Elu jooksul on mul tänu elamisele, õppimisele ja töötamisele välisriikides olnud eesõigus pikemat aega viibida väga mitme koguduse juures. Kord nägin sellise unenäo. Oli üks kahekordne maja, väga avar, justkui puidust ja paljude treppidega, seal oli palju sebimist, inimesed jooksid sinna-tänna, käis vilgas vaimulik elu. Kogu see maja sumises kui rõõmus mesitaru. Ometi seisis keset seda saginat üks koguduse töötegija ja nuttis. Läbi pisarate nuuksus ta: "Miks keegi ei näe, et meie katus sajab läbi?! Kas keegi ei märka, et vihm sajab ju sisse?!" Ärkasin segaste tunnetega, sest tegemist oli tõesti tugeva kogudusega. Nende retoorikasse kuulus sageli see, kuidas nad vundamenti rajavad. Ja et see peab tugev olema, et tormides püsida. Teinekord räägiti ka paksudest kaitsvatest seintest. Aga katus? Katusest polnud ma seal paigas väga midagi kuulnud. Ometi, kas saab ükski maja püsida tugeva katuseta? Eks ta hallita ja mädane, kuni on täiesti eluks kõlbmatu. Ja seda ülitugevale vundamendile vaatamata...
Jesaja 4:5 on tõotus: Ja Issand loob kogu Siioni mäe asukoha ning sealse kogunemispaiga kohale pilve päevaks ning suitsu ja leekiva tulepaistuse ööseks, sest kõige kohale asub auhiilgus kaitsevarjuks. Kui kogudusetelkigi veel olemas ei olnud, oli seline pilvesammas saatnud Iisraeli lapsi nende rännakul Egiptusest välja, varjates ja kaitstes neid egiptlaste eest (2Mo 14:19-20). Kui kogudusetelk lõpuks valmis sai, kattis pilv kogudusetelgi ja Jehoova auhiilgus täitis elamu. Päeval oli see pilv ning öösel oli selles tuli. See pilv oli neile ka teejuhiks, nad läksid edasi alles siis, kui pilv elamu kohalt tõusis. (2Mo 2:34-40)
Hiljem peatus Jumala auhiilgus seaduselaeka kohal. Jordanist läbi minnes jäi laegas keset Jordanit ning hoidis tagasi vetevoogusid (Jos 3:17). Enne Saalomoni templi ehitamist oli laegas erinevates kohtades, küll Peetelis (Km 20:27), küll Siilos (1 Sm 4:3). Näeme, et ajapikku oli rahva arusaam Jumala auhiilgusest muutunud. Jumal pole enam kardetav Tuli, kelle ees väriseda, vaid kergesti hallatav abimees. Seetõttu otsustataksegi laegas sõtta viia, et kerget võitu saavutada (1Sm 4:3). Jumal aga ei lase ennast pilgata, laegas võetakse ära vilistide poolt, kolm preestrit hukkuvad ühel ja samal päeval ning Iisrael saab lüüa...
