1. On aeg mõista, et tervenemine on laste leib.
Tervendamine pole mitte ainult see, mida Jumal teeb, vaid see on midagi, kes Jumal on. Jeesus defineerib oma missiooni just eelkõige tervendamise kaudu, kui küsitakse kas tema on Messias.
On aeg juhinduda sellest, kuidas Jeesus evangeliste välja saatis.
2. On aeg anda maad Pühale Vaimule.
Lõpuajad hakkasid peale Püha Vaimu väljavalamisest nelipühapäeval, kui Peetrus sellekohase jutluse pidas. Täna on Jeesuse taastulek lähemal, kui siis, kui me usklikuks saime. Algkogudus tervendas haigeid, isegi nende vari tervendas möödujaid. Evangeelium levis nii, et üheainsa jutluse kaudu sai päästetud 3000 hinge ja mitte nii, et siin on su mõistuse jaoks neli punkti, korda neid minu järel ja oledki päästetud--vaid nii, et kuuldud sõnum läks südamest läbi, tõi meeleparanduse ning need inimesed jäid ususse, mitte ei valgunud mõne aja pärast laiali.
Koguduses oli aukartus Püha Vaimu ees. Need, kes Pühale Vaimule vastu töötasid, kanti kogudusest välja 'jalad ees' (Apt 5:1-11). Armsad, kas usume, et Jumal on seesama eile, täna ja igavesti? Või on Ta nii kaua vait olnud, et me enam ei karda Teda?!
Kui kuulen koguduses, et meil on 'elav osadus Jumalaga', mõtlen, et huvitav milles see seisneb. Kas see on lihtsalt mõttekonstruktsioon, midagi, mida ma järele kordan, sest mind on nii õpetatud? Või on selle aluseks mingi võbin, mida kogesin päästepäeval? Elav osadus peaks ju tähendama seda, et Jumal mind igal päeval, tunnil, hetkel juhib--kärbib tiibu, kui vaja, julgustab, vabastab... aga ka juhib Tema teedele ning annab igatsusi, mis kõrgemad on kui maised pürgimused... annab igatsust ja nälga Jumala järele ning arusaamist, et me oleme Tema tundmises veel väga, väga alguses...
Ma hetkel ei usu, et selle elava osaduse retoorika taga väga palju reaalsust on. Miks? Sest kantslikuulutus kipub sagedasti olema julgustus rahulduda vähesega Jumala riigis, et iseennast omal jõul 'üles ehitada'. Samuti kuuleb sageli läbinämmutatud klišeesid ja ajahambast puretud näiteid. Jumalal on värsket lõhnavat leiba ja mannagi säilis vaid 1-2 päeva.
Paulus käsib eemale hoida neist, kellel on jumalakartuse nägu, aga kes salgavad tema väge (2Tm 3:5). Selleks, et mitte uskuda imetegusid ja Jumala väge, on vaja õpetust. Ükski, kes Piiblit ilma eelteadmisteta, vaid Püha Vaimu abil lugema hakkab, ei saa tulla järeldusele, et Jumala vägi pole meie põlvkonnale. Mida aga teha siis, kui eksitus tuleb koguduse juhtkonnast? Siis saab ainult palvetada ning uskuda, et Jumal sekkub ja toob olukorda lahenduse. Jeremija 23s on Jumal kuri kõigi prohvetite peale, kes varastavad üksteiselt sõna (ehk ketravad vanu klišeesid) ja kes ei ole olnud osaduses, et mõista mis ajal nad elavad. Jumala muistne pääste vaenlastest ei ole kõikehõlmav 'licence to chill'--kätte olid jõudnud ajad, kus tuli vaenlasele Paabelist alistuda, et Jumal saaks hakata südameid puhastama.
Hakkan palvetama ja kutsun üles kõiki usukaaslasi sama tegema, et Jumal kaitseks kantslit--et sealt ei tuleks enam ühtki deemonite õpetust, kuidas tegelikult ongi OK elada ilma väeta ja Jumala ligioluta; kuidas tegelikult on OK, kui me ajastu märke tõlgendada ei oska, sest 'Jumal on ju armastus'. Jumal, kes vastab tulega, on tõeline Jumal. Tema kiivus oma rahva suhtes on kaugelt suurem, kui ükski turmtule palve seda esile kutsuda võib. Palvetagem, et kantslisse saaks ja võiks tulla vaid see, kes on kuulnud elava Jumala elavat sõnumit ning kõiki teisi hoiaks tagasi aukartus Püha Vaimu ees ja teadmine, et vastuhakk võib lõpetada maise teekonna. Ja kui mingil pühapäeval sõnumit ei ole, olgu meil julgust tunnistada oma viljatust ja jutlus üldse ära jätta ning nutta ja halada Jumala ees nii kaua, kuni tema läbi murrab ja värsket võidmist kingib. Sest alternatiiv on veel valusam... Ilmutuseraamatu alguse 7 kogudust, kellele enamikust anti korraldus meelt parandada, et nende lambijalg püsima jääks.
