Augusti palveosadus. Kokkuvõte. ON AEG!

1. On aeg mõista, et tervenemine on laste leib.

Tervendamine pole mitte ainult see, mida Jumal teeb, vaid see on midagi, kes Jumal on. Jeesus defineerib oma missiooni just eelkõige tervendamise kaudu, kui küsitakse kas tema on Messias.

 Ja Jeesus vastas neile: „Minge, teatage Johannesele, mida te 
olete näinud ja kuulnud: 
pimedad näevad jälle, jalutud kõnnivad,pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad,surnud ärkavad üles, vaestele kuulutatakse rõõmusõnumit23 ja õnnis on see, kes minust iial ei pahandu!”

Jeesus toob oma messiaks oleku tõestuseks  kuus tähist, tsiteerides Vana Testamenti. Viis neist demonstreerivad Tema väge ja kinnitavad reaalselt, et Tal on meelevald taevast, nii tervendada kui ka patte andeks anda. Õnnis on see, kes Jeesusest iial ei pahandu. Ei pahandu sellest, kui vägi mõnikord ei toimi ja mõned inimesed ei saa terveks ega ka sellest, kui Jumal tahab meie keskel teha midagi, mis meie tavamõistusele mõistmatu näib.

On aeg juhinduda sellest, kuidas Jeesus evangeliste välja saatis.

7 Ja minnes kuulutage: Taevariik on lähedal!
8 Tehke terveks haigeid, äratage üles surnuid, tehke puhtaks pidalitõbiseid, ajage välja kurje vaime! Muidu olete saanud, muidu andke!

Kusagil muide ei evangeliseeri Jeesus alustades sellest, milline imekena plaan tal inimeste jaoks on ja palun, palun palun võta see vastu, sest ta nii-ii armastab sind. Vastupidi, Jeesus saadab minema inimesi, kes meie mõistes 'peaaegu valmis' olid. Esmalt kutsub ta ennast salgama ja siis alles, kui mõte teinekord sellel ohvril peatuma jääb, tuleb kinnitus, et vastu saab kordades rohkem (Lk 18:28-30). Niisiis käsib Jeesus jüngritel kuulutada, et Taevariik on lähedal, ehk et vaja on teha otsus ülejäänud elu suhtes ning seejärel tuleb jüngritel kinnitada oma sõnade valiidsust imetähtedega. See ei tohiks raske olla, kui Jumal tõepoolest oma sõna taga on. Ja kui ei ole, siis mis kasu meie inimlikest ponnistustestki on?! 

2.  On aeg anda maad Pühale Vaimule.

Lõpuajad hakkasid peale Püha Vaimu väljavalamisest nelipühapäeval, kui Peetrus sellekohase jutluse pidas. Täna on Jeesuse taastulek lähemal, kui siis, kui me usklikuks saime. Algkogudus tervendas haigeid, isegi nende vari tervendas möödujaid. Evangeelium levis nii, et üheainsa jutluse kaudu sai päästetud 3000 hinge ja mitte nii, et siin on su mõistuse jaoks neli punkti, korda neid minu järel ja oledki päästetud--vaid nii, et kuuldud sõnum läks südamest läbi, tõi meeleparanduse ning need inimesed jäid ususse, mitte ei valgunud mõne aja pärast laiali.

Koguduses oli aukartus Püha Vaimu ees. Need, kes Pühale Vaimule vastu töötasid, kanti kogudusest välja 'jalad ees' (Apt 5:1-11). Armsad, kas usume, et Jumal on seesama eile, täna ja igavesti? Või on Ta nii kaua vait olnud, et me enam ei karda Teda?!

Kui kuulen koguduses, et meil on 'elav osadus Jumalaga', mõtlen, et huvitav milles see seisneb. Kas see on lihtsalt mõttekonstruktsioon, midagi, mida ma järele kordan, sest mind on nii õpetatud? Või on selle aluseks mingi võbin, mida kogesin päästepäeval? Elav osadus peaks ju tähendama seda, et Jumal mind igal päeval, tunnil, hetkel juhib--kärbib tiibu, kui vaja, julgustab, vabastab... aga ka juhib Tema teedele ning annab igatsusi, mis kõrgemad on kui maised pürgimused... annab igatsust ja nälga Jumala järele ning arusaamist, et me oleme Tema tundmises veel väga, väga alguses...

Ma hetkel ei usu, et selle elava osaduse retoorika taga väga palju reaalsust on. Miks? Sest kantslikuulutus kipub sagedasti olema julgustus rahulduda vähesega Jumala riigis, et iseennast omal jõul 'üles ehitada'. Samuti kuuleb sageli läbinämmutatud klišeesid ja ajahambast puretud näiteid. Jumalal on värsket lõhnavat leiba ja mannagi säilis vaid 1-2 päeva.