Ka Saul ei tähtsusta kuningaks saades laegast (ehk Jumala auhiilgust) mitte kuidagi (vt, mida Taavet ütleb 1Aj 13:3). Laegas jääb kuningriigi äärealadele. Saul juhindub oma otsustest oma parimast äranägemisest. Jumala käsk Saamuel ära oodata tundus liiga karm, sest oli ju juba oodatud ka 7 päeva ning rahvas hakkas ka laiali minema... inimlikult tundus õigem ohverdama hakata (1Sm 13:8-14). Samuti ei kuulanud Saul Jumala häält ja andis järele inimeste survele 15.ptks, selle tagajärjel kaotas ta kuningriigi. Tema vaimulik teenistus oli pidev hirmu ja ärevuse vahel balansseerimine... kas läheb sõjakäik õnneks? ... või siis mitte? Alles Taavet on see kuningas, kes laeka lõpuks pealinna otsustab tuua. Esimene katse ebaõnnestub ning Ussa sureb. Teisel katsel on Jumala pühaduse tingimused täidetud ning Taavet tantsib preesterlikus õlarüüs kõige ees, olles loobunud oma kuninglikust aust. (loe 2Sm 6:1-23)
Kuidas on meiega? Kas Jumala auhiilgus ja selle taotlemine on kesksel kohal? Või on keskmes pigem inimlikud arutlused, mis kahtlemata Jumala Sõnast valgustatud võivad olla? Jeesus ütles, et tema isa koda peab olema palvekoda (Lk 19:46). Ometigi leidis ta templisse minnes pigem rahavahetajate laudu ja muud tegevust kui palvet. Loomulikult kuuleb Jumal meid niigi. Pidevalt palvetada on pigem vaja selleks, et meie kuuleksime Jumalat (parafraas, William McGill). Kui juhindume oma elus Piiblist, mida me kahtlemata peame tegema, siis on meie ees justkui atlas, üks maakaart, millel on palju erinevaid teid ja radu, kuhu suunas liikuda. Seetõttu pole see atlas piisav, vaja on ka elusat reisijuhti, kes ütleks, millise teeotsa just sel hetkel valima peame. Jeesuski manitses varisere, et nad ei taha tulla Tema juurde ja rahulduvad vaid Jumala Sõnaga tema kohta (Jh 8:38-40).
Parim sellekohane näide on aga Jeremija raamatu põhiteema. Iisrael oli harjunud sellega, et Jumal neid päästab võõrvägede käest, Egiptusest lahkumine oli suurim ime. Vaid paarkümmend aastat varem oli Jumal taas kinkinud vabanemise, seekord Assuri kuninga käest, kui olukord tundus täiesti lootusetu (loe Jesaja 36-37). Jeremija tuleb aga ähvardava sõjalise agressiooni eel välja teistmoodi sõnumiga: alistuge Paabeli kuningale, siis te jääte siia paika elama. Ta oli üks vähestest prohvetitest sellise sõnumiga. Kõik teised olid lugenud Sõna ja apelleerisid Jumala armastusele ning teadsid enam kui kindlalt, et Jumal EI SAA neid jätta vaenlase meelevalda. Jeremija 23 annab aga sellisele kuulutusele hävitava hinnangu: nad varastavad üksteiselt minu sõna; nad kuulutavad, kuigi ei ole olnud osaduses... Tsiteerin 2011.a kirjutatud blogipostitust Tappev Rutiin:
Wes Hall, kes oli IHOPKC 2009. aasta ärkamise üks juhtidest, räägib aasta pärast ärkamise algust (2010.a novembris) oma südame igatsustest nii (järelkuulatav https://www.ihopkc.org/resources/asset/v5ri2d40/auto/true ):
Kogunegem, et üheskoos ennast välja valada Jumala ees ning otsida Tema tahet meie linna ja rahva jaoks. Kolgata koguduse seminariruumis 12.-15. augustil 2018 kell 19.00
Jesaja 4:5 on tõotus: Ja Issand loob kogu Siioni mäe asukoha ning sealse kogunemispaiga kohale pilve päevaks ning suitsu ja leekiva tulepaistuse ööseks, sest kõige kohale asub auhiilgus kaitsevarjuks. Kui kogudusetelkigi veel olemas ei olnud, oli seline pilvesammas saatnud Iisraeli lapsi nende rännakul Egiptusest välja, varjates ja kaitstes neid egiptlaste eest (2Mo 14:19-20). Kui kogudusetelk lõpuks valmis sai, kattis pilv kogudusetelgi ja Jehoova auhiilgus täitis elamu. Päeval oli see pilv ning öösel oli selles tuli. See pilv oli neile ka teejuhiks, nad läksid edasi alles siis, kui pilv elamu kohalt tõusis. (2Mo 2:34-40)
Hiljem peatus Jumala auhiilgus seaduselaeka kohal. Jordanist läbi minnes jäi laegas keset Jordanit ning hoidis tagasi vetevoogusid (Jos 3:17). Enne Saalomoni templi ehitamist oli laegas erinevates kohtades, küll Peetelis (Km 20:27), küll Siilos (1 Sm 4:3). Näeme, et ajapikku oli rahva arusaam Jumala auhiilgusest muutunud. Jumal pole enam kardetav Tuli, kelle ees väriseda, vaid kergesti hallatav abimees. Seetõttu otsustataksegi laegas sõtta viia, et kerget võitu saavutada (1Sm 4:3). Jumal aga ei lase ennast pilgata, laegas võetakse ära vilistide poolt, kolm preestrit hukkuvad ühel ja samal päeval ning Iisrael saab lüüa...