3. On aeg saada visioon Taevasest Jeruusalemmast.
Meie usu eesmärk ei saa ega tohi olla see, et ise kuidagi vaevalt pääseme (1Pt 4:18). Taevases Jeruusalemmas ootab meid Peigmees, kelle Pruut on ennast valmistanud valitsema igavikus.
Tervendamine pole mitte ainult see, mida Jumal teeb, vaid see on midagi, kes Jumal on. Jeesus defineerib oma missiooni just eelkõige tervendamise kaudu, kui küsitakse kas tema on Messias.
Ja Jeesus vastas neile: „Minge, teatage Johannesele, mida teJeesus toob oma messiaks oleku tõestuseks kuus tähist, tsiteerides Vana Testamenti. Viis neist demonstreerivad Tema väge ja kinnitavad reaalselt, et Tal on meelevald taevast, nii tervendada kui ka patte andeks anda. Õnnis on see, kes Jeesusest iial ei pahandu. Ei pahandu sellest, kui vägi mõnikord ei toimi ja mõned inimesed ei saa terveks ega ka sellest, kui Jumal tahab meie keskel teha midagi, mis meie tavamõistusele mõistmatu näib.
olete näinud ja kuulnud:
pimedad näevad jälle, jalutud kõnnivad,pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad,surnud ärkavad üles, vaestele kuulutatakse rõõmusõnumit ja õnnis on see, kes minust iial ei pahandu!”
On aeg juhinduda sellest, kuidas Jeesus evangeliste välja saatis.
Ja minnes kuulutage: Taevariik on lähedal!Kusagil muide ei evangeliseeri Jeesus alustades sellest, milline imekena plaan tal inimeste jaoks on ja palun, palun palun võta see vastu, sest ta nii-ii armastab sind. Vastupidi, Jeesus saadab minema inimesi, kes meie mõistes 'peaaegu valmis' olid. Esmalt kutsub ta ennast salgama ja siis alles, kui mõte teinekord sellel ohvril peatuma jääb, tuleb kinnitus, et vastu saab kordades rohkem (Lk 18:28-30). Niisiis käsib Jeesus jüngritel kuulutada, et Taevariik on lähedal, ehk et vaja on teha otsus ülejäänud elu suhtes ning seejärel tuleb jüngritel kinnitada oma sõnade valiidsust imetähtedega. See ei tohiks raske olla, kui Jumal tõepoolest oma sõna taga on. Ja kui ei ole, siis mis kasu meie inimlikest ponnistustestki on?!
Tehke terveks haigeid, äratage üles surnuid, tehke puhtaks pidalitõbiseid, ajage välja kurje vaime! Muidu olete saanud, muidu andke!
2. On aeg anda maad Pühale Vaimule.
Lõpuajad hakkasid peale Püha Vaimu väljavalamisest nelipühapäeval, kui Peetrus sellekohase jutluse pidas. Täna on Jeesuse taastulek lähemal, kui siis, kui me usklikuks saime. Algkogudus tervendas haigeid, isegi nende vari tervendas möödujaid. Evangeelium levis nii, et üheainsa jutluse kaudu sai päästetud 3000 hinge ja mitte nii, et siin on su mõistuse jaoks neli punkti, korda neid minu järel ja oledki päästetud--vaid nii, et kuuldud sõnum läks südamest läbi, tõi meeleparanduse ning need inimesed jäid ususse, mitte ei valgunud mõne aja pärast laiali.
Koguduses oli aukartus Püha Vaimu ees. Need, kes Pühale Vaimule vastu töötasid, kanti kogudusest välja 'jalad ees' (Apt 5:1-11). Armsad, kas usume, et Jumal on seesama eile, täna ja igavesti? Või on Ta nii kaua vait olnud, et me enam ei karda Teda?!
Kui kuulen koguduses, et meil on 'elav osadus Jumalaga', mõtlen, et huvitav milles see seisneb. Kas see on lihtsalt mõttekonstruktsioon, midagi, mida ma järele kordan, sest mind on nii õpetatud? Või on selle aluseks mingi võbin, mida kogesin päästepäeval? Elav osadus peaks ju tähendama seda, et Jumal mind igal päeval, tunnil, hetkel juhib--kärbib tiibu, kui vaja, julgustab, vabastab... aga ka juhib Tema teedele ning annab igatsusi, mis kõrgemad on kui maised pürgimused... annab igatsust ja nälga Jumala järele ning arusaamist, et me oleme Tema tundmises veel väga, väga alguses...
