad metoodikad.

Teine mõttekäik, mis kõlama jäi, oli see, kui Johannese jüngrid tulid Jeesust noomima tema juhtide kasvatamise metoodika pärast. Miks meie ja variseride jüngrid paastuvad, sina aga lased oma jüngritel süüa kõike?! Ja Jeesus lahkelt selgitab neile, et religiooni lõppeesmärk on olla koos oma Jumalaga, mitte tunda uhkust selle üle, kui hästi sa religioosseid rituaale täidad. Jeesuse jüngritel pole mingit põhjust hetkel paastuda, sest nende Peigmees on nendega. Aga kuna nad on maitsnud, kui hea on olla koos Jeesusega, siis tuleb aeg, kui nad paastuvad. Ja mitte ainult. Kuna nad on sattunud armastusesõltuvusse Jumalast, siis teevad nad Tema heaks mida iganes, et hoida Teda enda juures. Paastumine on see kõige väiksem asi, nad ei pelga lõpuks isegi mitte surma minna.

Selline on Jeesuse juhtimisstrateegia: panna jüngrid endasse armuma selliselt, et miski muu enam ei toida ega janu ei kustuta. Ja kurb on see, et inimesed, kes on näinud ja kogenud kõige enam (nt Johannese jüngrid), ei lähe ise sisse sellesse armastuse osadusse. Ise ei lähe ja teistel seisavad ka tee peal ees, õpetades õpetusi, mis vaid inimeste käskimised on. See on suur müsteerium, ütleb lektor, mystery of the iniquity and lethargy of the heart. Inimsüdame patu ja unisuse/letargia müsteerium.

Kuna edasi räägib Jeesus veinist ja lähkritest ja lähkrite paikamisest, siis tuleb siit välja teine oluline aspekt liidrite koolituses: nad peavad teadma, mis ajastul nad elavad. Igal ajastul on oma spetsiifiline sõnum Jumalalt, mis vastab koguduse ajaloolisele kontekstile (Osta põld või mitte osta?! jne). Erilist tunnetust, tarkust ning juhatust vajab aga see lõpuaegade põlvkond, mille jooksul Jeesus tagasi tuleb. Mida aga teha, kui Jumala sõna on haruldane ja nägemused ei ole sagedased?! Kuidas me siis üldse võiksime teada, kuidas valmistuda ja valvata, et ikka õli lambis oleks?!

Eks ikka see juba alguses viidatud palve ja paastumine. See ongi meie ainus lootus, vajalik selleks, et me Jumalast aru hakkaksime saama ega kasutaks teda vaid ühena eneseabi meetoditest. Kui Jumal end oma armastuses rohkem avaldab ja ilmutab, nõuab see meilt ka suuremat vastust, sest selline on juba kord armastuse olemus. Ja kui me astume Tema poole kas või sammukese, tuleb tema meile alati kaks sammu vastu. Nii kasvabki usk ja selgineb arusaam. Kui palume Temalt, et Ta meile iseennast ja oma auhiilgust ilmutaks, peame ka olema valmis uuele valgusele kogu südamest järgnema. Et me ei oleks kui Iisraeli lapsed kõrbes, kes küll 40 aastat nägid imetegusid, kuid ikka hingamisest ilma jäid.

***

Ma ei taha enam Jumalaga kaubelda mitte mingite kohtade pärast ei siin ilmas ega tulevases. Tahan olla vaid armastuse osaduses. Tahan istuda Ta jalge ees ja kuulda Ta südametukseid. Ma tahan näha Tema auhiilgust, tunda Tema südant, mõista Tema mõtteid. Tahan ülistada Teda selle eest, kui võrratu Tema on ja kuivõrd on ta väärt kogu austust, väge, hiilgust ja au. Ma igatsen Tema ligiolu, neid unetuid öid kõnelustes Temaga, kui kõik muu sai tolmuks Ta palge ees. Ma igatsen oma Taevalist Peigmeest. 
Tule, Issand Jeesus!

Tallinnas, 1.august 2010.

Päev 9 - Ihu osadus

Minu sees on saanud kuju üks sõnum, mida varemalt seal olnud pole. See tähendab, et ma ei saa kuidagi abi eelnevatest postitutest ning pean kuidagi suutma selle praeguste ressurssidega endast välja kirjutada... :-)

See oli umbes aasta tagasi, kui juhtusin lugema internetist leitud Chad Birdi mõtisklust "Kristluse põhituum ei ole isiklik osadus Jeesusega"
http://www.chadbird.com/blog/2017/4/26/christianity-is-not-about-a-personal-relationship-with-jesus

Esimene reaktsioon on vastu vaielda: no kuidas ei ole?! Kui ma Jeesust isiklikult vastu ei võta, siis ei saa ma ju oma päästes kindel olla... Jah, muidugi ei saa, aga see pole see, millest ta räägib. Nimelt räägib ta sellest, et kristlik usk peab toimuma koguduse kontekstis. Piibel tõepoolest ei kasuta kusagil väljendit "isiklik osadus" ning meid õpetatakse pöörduma Jumala poolegi kui "Meie Isa...", mitte kui "Minu Isa," kuigi ka seda Ta kahtlemata on.

Siiski üle kõige kutsub Jeesus meid elavasse, aktiivsesse, ülistavasse kogukonda, mis regulaarselt koguneb tema armuandide ümber, Meid uhutakse Tema ihusse ristimises. Me võtame ühiselt osa armulauast, süües Tema ihu ja verd. Me laulame koos, palvetame koos, tunnistame patte üksteisele, kurvastame ja terveneme ning lõpuks sureme koos. Ta on andnud meile pastorid. Ta on andnud usuvennad ja -õed. Ta on andnud meile lapsi, keda õpetada, vanemaid, kelle järele joonduda ja isegi mitte-nii-väga-armastusväärseid inimesi, keda armastada sellepärast, et Kristus suri nende eest. (Chad Bird)  

Kristlus ei ole sooloettevõtmine, see ei ole privaatne suhe minu ja mu Päästja vahel. Nii nagu Issand kujundas Iisraeli kõrbes oma rahvaks, vormides neid üheks ihuks lepingu järgi, nõnda on Ta ka Uues Testamendis vorminud oma rahva, ristides neid üheks ihuks. Tänu Jumalale, et see nii on! Hoidku taevas mind personaalse suhte eest Jeesusega. Ma tean, mis siis juhtuks: Ma muudaksin oma personaalse Jeesuse lõpuks täiesti tuttavaks kujuks: iseenda kujuks!  (Chad Bird)   

Tundub, et natuke pingutab see Chad üle. Ma ei saa ka hästi aru, mida tähendab, et me 'sureme koos'  --võib olla seda, et see kogemus tabab varem või hiljem meid kõiki? Samas on tal muidugi õigus, et kui meil on vaid n.ö "isiklik osadus", siis on meie Jumal ka õige varsti päris meie nägu. Sellest ning sellega kaasnevatest pettekujutelmadest ja valeootustest ning -lootustest oleme eelnevate päevade jooksul juba ju rääkinud ka. Mulle meeldib aga üks teine analoogia, mis on rohkem tasakaalus ja rohkem kooskõlas Sõnaga. Pärineb see taas AW Tozeri raamatust "Pürgimine Jumala poole".