Ka Saul ei tähtsusta kuningaks saades laegast (ehk Jumala auhiilgust) mitte kuidagi (vt, mida Taavet ütleb 1Aj 13:3). Laegas jääb kuningriigi äärealadele. Saul juhindub oma otsustest oma parimast äranägemisest. Jumala käsk Saamuel ära oodata tundus liiga karm, sest oli ju juba oodatud ka 7 päeva ning rahvas hakkas ka laiali minema... inimlikult tundus õigem ohverdama hakata (1Sm 13:8-14). Samuti ei kuulanud Saul Jumala häält ja andis järele inimeste survele 15.ptks, selle tagajärjel kaotas ta kuningriigi. Tema vaimulik teenistus oli pidev hirmu ja ärevuse vahel balansseerimine... kas läheb sõjakäik õnneks? ... või siis mitte? Alles Taavet on see kuningas, kes laeka lõpuks pealinna otsustab tuua. Esimene katse ebaõnnestub ning Ussa sureb. Teisel katsel on Jumala pühaduse tingimused täidetud ning Taavet tantsib preesterlikus õlarüüs kõige ees, olles loobunud oma kuninglikust aust. (loe 2Sm 6:1-23)
Kuidas on meiega? Kas Jumala auhiilgus ja selle taotlemine on kesksel kohal? Või on keskmes pigem inimlikud arutlused, mis kahtlemata Jumala Sõnast valgustatud võivad olla? Jeesus ütles, et tema isa koda peab olema palvekoda (Lk 19:46). Ometigi leidis ta templisse minnes pigem rahavahetajate laudu ja muud tegevust kui palvet. Loomulikult kuuleb Jumal meid niigi. Pidevalt palvetada on pigem vaja selleks, et meie kuuleksime Jumalat (parafraas, William McGill). Kui juhindume oma elus Piiblist, mida me kahtlemata peame tegema, siis on meie ees justkui atlas, üks maakaart, millel on palju erinevaid teid ja radu, kuhu suunas liikuda. Seetõttu pole see atlas piisav, vaja on ka elusat reisijuhti, kes ütleks, millise teeotsa just sel hetkel valima peame. Jeesuski manitses varisere, et nad ei taha tulla Tema juurde ja rahulduvad vaid Jumala Sõnaga tema kohta (Jh 8:38-40).
Parim sellekohane näide on aga Jeremija raamatu põhiteema. Iisrael oli harjunud sellega, et Jumal neid päästab võõrvägede käest, Egiptusest lahkumine oli suurim ime. Vaid paarkümmend aastat varem oli Jumal taas kinkinud vabanemise, seekord Assuri kuninga käest, kui olukord tundus täiesti lootusetu (loe Jesaja 36-37). Jeremija tuleb aga ähvardava sõjalise agressiooni eel välja teistmoodi sõnumiga: alistuge Paabeli kuningale, siis te jääte siia paika elama. Ta oli üks vähestest prohvetitest sellise sõnumiga. Kõik teised olid lugenud Sõna ja apelleerisid Jumala armastusele ning teadsid enam kui kindlalt, et Jumal EI SAA neid jätta vaenlase meelevalda. Jeremija 23 annab aga sellisele kuulutusele hävitava hinnangu: nad varastavad üksteiselt minu sõna; nad kuulutavad, kuigi ei ole olnud osaduses... Tsiteerin 2011.a kirjutatud blogipostitust Tappev Rutiin:
Mind intrigeerib selle kõige juures see, et kuidas sinnamaani jõutakse. Ma loodan, et vähe on neid, kes ühel päeval otsustavad, et "hei, nüüd ma hakkan prohvetiks/jutlustajaks/pastoriks". Või oli mõni ehk sündinud prohveti pojana ja vaatas, et "jõu, päris lahe amet mu papsil, prooviks kah kätt selles?!" Alguses pidi olema ikka mingisugune Jumala kutse, mingi tõmme, miski, mis puudutas hinge ja sundis tegema valikuid Jumala heaks. Kuid millal siis, kus, mis asjaoludel see kõik muutus? Millal tuli tüdimus, tülpimus ja käegalöömine ühelt poolt, kuid enesekindlus ja inimeste toetus teiselt poolt, et tegelikult saab ilma Jumalata ka hakkama, kui nö "trikid selged" - teoloogia omandatud, küsimused lahendatud, nüüd jääb üle seda vaid teistega jagada!