Paulus käsib eemale hoida neist, kellel on jumalakartuse nägu, aga kes salgavad tema väge (2Tm 3:5). Selleks, et mitte uskuda imetegusid ja Jumala väge, on vaja õpetust. Ükski, kes Piiblit ilma eelteadmisteta, vaid Püha Vaimu abil lugema hakkab, ei saa tulla järeldusele, et Jumala vägi pole meie põlvkonnale. Mida aga teha  siis, kui eksitus tuleb koguduse juhtkonnast? Siis saab ainult palvetada ning uskuda, et Jumal sekkub ja toob olukorda lahenduse. Jeremija 23s on Jumal kuri kõigi prohvetite peale, kes varastavad üksteiselt sõna (ehk ketravad vanu klišeesid) ja kes ei ole olnud osaduses, et mõista mis ajal nad elavad. Jumala muistne pääste vaenlastest ei ole kõikehõlmav 'licence to chill'--kätte olid  jõudnud ajad, kus tuli vaenlasele Paabelist alistuda, et Jumal saaks hakata südameid puhastama.

Hakkan palvetama ja kutsun üles kõiki usukaaslasi sama tegema, et Jumal kaitseks kantslit--et sealt ei tuleks enam ühtki deemonite õpetust, kuidas tegelikult ongi OK elada ilma väeta ja Jumala ligioluta; kuidas tegelikult on OK, kui me ajastu märke tõlgendada ei oska, sest 'Jumal on ju armastus'. Jumal, kes vastab tulega, on tõeline Jumal. Tema kiivus oma rahva suhtes on kaugelt suurem, kui ükski turmtule palve seda esile kutsuda võib. Palvetagem, et kantslisse saaks ja võiks tulla vaid see, kes on kuulnud elava Jumala elavat sõnumit ning kõiki teisi hoiaks tagasi aukartus Püha Vaimu ees ja teadmine, et vastuhakk võib lõpetada maise teekonna. Ja kui mingil pühapäeval sõnumit ei ole, olgu meil julgust tunnistada oma viljatust ja jutlus üldse ära jätta ning nutta ja halada Jumala ees nii kaua, kuni tema läbi murrab ja värsket võidmist kingib. Sest alternatiiv on veel valusam... Ilmutuseraamatu alguse 7 kogudust, kellele enamikust anti korraldus meelt parandada, et nende lambijalg püsima jääks.

3. On aeg saada visioon Taevasest Jeruusalemmast.

Meie usu eesmärk ei saa ega tohi olla see, et ise kuidagi vaevalt pääseme (1Pt 4:18). Taevases Jeruusalemmas ootab meid Peigmees, kelle Pruut on ennast valmistanud valitsema igavikus.

6 Ja ma kuulsin otsekui hulga rahva häält ja otsekui suurte vete kohinat ja otsekui kange pikse müristamist, ütlevat: "Halleluuja! Sest Issand, meie kõigeväeline Jumal, on võtnud kuningliku valitsuse oma kätte!
7 Rõõmutsegem ja hõisakem ning andkem temale austust! Sest Talle pulmad on tulnud ja tema naine on ennast valmistanud!
8 Ja naisele anti riietumiseks hiilgav ja puhas lõuend. See lõuend on pühade õiged teod!"
9 Ja ingel ütles mulle: "Kirjuta: õndsad on need, kes Talle pulma õhtusöömaajale on kutsutud!" Ja tema ütles veel mulle: "Need on tõelised Jumala sõnad!"

Meie oleme see Püha Pruut, kes peab kord olema valmis, kaetud hiilgavvalge peenlinasega, mis on pühade õiglased teod. Kui me aga siin maailmas vaid iseendast hoolinud oleme, siis ei pruugi meil neid õigeid pulmarõivaid ollagi ja see on üks hull olukord (Mt 22:11-14).  Tänu Jumalale, et on veel armuaeg ja me võime pöörduda ja valmistuda Inimajaloo kulminatsiooniks... kui meie Taevane Peigmees tuleb tagasi aus ja väes, et naida oma Püha Pruuti, kes on andunud Temale armastuses--mitte hambad ristis vastu pidanud ja ustavaks jäänud, kuigi mõtted jooksid kogu aeg teiste 'meeste' järel, vaid Pruuti, kes on tõepoolest ära tundnud Jumala armastuse ning armastab Teda vastu igavese armastusega, olgugi et see armastus ehk ajuti nõder, kuid seevastu tõeline on.