Teenimine, töö ja tegutsemine – need kõik on head asjad ja neid peaks tegema iga kristlane. Kuid kõigi nende asjade aluseks peab olema sisemine Jumala vaatlemise harjumus, mis annab kõigile teistele asjadele tähenduse. Meie sees areneb nii öelda „uus silmapaar,” mis võimaldab meil vaadata Jumalale, samal ajal kui meie välised silmad näevad selle kaduva maailma pilte.  

Mõni võib karta, et me seda tehes paisutame isikliku usuelu liiga suureks, et Uue Testamendi „meie“ asendub iseka „mina“-ga. Oled sa kunagi mõelnud, et sada klaverit, mis on häälestatud ühe helihargi järgi, on automaatselt häälestatud üksteisele? Nad on kooskõlas seetõttu, et neid on häälestatud mitte üksteise, vaid kõrgema standardi järgi, mille ees peavad kõik üksikult kummarduma. Seega sada kokkutulnud ülistajat, kes igaüks üksikult vaatab endast eemale Kristusele, on südames üksteisele lähemal, kui siis, kui nad muutuksid teadlikuks ühtsuse vajalikkusest ja pööraksid oma silmad eemale Jumalast ja püüdleksid lähedasema osaduse poole. Sotsiaalne usuelu saab täiuslikuks, kui isiklik usuelu saab puhastatud. Ihu muutub tugevamaks, kui selle liikmed saavad tervemaks. Terve Jumala kogudus võidab sellest, kui kõik koguduse liikmed hakkavad otsima paremat ja kõrgemat elu. Kui harjumus sisemiselt Jumalat silmitseda muutub kindlaks meie sees, juhatatakse meid uuele vaimuliku elu tasandile, mis on rohkem kooskõlas Jumala tõotuste ja Uue Testamendi vaimsusega.

Tõotus palvetele vastuseid saada... selle eeltingimuseks on, et kaks või kolm on Tema nimel koos (Mt 18:20). Kui keegi on haige, kutsugu koguduse vanemad (Jk 5). Selle, kas me käime valguses, saame iseeneses läbi katsuda just seeläbi, et vaatame, kas meil on osadus üksteisega. Kui on, puhastab Jeesuse veri meid kõigest patust (1Jh 1:7).

Kristus on koguduse pea ja Ihu Õnnistegija  (Ef 5:23 ).  Kogudus on see paik, kus toimub kasvamine, st kus Ihu kasvab üles armastuses (Ef 4:15-16). See on paik, mille kooskäimisi ei tohi maha jätta (Hb 10:25). Kogudusele on antud taevariigi võtmed (Mt 16:19) ning meelevald maapealseid asju kinni ja lahti siduda. Koguduses saab avalikuks ka kurjus (Õp 26:26) .

1 Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama

selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, 

2 kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides

armastuses, 

3 ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust. 

4 Üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma

kutsumise poolest; 

5 üks Issand, üks usk, üks ristimine, 

6 üks Jumal ja kõikide Isa,

kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees.(Efesose 4)  

Jeesus palvetab Ketsemani aias enne ristile minekut Isa poole oma järgijate eest: "Et nad kõik üks oleksid" (Jh 17:11). Alates 20. salmist kordab ta seda palvet taas, et kogu kristlaskond maailmaajastu lõpuni oleks üks, nagu Jeesus on üks oma Isaga. Siin on ka mõte, et kui kristlased tõepoolest üheks saavad, siis hakkab ka maailm neid uskuma ja nende kaudu uskuma Jumalat. Maailm võib selle ühtsuse kaudu ära mõista, et Jumal armastab oma rahvast nõnda, nagu Isa on armastanud Jeesust.(Jh 17:20-23).

Koguduse meelevald on Kristuse enda meelevald: 

15 Seepärast ka mina, kui ma sain kuulda teie usust Issandasse

Jeesusesse ja armastusest kõigi pühade vastu, 

16 ei lakka tänamast teie eest, teid oma palvetes meenutades, 

17 et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, kirkuse Isa, teile

annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema äratundmisel, 

18 valgustades teie südame silmi, et te teaksite, milline

lootus on tema kutsumises, milline on tema pärandi kirkuse rikkus

pühade sees 

19 ja milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume

tema tugevuse jõu mõjul. 

20 See sai tegevaks Kristuses, kui ta tema üles äratas

surnuist ja pani istuma oma paremale käele taevas, 

21 kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja

ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte üksnes nüüdsel, vaid

ka tulevasel ajastul, 

22 ja ta alistas tema jalge alla kõik ning pani tema kõigi asjade

üle peaks kogudusele, 

23 kes on tema ihu, tema täius, kes täidab kõik kõiges. (Ef 1)

Pangem tähele: KOGUDUS on Kristuse ihu, Kristuse TÄIUS, kes täidab KÕIK KÕIGES. Salm 22 ütleb, et tema (st Kristuse ihuks oleva koguduse) jalge alla on alistatud kõik. Milline võrratu tõotus! Ava me silmad, Issand, et mõistaksime neid tõdesid ning suudaksime hoomata, milline väärtus ja milline vägi on selles, kui me kord suudaksime ühe ihuna toimima hakata! Anna meile ilmutus sellest väelisest tõest!