Sest olgem ausad, kui põhitõed on selged, siis ega väga palju eksimisvõimalusi ju pole ka. Postulaat "Jumal on armastus" kehtib ju igas olukorras. Igavese Jumala igavesed atribuudid on muutumatud. Ja ometi, needsamad prohvetid, kelle vastu Jeremija nii kuri on, eksisid nende postulaatide rakendamisel. Jah, Jumal on armastus, kuid see ei tähenda, et juba ette on ka kõik su patud heaks kiidetud. Just Jumala armastus oli see, mis lõpuks rahva Paabelisse vangi viis, et neid seal siis ebajumalateenistusest võõrutada.
Millest tuleb küll selline enesekindlus (vt nt seda, kuidas Pashur Jermijat lööb ja jalapakku aheldab), kui ometi sa ise tead ja tunned, et Jumal sinuga enam ei suhtle?! Kust tuleb siis see enesekindlus kohut mõista nende üle, kelle tundlikkus on säilinud? Kuhu kaob sel hetkel viimanegi jumalakartuse raas, et kui Jumal on tõesti tegev, siis kas ma ei peaks kartma, kui mina tema häält enam ei kuule?! Kas poleks targem sellel hetkel vaikida ja Jumala ees meelt parandada, et Tema saaks mind uuesti tundlikuks teha?
Wes Hall, kes oli IHOPKC 2009. aasta ärkamise üks juhtidest, räägib aasta pärast ärkamise algust (2010.a novembris) oma südame igatsustest nii (järelkuulatav https://www.ihopkc.org/resources/asset/v5ri2d40/auto/true ):
Kui Eelija seisis Ahabi ees, polnud need pelgalt sõnad, mida ta ütles. Ta ei öelnud: "Ma tõesti usun, et mu Jumal võib taeva kinni panna ning ta võib ka tule taevast alla saata", sest Ahab oleks selle peale vastanud, et "No tore on!" Eelija vägi ei seisnenud selles, et ta uskus, et Jumal seda teha võib, vaid selles, et ta elas demonstreerides Jumala väe avaldusi. Taevas kuulis tema sõnu ja ta oli rüütatud Püha Vaimuga. Kui ta ütles, et enam ei saja vihma, siis ei sadanudki. Kui ta esitas baali prohvetitele väljakutse, siis ta ei öelnud, et "Jumal, ma tõesti loodan, et sa tuled kohale, sest ma täpselt ei tea, kuidas su vägi toimib", vaid ta ütles, et "Jumal, kes vastab tulega, on tõeline Jumal" ja ta astus sellesse hetke täie kindlusega, et kui ta palub Jumalat, siis tuleb tuli taevast. Ja Iisraeli lapsed hakkasid hüüdma Jumala poole, sest selle mehe kaudu oli Jumal andnud endast tulise tunnistuse.