Ma hetkel ei usu, et selle elava osaduse retoorika taga väga palju reaalsust on. Miks? Sest kantslikuulutus kipub sagedasti olema julgustus rahulduda vähesega Jumala riigis, et iseennast omal jõul 'üles ehitada'. Samuti kuuleb sageli läbinämmutatud klišeesid ja ajahambast puretud näiteid. Jumalal on värsket lõhnavat leiba ja mannagi säilis vaid 1-2 päeva.
Paulus käsib eemale hoida neist, kellel on jumalakartuse nägu, aga kes salgavad tema väge (2Tm 3:5). Selleks, et mitte uskuda imetegusid ja Jumala väge, on vaja õpetust. Ükski, kes Piiblit ilma eelteadmisteta, vaid Püha Vaimu abil lugema hakkab, ei saa tulla järeldusele, et Jumala vägi pole meie põlvkonnale. Mida aga teha siis, kui eksitus tuleb koguduse juhtkonnast? Siis saab ainult palvetada ning uskuda, et Jumal sekkub ja toob olukorda lahenduse. Jeremija 23s on Jumal kuri kõigi prohvetite peale, kes varastavad üksteiselt sõna (ehk ketravad vanu klišeesid) ja kes ei ole olnud osaduses, et mõista mis ajal nad elavad. Jumala muistne pääste vaenlastest ei ole kõikehõlmav 'licence to chill'--kätte olid jõudnud ajad, kus tuli vaenlasele Paabelist alistuda, et Jumal saaks hakata südameid puhastama.
Hakkan palvetama ja kutsun üles kõiki usukaaslasi sama tegema, et Jumal kaitseks kantslit--et sealt ei tuleks enam ühtki deemonite õpetust, kuidas tegelikult ongi OK elada ilma väeta ja Jumala ligioluta; kuidas tegelikult on OK, kui me ajastu märke tõlgendada ei oska, sest 'Jumal on ju armastus'. Jumal, kes vastab tulega, on tõeline Jumal. Tema kiivus oma rahva suhtes on kaugelt suurem, kui ükski turmtule palve seda esile kutsuda võib. Palvetagem, et kantslisse saaks ja võiks tulla vaid see, kes on kuulnud elava Jumala elavat sõnumit ning kõiki teisi hoiaks tagasi aukartus Püha Vaimu ees ja teadmine, et vastuhakk võib lõpetada maise teekonna. Ja kui mingil pühapäeval sõnumit ei ole, olgu meil julgust tunnistada oma viljatust ja jutlus üldse ära jätta ning nutta ja halada Jumala ees nii kaua, kuni tema läbi murrab ja värsket võidmist kingib. Sest alternatiiv on veel valusam... Ilmutuseraamatu alguse 7 kogudust, kellele enamikust anti korraldus meelt parandada, et nende lambijalg püsima jääks.
3. On aeg saada visioon Taevasest Jeruusalemmast.
Meie usu eesmärk ei saa ega tohi olla see, et ise kuidagi vaevalt pääseme (1Pt 4:18). Taevases Jeruusalemmas ootab meid Peigmees, kelle Pruut on ennast valmistanud valitsema igavikus.
Ja ma kuulsin otsekui hulga rahva häält ja otsekui suurte vete kohinat ja otsekui kange pikse müristamist, ütlevat: "Halleluuja! Sest Issand, meie kõigeväeline Jumal, on võtnud kuningliku valitsuse oma kätte!Meie oleme see Püha Pruut, kes peab kord olema valmis, kaetud hiilgavvalge peenlinasega, mis on pühade õiglased teod. Kui me aga siin maailmas vaid iseendast hoolinud oleme, siis ei pruugi meil neid õigeid pulmarõivaid ollagi ja see on üks hull olukord (Mt 22:11-14). Tänu Jumalale, et on veel armuaeg ja me võime pöörduda ja valmistuda Inimajaloo kulminatsiooniks... kui meie Taevane Peigmees tuleb tagasi aus ja väes, et naida oma Püha Pruuti, kes on andunud Temale armastuses--mitte hambad ristis vastu pidanud ja ustavaks jäänud, kuigi mõtted jooksid kogu aeg teiste 'meeste' järel, vaid Pruuti, kes on tõepoolest ära tundnud Jumala armastuse ning armastab Teda vastu igavese armastusega, olgugi et see armastus ehk ajuti nõder, kuid seevastu tõeline on.
Rõõmutsegem ja hõisakem ning andkem temale austust! Sest Talle pulmad on tulnud ja tema naine on ennast valmistanud!
Ja naisele anti riietumiseks hiilgav ja puhas lõuend. See lõuend on pühade õiged teod!"
Ja ingel ütles mulle: "Kirjuta: õndsad on need, kes Talle pulma õhtusöömaajale on kutsutud!" Ja tema ütles veel mulle: "Need on tõelised Jumala sõnad!"
No comments:
Post a Comment