Ja ilmutust on meil tõepoolest vaja, sest praegu on meil väga palju ülistuslaule, mille põhisõnum on 'mina, minu, mind". Mina tulen, mina seisan, mina ootan, Sina õnnista, Sina täida, Sina tee jne. Ja ma ei arva, et ainsuse 1. pööret üldse kasutada ei tohiks, aga kusagil peaks olema tasakaal. Kindlasti ei tohiks kõik laulud ühe ülistuse ajal minakesksed olla. Mõned neist minalauludest saaks ehk ka  muuta vähemalt "meie"-lauludeks. Veel parem oleks laulda laule, mis pöörduvad Jumala poole võimsalt "Sina" või kuulutavad "Temast" ning keskenduvad Tema imelistele omadustele.

Häälestagem siis oma "klaverid" igaüks üksinda meie Suure Meistri helihargi järgi ning tulgem kokku ning andkem üks väeline klaverikontsert!!! Siis on lootust, et ühel päeval mõistame oma kutsumist Kogudusena, Kristuse Ihu ja Tema Pruudina.

Mõtisklemiseks: Efesose kiri, Johannese 17, Jakoobuse 5, Kolossa 3. 

Päev 8 - Identiteet Kristuses

Sagedasim palve, mida kirikus ette loetakse, on seesama, mida Jeesus oma jüngritele õpetas: "Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu, nagu taevas, nõnda ka maa peal." Mõnel pool kasutatakse seda kui eeldust, miks näiteks haigete eest paluda--Taevas ju haigeid pole. Aga selle palve palumiseks on mingi suurem põhjus, milleks on Jumala Riik, mis peab olema/on "seespidi teie sees/seas". See on riik, mis avaldub seestpidi inimestest väljapoole, kuni kogu ühiskond saab muudetud. See on see, kui minul on võimalus öelda või mõelda kellestki halvasti või muul moel kätte maksta, siis ma lihtsalt ei tee seda ning selle kaudu justkui absorbeerin selle löögi iseendasse, andestan ja annan oma valu Jeesusele üle. Tegelikult, enamgi veel, kui mina olen koos Kristusega surnud ja koos Temaga üles tõusnud, siis need asjad ei saagi mind häirida. Surnud inimene ju teatavasti ei reageeri välismõjutustele. Ja nii, mida enam inimesi sellise tõelise vabaduse ära tunnetab ning selle järgi ka elab, seda enam võib tõeline Jumala Riik levida, sest kuri jääb paljundamata.

Seega vajab Jumal kaastöölisi, et maa peale luua oma Riik. Ja Ta ei vaja mitte neid sinistes tunkedes ringi sebivaid töötegijaid, kes vaid oma tööst hoolivad, vaid inimesi, kellega Temal võiks olla intiimne armastuse osadus. Jumala igatsuseks on leida ja valmistada oma Pojale Pruut. Kui Aadama, esimese inimese küljeluust valmistati temale abi, kes temale kohane oli, siis Jeesuse, teise Aadama "une" ajal tulid tema külje seest välja veri ja vesi, mis põrmuga kokku puutudes hakkavad valmistama Kristusele Pruuti, kes Temale "kohane abi" võiks olla.

Oleme ära harjunud pildiga Jumalast, kes on armastav isa või pigem isegi selline pisut seniilne vanaisa--selline, kes meid kinkidega üle külvab, me nõtrused kõik heaks kiidab ning laseb meil neid rahumeeli edasi praktiseerida. Ometi on Ilmutuse raamatu Jeesus pigem Peigmees, kelle ülim eesmärk on Pruut, kes on ennast valmistanud ja kõigist armukestest vabanenud. Peigmehe kujund tähendab ka seda, et Jeesus on armukade, kuna ta tõepoolest armastab oma Pruuti. Mitte mingi hinna eest ei ole Ta valmis oma Mõrsjat mitte kellegagi jagama. Ja lõpuks see Tal õnnestubki, võita oma kallima süda jäägitult. Selle tagajärjel suudab Pruut, kelle süda on armastuses võidetud Peigmehele, võrdselt vastutust kanda Taevases Jeruusalemmas.

Kristus tuli maailma, mis oli müüdud patu alla. Esimese Aadama langemine oli kogu loodu pannud kaduvuse orjusesse (Ro 8:32), kust ta väljapääsu otsib. Orjus oli ränkraske ning nõudis lunaraha. Isik isiku vastu. Kuningas, kes ei pidanud paljuks ennast oma rahva eest ohverdada, maksis ülima hinna, andes elu oma Pruudi eest.

See on ohver, mis maksab iga inimese eest, kes selle vaid vastu võtab. Samas sisaldub selles ka üleskutse võrdseks partnerluseks, kus meile pakutakse võimalust Jumalaga nii üheks saada, et võiksime mõelda tema mõtteid (prohvetlus) ning teha tema tegusid (tunnustähed ja imed, millest suurim on pääste). Ainus, mida meilt oodatakse, on oma elu üle andmist--Printsi jäägitut usaldamist ning temaga loojangusse kappamist, jättes maha oma isakoja, kus meid niikuinii väärkoheldi ning kõik need lojaalsused, mis meid siiani sidunud on.

Me oleme Jumala lapsed vaid Kristuse kaudu. Ja Kristus ei ole sealjuures mingi perekonnaseisu-ametnik, kes aitab õigeid pabereid vormistada, mis meid hoobilt pärijaks teevad, isegi kui me rohkem selle perekonnaga eriti tegemist teha ei taha. Umbes nii, et juriidiliselt sai kõik korda, kuna juhtusin olema õigel ajal õiges kohas ning nüüd, kuna dokumendid on vormistatud ja seega tulekaitsekindlustus igavikuks olemas, tuleks aeg-ajalt, tänutundest või nii, nägu näidata, kuid üldiselt võib elada, nagu välja tuleb ja suurematest jamadest on ta nagunii lubanud mind ka veel välja aidata, lisaks veel nälja ja külma eest hoida ning haigustest ka terveks teha. Ja lisaks veel positiivne enesemääratlus-- ikkagi Kuninga laps--"tõend" ju olemas selle kohta!

Ei, Jumala perekonda tulek ja seal püsimajäämine saab toimuda ainult kestva osaduse kaudu Pojaga. Eks hoiatanud meid ka Jeesus, et vaid see, kes jääb püsivasse osadusse viinapuuga, sellel on elu. Kuivanud oksad raiutakse maha ja visatakse tulle. Vaid see, kellel on Poeg, sellel on elu (1Jh 5:12) ja ükski ei saa Isa juurde muidu, kui Poja kaudu (Jh 14:6). Ehk teisisõnu, sellesse perekonda saab täisväärtuslikuks liikmeks vaid abielu kaudu Pojaga. Kui me Pojast väga ei huvitu, siis võime küll ette kujutada end kuninga lastena, reaalsust seal taga ei ole.