Ma usun, et täna oleme siin riigis samasuguse kriisis ja ainus lootus on, et Jumal vabastab oma auhiilguse oma koguduses. Et Jumal tõstaks üles Eelijate armee, kes käiksid Jumala auhiilguses, väes ja pühaduses; et kogudus tegutseks vaimuandides, mitte ainult ei usuks nendesse. Nüüdseks on rohkem nelipühilasi, kes usuvad vaimuandidesse, kui neid, kes nendes tegutsevad. Teisisõnu on retoorika reaalsusest ette jõudnud. Kuid retoorika ei muuda ühtki rahvast, kuid vägi ja auhiilgus demonstreerivad Jumala iseloomu inimestele, kes elavad pimeduses. Retoorika iseenesest ei ole särav puhas valgus; vägi ja reaalsus on säravpuhas valgus. Vajame inimesi, kellel pole mitte ainult head sõnumid, vaid kelle peal on ka ilmutuse vaim, et kuulutada sellele põlvkonnale aegu ja ajastuid; vajame sõnumeid, mis läbistavad südameid, tuues neid Jumala juurde tagasi. Me ei vaja inimesi, kes ainult usuvad õiglusesse, vaid neid, kes elavad õiglaselt, näidates seda välja; mitte inimesi, kes kuulutavad õiglusest, kuid elavad kompromissides ja peavad osadust maailmaga. Vajame inimesi, kes elavad ajastu vaimust eraldatuna; inimesi, kes mitte ei eralda ennast pimedusest, vaid kes säravad pimeduse keskel. Paljud meist ütlevad, et me tahame näha ärkamist. Ja me mõtleme selle all, et me tahame , et ärkamine kuidagi lihtsalt juhtuks ja me tahame seda pealt vaadata, et 'vaata kui tore, meil on nüüd ärkamine! Meie koosolekud on nüüd palju põnevamad! See on avanud meile uksi vaimulikuks tööks igal pool'. Ja kõige selle juures rahuldume me täpselt samadest asjadest kui maailm.
Jumala strateegia oma auhiilgust ilmutada on panna see oma koguduse keskele. Jumala vastus pimedusele on panna maa peale oma valgus ja see valgus on tema auhiilgus, õiglus ja vägi tema koguduses, kelle peal on ilmutuse vaim. Peame mõistma, mida tähendab tema auhiilguse laskumise eest võidelda. On meil visioon tema auhiilgusest? Kas me teame, milline Jumal on? Kas me tunneme tulevase ajastu väge ja kas me teame, kui palju tahab Jumal meie kaudu juba praegu seda kogeda lasta? Kas meie visioon on see, et koosolekud oleksid paremad või see, et toimuksid suured imeteod, mis pööravad inimsüdameid? On meie visiooniks avatud uks teenistuseks või on selleks avatud taevas, mis muudab vaimuliku atmosfääri kogu rahva seas, tõrjub tagasi pimeduse ning lükkab edasi Jumala kohtu maa ja rahva pealt mõneks ajaks? Sest seesama visioon juhib meie elu ja määrab, kuidas me auhiilgusesse suhtume.
Ja Jumala auhiilgus ei ole mingi tühiasi. Jumal ütleb, et kui te seda ei taha, siis ma ei anna seda teile. Sest kui ma selle teile annaksin siis, kui te seda tegelikult ei taha, siis see pigem kahjustab kui õnnistab teid. Kui teie ei mõista, mida minu auhiilgus tähendab ja ma hakkan seda nähtaval moel välja valama, teeb see teile rohkem kahju kui head. Seega tahan ma kultiveerida teie sees arusaamist auhiilgusest, arusaamist sellest, kes ma olen, arusaamist minu väest, et teie võiksite korraldada oma elu sellisel moel, et te võiksite olla paigaks, kus mu auhiilgus võib peatuda ja mina võiksin teha seda, mida mina tahan, ehk siis välja näidata oma poega selle kurja ja abielurikkuja sugupõlve keskel oma koguduse kaudu.
Kogunegem, et üheskoos ennast välja valada Jumala ees ning otsida Tema tahet meie linna ja rahva jaoks. Kolgata koguduse seminariruumis 12.-15. augustil 2018 kell 19.00
No comments:
Post a Comment