Ja samas on sellest Pojast teinekord natuke raske lugu pidada, kui ta meile "sisse sõidab". Tema nõudmised tunduvad ebarealistlikud, tema väljaütlemised tõredad ja ebaviisakad. Ta ei seltsi rikaste ja ilusatega, vaid eelistab vaeste ja vaevatute seltsi. Ta ei tee asju nii, nagu meie tahaksime. Ta ei pea kinni kokkulepitud tavadest ning ajab meid oma küsimuste ja väljaütlemistega kimbatusse. Kui me aga pole ennast Tema ligiolus mitte kunagi ebamugavalt tundnud, siis ilmselt ei ole me Teda iial tundnudki... (nii on vist öelnud Oswald Chambers, Kirkuse kütkes)

Ta ootab meilt vaid üht, nagu T. Wilcox, 17. sajandi autor (Meetilk Kristuskaljust) ütleb: et me tooksime talle vaid oma pattu ja patusust, sest muidu Kristus ei saa Sulle olla Kristuseks ja sina ei kõlba talle. Peame alusteni maha laskma lõhkuda tal kõik vana, millega me siiani end turvanud ja kaitsnud oleme. Peame kaevama Kaljuni välja ning vundamendi sinna valama, otse Kalju peale. Ja ei aita see mitte, kui sinna vahele mõned omapoolsed kunstmaterjalid poetame, et "ehk kulub ära". Näiteks penoplasti kalju ja vundamendi vahele, et ehk on siis soojem. Ei ole. Selline materjal aitab majal hiljem vaid viltu vajuda.

Ja selline natuke ekstsentriline Peigmees, kes samas on ülimalt täis armu ja tõde, on meie ainuke lootus. Kui me Tema ära põlgame, ei jää meile kedagi enam. Ja vastu peame me Teda võtma oma südame sügavaimates kambrites. Suuga tunnistamisest ei piisa. Vilkast vaimulikust tööst ei piisa. Kõrgetest ametitest ja lugupidamisest koguduses ei piisa. Suurtest annetustest ja muudest ohvritest ei piisa. Millestki muust ei piisa, kui vaid sellest, et palvekambris, kus oled vaid Sina ja Tema, oma Elu Armastust tundma õppida. Ja tundma õppides oma armsamat tahame Temaga läbi põimuda, üheks saada, üks olla. Ja seda pikki tunde, päevi ja aastaid, järjest enam Tema sarnasemaks muutudes...

Üheks saanuna muutub ka mäejutluse õpetus praktiseeritavaks. Mitte, et ma kramplikult püüan meelde jätta ja järgida Piibli kõiki 650 käsku ja keeldu, hoiatust ja manitsust (juudid olla kokku lugenud), vaid et ma armastan Teda ning südames igatsen Teda järgida ja ma TEAN, et mul on vara taevas, seega pole maine vara nii oluline. Ja ma tean, et iga kord, kui minu õigust väänatakse ja mind survatakse ning ma sellele vastu ei astu, tiksub mu taevasele kontole kroonijuveele juurde. Ma tean, et mul ei ole mõtet varastada ("no õige pisut, mis vargus see ka on!") ega valetada ("see nüüd mõni vale!"), isegi bussipiletita sõitmisest võin loobuda, sest mul on parem ja jäädavam vara taevas. Ja ma võin piletita bussi sattudes rahumeeli osta kallima ühekordse pileti, mitte jääda kombineerima, et kui ma järgmine kord suurema piletite paki ostan odavama tükihinnaga ja siis ühe pileti puruks rebin, et siis on ju ikka eelmise sõidu eest makstud (olen tõsimeeli inimesi vaimustunult kuulnud tunnistamast sellisest praktikast aastaid tagasi). Mu esimene pastor Andrus nimetas sellist lähenemist "tilliseemne usuks".

Ei, ma saan elada ausalt ja heldelt juba selles hetkes, kus ma olen, ning ei pea muretsema lisaväljaminekute pärast, ükskõik, kui palju Tema mind kutsub ära andma. Ma ei pea muretsema, et äkki ma nüüd ei tule homme omadega toime. Mul on kõik, mida vajan, juba olemas. Ja mitte ainult siin maailmas, vaid enamgi veel tulevases. Ja kui tunnen kitsikust, siis Tema on lubanud mind varustada oma armu rikkust mööda. Ja teinekord, kui mingid "löögid" eriti sagedaseks muutuvad ja nt rahakotti tuulutavad, on aeg teha inventuuri ja küsida: "Jumal, mida Sa mulle öelda tahad? Kus pean teistmoodi mõtlema/tegutsema?!"-- ehk nii nagu ütles Joel Reinaru viimase PP ajal: "Kamoon! Jumalale lähenetakse altpoolt! Lähene põlvili, kui oled tüdinud õppetundidest!"

Kui me oleme pisutki saanud oma vaimulike silmadega näha Kristust, siis ei hooli me paljudest maailmadest temata (Wilcox). Kui oleme teda näinud, siis oleme näinud tema armsust, tema armulikkust, ilu ja pühadust (Wilcox). Oleme näinud, et Ta ei tee vahet inimeste vahel, et igaüks on talle kallis ja kõik peavad vastutama selle eest, mida nad teinud on, seda eriti nende vastu, kes vaesed ja väetid või muidu meile vastumeelt on. Kui oleme Teda näinud, siis teame, et Jumala  südameigatsuseks on tuua maa peale õiglus. Tuua kogu maailmale pääste, mida kogu loodugi igatseb. Ja et õige varsti, tulles teist korda maailma, Ta seda teebki.

Õiglane kohtumõistja ja kogu maailma kuningas tuleb ühel päeval tagasi ning kõrvaldab oma teelt kõik takistused, mis armastusel ees seisavad. Kollateraalselt (kaasnevalt) hävineb ka kõik see, mis nende takistustega tihedalt läbi on põimunud. Jeesus on oma vere valanud, et sina oleksid VABA, nii siin kui ka igavikus! Kui aga hoiad kinni oma ebajumalatest, siis need ju hävivad--ning sina koos nendega, kui need su südames on. Jeesusel oleks jõudu ja võimu ning õigust meid alistuma sundida juba praegu, kuid Ta ei tee seda, sest ta armastab meid. Ja armastus on juba kord selline, et kui sa ta üle forsseerid, siis ei oleks see ju enam armastus. Hetkel ootab Jumal vabatahtlikku alistumist, ühel päeval aga nõtkub iga põlv niikuinii ning iga keel tunnistab teda Issandaks.

Suure armastusloo finaal, mida me Ilmutuse raamatu lõpus näha võime, on selline: Kui kõik on lõpetatud, jäävad viimseina Uude Jeruusalemma valitsema Peigmees ja Tema Pruut, särav, valge ja plekitu, riietatud peenlinasesse, milleks on pühade õiged teod. Uues Jeruusalemmas valitseb "Teine Aadam" koos Abiga, kes Temale kohane on... 

Päev 7 - Kristuse armastuse vägi

Nelipühapäeva puhul postitan siia sissejuhatuse A.W Tozeri raamatust "Jumala poole pürgimine" (Pursuit of God, minu tõlge). Oleme koos palvetades tõepoolest kogenud seda janu ja nälga Jumala järele ning usume, et Jumal tahab veel paljusid niiviisi puudutada. Tänasel nelipühapäeval palume TULD oma altaritele!

Selsinasel vaat et üleilmse pimeduse tunnil ilmub üks rõõmustav kiir: konservatiivse kristluse rüpes on järjest enam inimesi, kelle vaimuliku elu märgiks on kasvav nälg Jumala enese järele. Nad otsivad innukalt vaimulikke reaalsusi ning neid ei heiduta sõnad, samuti ei ole nad rahul „õigete“ tõlgendustega tõest. Nad janunevad Jumala järele ega ole rahul enne, kuni on joonud sügavalt Elava Vee Allikast.

See on ainuke tõeline märk ärkamise võimalikkusest, mida minul on õnnestunud tuvastada vaimulikul horisondil. See on kui peopesa suurune pisike pilv, mis on märgiks, mida üksikud pühad siin ja seal on otsinud. Selle tulemuseks võib olla paljude hingede äratamine elule ja Kirkuse imetlemise taas kätte võitmine, mis peaks kaasnema usuga Kristusesse; imetluse, mis on tänapäeva Jumala kogudusest peaaegu kadunud.

Seda nälga peavad aga märkama hakkama ka meie vaimulikud juhid. Kujundlikult öeldes on praegune evangelikaalne maailm küll püstitanud altari ja raiunud ohvri tükkideks, kuid nüüd tundub rahulduvat vaid kivide loendamise ja tükkide ümberpaigutamisega ning ei paista üldse hoolivat, et võimsa Karmeli tipus ei ole märkigi tulest. Kuid tänu Jumalale, et on siiski mõned, kellele see korda läheb. Need on inimesed, kes küll armastades altarit ja rõõmutsedes ohvrist, ei suuda ometi leppida sellega, et tuli altarilt pidevalt puudub. Nad igatsevad Jumalat üle kõige. Nad janunevad, tahtes isiklikult maitsta Kristuse armastuse „läbistavat armsust,“ selle Kristuse, kellest kõik pühad prohvetid on kirjutanud ja psalmistid laulnud.

Tänapäeval ei ole puudust piibliõpetajatest, kes Kristuse õpetuse printsiipe õigesti edasi annavad, kuid liiga paljud neist tunduvad rahulduvat sellega, et õpetavad usu algtõdesid aastast aastasse, imelikul kombel mitte mõistes, et nende teenistuses pole Jumala nähtavat ligiolu ning nende isiklikes eludes pole midagi ebaharilikku. Nad teenivad pidevalt usklikke, kes oma rinnus tunnevad igatsust, mida jumalasulaste õpetus lihtsalt ei rahulda.

Ma usun, et räägin armastuses, kuid puudujäägid meie kantslikuulutuses on reaalsed. Miltoni kohutav lause on sama kohane tänapäeval, kui tema ajalgi: „Nälginud lambad vaatavad üles, ja ei saa söönuks.“ Olukord on tõsine ja see pole mitte tähtsusetu skandaal kuningriigis, kui näeme Jumala lapsi nälgimas ajal, mil nad on istumas Isa laua taga.

Wesley sõnade tõde saab teoks me silme ees: „Ortodoksia, või õige arvamus, on parimal juhul väga õbluke osa religioonist. Kuigi õiged eluhoiakud ei saa eksisteerida ilma õigete arvamusteta, saavad õiged arvamused siiski eksisteerida ilma õigete hoiakuteta. Jumala kohta võib omada õiget arvamust, ilma et sellega kaasneks armastus või ükski õige hoiak Tema suhtes. Saatan on selle tõestuseks.“ 

Tänu suurepärastele piibliseltsidele ja teistele tublidele ühingutele, kes Jumala sõna külvamisega tegelevad, on tänapäeval palju miljoneid inimesi, kellel on „õiged arvamused,“ ilmselt on neid rohkem, kui kunagi varem koguduse ajaloos. Siiski huvitav, kas kunagi on olnud aegu, mil tõeline vaimulik ülistus on praegusest veel madalamal tasemel olnud. Suurele osale kogudusest on ülistuse kunst täielikult kaduma läinud ning selle asemele on tulnud üks imelik ja võõrapärane „programm,“ sõna, mis on laenatud teatrist ja mida kasutatakse kahjuks seda tüüpi avaliku teenistuse kohta, mis nüüd ülistuse aset meie seas täitma peaks. 

Õige piiblitõlgendus on kahtlemata möödapääsmatu Elava Jumala koguduses. Ilma selleta ei saa ükski kogudus olla Uue Testamendi kogudus selle sõna kitsamas tähenduses. Kuid tõlgendada saab sellisel viisil, mis jätab kuulajad ilma mistahes vaimulikust kosutusest. Sest hinge ei kosuta vaid pelgalt sõnad, vaid Jumal Ise, ja niikaua, kuni kuulajad ei leia Jumalat isikliku kogemuse kaudu, ei ole neil mingit kasu sellest, et nad tõde kuulevad. Piibel ei ole asi iseenesest, vaid vahend toomaks inimesi lähedasse ja kosutavasse Jumala tundmisesse, et nad võiksid siseneda Temasse, rõõmu tunda Tema ligiolust, võiksid maitsta ja kogeda Jumala enda sisemist armsust oma südamete tuumas ja keskmes.

Raamat "Jumala poole pürgimine" on tagasihoidlik katse aidata Jumala näljastel lastel just niiviisi Teda leida. Mitte miski siin ei ole uus, kui vaid selles mõttes, et see on avastus, mille mu oma süda on teinud vaimulike reaalsuste kohta, mis on minu jaoks kõige rõõmustavamad ja imelisemad. Teised enne mind on nendesse pühadesse saladustesse sisenenud palju kaugemale kui mina, kuid kui ka mu tuli ei ole suur, on see ometi tõeline, ja võib leiduda mõnigi inimene, kes oma küünla selles leegis süüdatud saab.

A. W. Tozer. Chicago, Illinois. 16. juunil 1948.

Boonusena lisan lingi kaudu katoliikliku jüngri Henri  Nouweni mõtted, kuidas muutuda kõrbest iluaiaks. http://armuaken.blogspot.com.ee/2012/05/korbest-iluaiaks.html

Teine 'sünnipäevakingitus' mõtiskleb küsimuse üle, mis on osadus ja mis seda ei ole http://armuaken.blogspot.com.ee/2012/05/mis-on-osadus.html On ju täna Koguduse sünnipäev, sest just nelipühapäeval tuli Püha Vaim ning liitis usklikud "üheks südameks". 

 

Pühapäeval, 20.mail palveosadus erandkorras kell 14.00 Kolgatal.  

Päev 6 - Jumalik (riigi)kaitse

12 Ja tema on tõeks teinud oma sõnad, mis ta meie ja meie

valitsejate kohta, kes meie üle valitsesid, on rääkinud, saates

meile nii suure õnnetuse, mille sarnast ei ole sündinud kogu

taeva all, nagu see on sündinud Jeruusalemmas. 

13 Nõnda nagu Moosese Seaduses on kirjutatud, nõnda tuli

kogu see õnnetus meie peale. Aga me ei ole Issanda, oma Jumala

palet mitte leevendanud, et oleksime pöördunud oma süütegudest ja

tähele pannud sinu tõde. (Tn 9)

Eelmine kord "euroeksiilis" olles (3,5 aastat Kreekas) tuli 2015. aastal südamesse kirjutada Jeremija raamatule kommentare, üks peatükk korraga. Sellest sündiski blogiseeria "Jeremija jälgedes" (armuaken.blogspot.com.ee). Üllatav selline igatsus küll polnud, oli ju see raamat meile verinoorte kristlastena nüüd juba 28 a tagasi olnud üks lemmikutest koos Hesekieli, Joeli ja Hooseaga. Ja seda mitte seepärast, et pastor meid kuidagi selliselt juhtinud oleks--mäletan, et tema ise polevat oma usuelu alguses isegi Jesajat ja eriti selle algust suutnud järjest lugeda... ikka olevat vaja olnud vahepeal paar peatükki Uuest Testamendist armu "peale lugeda".

Aga meid oli 1990. aastal justkui ära märgitud. Kui jaanuari alguses Jeesuse vastu võtsin, olles pärist olnud uskmatust perest ja käinud eelnevad 10 nädalat leerikoolis (tänapäeva alfa ekvivalent) hakkas mu Olevistest pärit Kolgatal oma Tartu kodu leidnud vaimulik ema ühikas minuga palvetama. Kuna sess ja ülisuur palveigatsus langesid alguses kokku, siis palvetasime tundide kaupa. Eksamid said tehtud loovalt koos Jumala abiga. Veidi üle 2 kuu pärast seda pani Jumal südamele seda palveosadust ka kogudusega jagada. Pastori nõusolekul kutsusime tervet kogudust jääma palvele altarit asendava kooridele mõeldud rauast astmete ümber iga kord pärast teenistusi--teisipäeva, neljapäeva ja pühapäeva õhtul. Lisaks jätkasime palvegruppidega esmaspäeval ja reedel.  Tegime seda 1,5 aastat, kuni tankide tulekuni 1991. aasta augustikuus. Alles 2009.a kuulsin IHOPi (Kansase palvekoda IHOPKC) ärkamise juhtidelt, et Joeli raamatu järgi selline olevatki Jumala strateegia kaitsta maad ja rahvast välisagressori eest. Meie seda tol ajal ei teadnud, juhindusime sõnumitest, mida igapäevaselt Sõnast lugesime ning mis tundusid päevakajalisemad kui värsked ajalehed. Paljud hakkasid palvetama, kui tankid kohal olid ja olid tänulikud, et palve "mõjus." Ega minagi ju täpselt tea, miks Jumal meile tookord vabaduse kinkis. Seda tean aga küll, et Joeli raamat räägib, et ta ootab sellisteks lahendusteks eelnevat südame lõhkikäristamist 'eeskoja ja altari vahel'. Eneselegi ootamatult oli sellel palveliikumisel kogudusele veel üks mõju--algsest väga kinnisest kristlike vanemate lastest koosnenud väiksest noortegrupist, kes väga valis oma liikmeid ja kõiki 'sissegi' ei lasknud, oli 1,5 aasta möödudes saanud rõõmus elevus--ca 50 noort olid selle aja jooksul püsivalt käima jäänud...

Aga tagasi Jeremija juurde. See raamat räägib ajast enne Paabeli vangipõlve, kui Juuda rahvas elab veel omal maal, kuid 'kirves on juba puude juurte küljes'--ähvardamas on häving, sest Joeli manitsust aastakümneid varem tähele panna Jumala sõna pole kuulda võetud. Rahvas on lähiminevikus kogenud ärkamise sutsakuid, mis küll pigem neid paadutanud ja neid nende omaõiguses kinnitanud on. Lisaks on maa täis valeprohveteid, kes 'varastavad üksteiselt' Jumala sõna (Jr 23), teisisõnu meie mõistes taaskasutavad jutlusi, olemata ise olnud reaalselt osaduses Jumalaga. Nende sõnum on tegelikult päris mõistuspärane--Jumal ei SAA tuua hävingut, sest siiamaani on Ta meid alati kaitsnud. Vaid Jeremija kutsub rahvast üles alistuma Paabeli kuningale ja mõistma, et see on rahva patu tagajärg. Jeremijat lugedes jääb kohe kõrvu üks tegusõna ja see on 'kuulma' (i.k. 'hear'). Kui 150 peatükiga psalter e laulude raamat välja jätta, esineb sõna 'hear' Jeremija raamatus kõige sagedamini, nt 120x NIV ja 158x KJV versioonis. Siia alla isegi ei mahu 'pööra oma kõrva' ja muud sellekohased kõnekujundid.  Tegelikult esineb see sõna siin pigem negatiivselt--'te ei ole kuulanud  (Jumala häält)', te ei ole tähele pannud...

Mistahes ajal väärib Jumala kogudus enamat kui ussitanud ja roiskunud mannat. Manna teatavasti oli määratud tarbimiseks samal päeval, seda ei olnud võimalik järgmiseks päevaks 'ette ahnitseda', kui see just Jumala erikorraldus hingamispäeva puhuks polnud. Samamoodi on Kristuse ihu toitmiseks vaja värsket, äsjaküpsenud leiba, mille lõhn võiks heljuda üle kogu ümbruskonna ning näljaseid kohale meelitada. Mistahes ajal on kogudusel vaja kuulda Jumala häält ning mitte juhinduda tavamõistusest. Jumala järgimine eeldab meilt arusaamist, mis ajas me elame... Paabelile alistumine ei tulnud paarkümmend aastat varem kõne allagi... Jeremija ajal oli see aga jumalik plaan rahvas puhastada ebajumalatest, neid ajutiselt välja viia nende tõotusemaalt ning seejärel 70 aasta möödudes tagasi tuua.

Mida on aga vaja, et me Jumala häält üldse kuulma hakkaksime? Usun, et kõige olulisemaks eelduseks on enesepiisavuse otsasaamine, nii üksikisiku, koguduse kui ka rahva tasandil. Las ma selgitan. Pärast eelpoolnimetatud tormilisi Tartu aegu viis Jumal meid kolmeks aastaks õppima konservatiivsetesse koolidesse, kus "Jumal nagunii ei vasta" oli pigem ametlik teoloogia. Loomulikult oli seal juures siis ka tehnoloogiaid, kuidas mitte 'hulluks minna'---kuidas ikkagi rahu säilitada sellise tumma ja kurdi Jumalaga lävides. No teate küll, nt see valgusfoori analoogia--et Jumal vastab kolme värviga, 'jah',  'ei' või 'oota veel'. Või vastab nii, et sa ise arugi ei saa... "Issand on mu valgusfoor, keda ma peaksin kartma?!"  Mäletan, et rootsi koolis tambiti meile, et armastus pole oluline, tähtis on pühendumus (commitment) ehk ustavus. Sealt on juba väike samm kõike tolereeriva armastuseni kõikide vastu, mis püha Jumala üldse välja jätab. Igal juhul mitmeid aastaid ja kohustusi jumala riigis hiljem avastasin end Kolgata suvelaagris 2009. aastal n.ö lõhkise küna eest.

Olin kuus eelnevat aastat elanud abielutult koos ilmaliku budistiga ja abielluda ei saanud me seepärast, et tema oli juba abielus, küll fiktiivselt ja naine ei andnud lahutust ja tema riigi seadustes oli lahutus vaid väga suur erand, kui üks pool suudab tõestada, et ta on 5 aastat välismaal elanud ja tal on teine pere. Mul ei ole kahtlust, et Jumal oli meid kokku viinud, kohtusime Israelis 3,5 nädalasel kursusel aastal 2003, kuhu tema oli sattunud vaid seetõttu, et sama aasta märtsis oli GW Bush pommitanud Iraaki ja tema märtsikuine kursus oli tühistatud. Kogesime väga suurt hingelist ühtsust, ta oli alguses Jumalale väga avatud (seega oli see kui üks "misjonärisuhe", lohutasin end ajuti) ja mu süda ei mõistnud mind hukka Jumala ees. Hukka ei mõistnud mind ka ükski kantslist kuuldud sõna selle aja jooksul. Ja väga suuresti oli just see suhe teeks vabadusele kõigest sellest, mis kiriku rüpes minuga toimunud oli.

Põhiline aga, miks mu suhe lapse isaga otsa sai, oli see, et ma ei käinud isegi mitte selles valguses, mis mul oli. Ma ei alistunud oma mehele ja tegin muid jäledusi, hullemini kui paganad (Hs 5), nii et Issand pidi selle jama lõpetama. Ja kui ma juba teadsin 2,5 aastat varem, et meie suhe triivib lootusetu lõpu poole, siis ometi ei tulnud ma pastoritele oma vigu tunnistama, ma väsisin küll oma eksirännakutest, kuid ma ei öelnud "lootusetu!"--vaid leidsin ikka uut jõudu (Js 57:10-13)  Jumala armust ja armastusest mõtiskledes, et küll tema toimetab kõik hästi ja vaatamata sellele, et mina olin kõik valesti teinud, ühel päeval valmistab ta mulle aulise pääste! Ma ju USUN temasse ja Tema päästesse ja ta ei jäta mind häbisse. Siin kahjuks või õnneks ei ole öeldud, et ta mind häbist LÄBI ei vii. Öeldud on vaid, et Ta ei jäta mind sinna. Ning ei jätnudki. Tõeline häbi on ju elada Jumala nimel patuelus.

Jumal sai hakata mulle päästet valmistama alles siis, kui sain vahetult enne laagrit teada, et mu lapse isa oli uuesti abiellunud. See oli see, mis mulle väga selge signaali andis, et NÜÜD on kõik läbi ja ma pean hakkama otsima vastuseid oma küsimusele MIKS??? Valus küsimus, kuid vastused olid veel valusamad. Vabanesin lõplikult alles siis, kui KÕIK 20 aasta mõtted, teod ja tegematajätmised oma kurjast südamest välja tõin ning avaldasin nii endale kui oma vaimulikule juhile. Kui need krohvitükid, mis olid nii armsasti vooderdanud mu südame lage ja seinu, välja tulid, oli see vaid prahihunnik mu südame ukse ees. Ja südames oli segadus ja pea käis ringi ja väga paha oli olla lausa mitu päeva. Aga ma TAHTSIN vastuseid. Ning OOTASIN, lausa kuude kaupa Tema ees. Tegin seda niikaua, kuni Issand mu pusletükid kokku pani ja ma üldse aru sain, kus ma need 20 aastat olnud olin ja millega tegelenud.

Ja siis ei suutnud ma aru saada ega saa päris hästi praegugi veel, et midagi sellist üldse võimalik on, eriti siis, kui oled sel ajal kogu aeg kirikus. Koguduses käimine peaks mind ju kaitsma ja hoidma maailma kurjuse eest? Peaks mind õpetama, kuidas oma elu nii elada, et ühel päeval, kui Jeesus tuleb, ei oleks mul häbi tema ees?! Kuidas ma olin ometi nii rappa läinud, et mu kooselu budistiga oli üks helgemaid aegu viimase 12 aasta jooksul?! Olin ju olnud Jumalale kunagi NII lähedal? Kuidas on võimalik endalegi märkamatult nii sügavale langeda ja samas olla täiesti veendunud, et KÕIK ON KORRAS, sest MINUL on RAHU SÜDAMES!!!

See oli väga suur arm, et Issand mind tagasi tõi, sest Heebrea 6:4-8 kirjakoha järgi ei tohiks see üldse võimalikki olla. Ja minu nö füüsilisele inimesele oli see häving. Mu oma õigusest ega ka mu isetehtud jumalateenistusest ei jäänud mitte midagi järele. Ja just samadel põhjustel tahab Issand ka meid rahvana ja kogudusena juhtida sinna, kus meie enesepiisavus otsa saaks. Sest alles sealt algab Jumala töö.

Kui Jeesus vaatab enne ristisurma minekut Jeruusalemma peale, siis ta nutab selle linna pärast ja templi pärast, mille ehitamiseks ju nii palju aega ja vaeva ja ressursse on kulutatud. "Siia ei jää kivi kivi peale... sest te kasutate palvekoda millekski hoopis muuks kui Jumalale austuseks..." Nuttes ütleb Jeesus, et kui sa oleksid ometi ära tundnud oma armukatsumise aja! "Kui sa SEL PÄEVAL teaksid, mis sinu rahule tarvis läheb! Aga nüüd on see varjul sinu silmade eest." Ja SEE PÄEV ei ole mitte päev, mil piiramisvall on Jeruusalemma ümber, vaid TÄNA. Tänane päev, kui on veel armuaeg, kui pöördumine toob kaasa Jumala kohtuotsuse pööramise (Jer 18:1-11).

Kui seda ei kuulda, siis tuleb hävitus, mis on Jumala armu väljendus, sest ta tahab meid lahti raputada meie enesepiisavusest ja ebajumalateenistusest. Tänapäeval on selleks meie mõistuseusk, mis Jumala asjad kõik väga selgeks ja hallatavaks tahab teha. Kadunud on salapära, müsteerium, see auhiilgus, millest psalmist räägib. Kõik on selge ja lihtne, mõistusepärane. Ja kui tulevad rasked või keerulised olukorrad meie ellu, siis haarame metoodikate, sammude ja skeemide järele, kindlas veendumuses, et Jumal võib ka neid kasutada (muidugi võib, Tema pole ju piiratud!). Aga tõeline usaldus Jumala vastu on kaduma läinud. Kusagile on ära kadunud see meeleheide, kuidas Iisrael vaenlaste vastu ikka ja jälle võidu sai: Issand, kui Sina ei aita, siis me olemegi vaid rüüstata ja hukkume! Ja kuna lootus on õpitud asjadel ja inimlikel lahendustel, siis on Jumalgi muutunud osaks sellest inimlikust turvasüsteemist. Aga ta on ju Elu Issand ja tahab tagasi seda kohta, mis talle õigusega kuulub ja mida me Talle isegi korduvalt (nt lauludes) tõotanud oleme.

Mul ei ole värsket isiklikku ilmutust, kas või kui lähedal on aeg, kui Jumal meie rahvast 'läbi katsuma' tulla tahab. Meil on Karl Reitsi prohveteeringud, et pärast okupatsiooni tuleb väga hea aeg, mida Jumala rahvas aga Jumala teenimiseks õigesti kasutada ei oska ning see aeg jääb väga lühikeseks. Kummatigi on meie vabariigi teine periood olnud juba pikem kui esimene. 

Mida ma aga Sõna alusel tean ja enda ümber vaadates mõista võin, on see: 

1) maailm me ümber käib uhkusega patuteel, tõrjudes Jumalat välja kõigest, kust võimalik. Rääkisime 3. päeva postituses, et maailma suhtumises Jumalasse peegeldub tegelikult koguduse vaimne olukord. 

2) oleme igatsusega palvetades mõistnud, et ka meie südameis on ebajumalad ning vastupanu. Kui palju enam võib selliseid asju olla südametes, kes palvet ega isiklikku osadust väga millekski ei pea või kui süda on nii valu täis, et palve lihtsalt ei pääse üle huulte?! Milline olukord valitseb aga uskmatute südameis? 

3) Ebajumalateenistus ja vastupanu viivad Jumala kohtuni, nii riike siin maises ilmas kui üksikisikuid, kui nad Jumalaga igavikus kohtuvad. 

Jumala eesmärgiks on ALATI pigem meie südame kättesaamine ja sinna igavikulise dimensiooni toomine, mitte meie materiaalne ega emotsionaalne heaolu. Paabeli eksiili eesmärk oli rahvas tuua tagasi Jumala juurde. Jumalal polnud ka sellest väga midagi, et puhastusprotsessi käigus hävis Saalomoni uhke tempel. Inimeste südamed olid ja on ehitistest, ka meie hoolega ehitatud taasiseseisvumisaja ehitistest võrratult palju kallimad. Seda eesmärki sai hakata täitma aga alles siis, kui rahva enesepiisavus otsa sai ja nad uuesti Jumalat tähele panema hakkasid. 

Samasugune valik on tegelikult ka meie ees täna-- kas painutame end vabatahtlikult Jumala vägeva käe alla või jätkame oma 'tavaelu'--business as usual... kindlust ammutades valelootustest ja -ootustest. Möödunud viie päeva jooksul on Jumal meile ühispalves ilmutanud, kui väga Ta meid armastab ja igatseb. Ja ta ootab, et see pisuke hulgake võiks kasvada, et me kõik tunnetaksime ära, et praegune olukord on vastuvõetamatu. Meie Jumal väärib enamat nii meie eludes kui ka maailma silmis. Täna on need valikud veel meie käes. Homme ei pruugi see enam nii olla.  Sest 'ometi ootab Issand, et teile armu anda, ja jääb kõrgeks, et teie peale halastada, sest Issand on õiguse Jumal, õndsad on kõik, kes teda ootavad' (Jr 30:18). 

Kirjakohad mõtisklemiseks: Joel, Hoosea, Jeremija, Jesaja,  Lk 13: 34-35. 

Palve täna, laupäeval kell 19.00. 

Eelteatena: Pühapäevane palveaeg on muutunud--koguneme kell 14.00 pärast teenistust!