Augusti palveosadus. III osa.

Kui Jumal on eelnevate päevade jooksul meile armu andnud tunnistada, et meie elus ei ole väge sellisel määral, nagu Jumal seda on kavandanud ja et me isegi ilmselt ei ole Tema ligiolust väga hoolinudki, siis mida nüüd tegema peaks? Kuidas seda olukorda muuta? Alljärgnev 5-punktiline loetelu pärineb Wes Halli jutlusest "Healing is the Children's Bread" . Jutluse pealkirja vihje on siin Jeesuse kohtumisele Sürofoiniikia naisega, kellele Jeesus ütles, et pole ilus laste leiba koerukestele anda. Alates 41:20 min räägib ta ühest unenäost, kus ta prohveteeris, et ärkamise algamiseks on vaja tõsiselt võtta alljärgnevat viit teemat.

1. Recognise the urgency and the crisis of the hour in which we are living. (Mõista, mis ajal me elame ja et see on kriisiaeg, millele järgneb Jumala kohtuotsus)

Psalm 2 räägib olukorrast maailma rahvaste hulgas: "Miks paganad möllavad ja rahvad mõtlevad tühja? Ilmaamaa kuningad astuvad esile ja vürstid peavad üheskoos nõu tema võitu vastu." (Ps 2:1jj) Peame mõistma, et elame ajas, kus vastuhakk Taeva Jumalale on saavutamas ennenägematuid mõõtmeid. Selleks, et tõepoolest kuulda Jumala südametukseid selles vallas, soovitan lugeda Paabeli vangipõlve eelseid ja aegseid prohvetite raamatuid: Jeremija, Joel, Hoosea, Hesekiel, Jesaja.. mäletan, et juba 25+ aastat tagasi neid uurides tundus, nagu loeksin ajalehte... niivõrd päevakajalised olid teemad, mida käsitleti ja probleemid, mis lahendust ootasid. Kui

Aga Jumala lahendus on läbi ajaloo olnud üks ja seesama (Ps 2:6): "Aga mina olen seadnud oma kuninga Siionile, oma pühale mäele". Tasane ja alandlik kuningas, kes armulikult ootab ja annab aega meeleparanduseks ja kui see ikkagi ei toimi, siis lõpuks valitseb ta rahvaid raudsauaga (Ps 2:8-12). Meie põlvkonnale tähendab aga Ps 2:6 seda, et Jumal on oma kuningriigi asetanud oma rahva, st koguduse  keskele. Seega on ainus vastus rahvaste raevule kogudus, kes elab ja tegutseb Jeesuse Kristuse võidmises.

2. Give yourself to fervent prayer. (Hakka palvetama innukalt). 

Pane Jumala armastuse 1. käsk esikohale ja ole tuntud palverahvana, kes räägib oma Jumalaga; rahvana,  kes on osaduses viinapuuga; rahvana, kes kuuleb oma Jumalt ning saab taevast vastuseid.

Palve ei muuda Jumalat, vaid meid. Leonhard Ravenhillile (?) omistatakse sõnad: "Saatan ei karda midagi muud, kui palvet. Kogudus, kes kaotas oma Kristuse, oli täis häid tegusid. Tegevuste arv kasvab kordades, et palvemõtisklus võiks kaduda ja organisatsioonid tehakse nii suured, et palvele ei jääks mingit võimalust. Hinged võivad hukka minna samahästi nii heades tegudes kui ka kurjadel teedel. Kuradi üks põhimuresid on hoida pühasid palvest eemal. Ta ei karda ilma palveta õpetust, palveta tööd ega palveta religiooni. Ta naerab meie vaeva peale, mõnitab meie tarkust, kuid väriseb, kui me palvetame." ning teisal "inimene, kes saab usklikud palvetama, juhatab Jumala juhtimise all sisse suurima ärkamise, mida maailm on iialgi näinud." 

E.M Bounds on öelnud: Püha Vaim annab palvetavale pühakule surematu lootuse kirkuse ja igavese laulu muusika, kui tema süda on osaduses. Jumal annab armsamaid ja suuremaid visioone Taeva kohta, kuni kõigi muude asjade maitse tuhmistub ja muud visioonid/pildid muutuvad  ähmaseks ja kaugeks. Jumal paneb inimsüdamesse noote teistest maailmadest, kuni kogu maine muusika muutub ilma meloodiata ebakõlaks.

3. Embrace the lifestyle of agreement with Jesus. (Ela oma elu kooskõlas Jeesusega)

Jälgi, et sinu valikud ja otsused on kooskõlas sellega, mida sa ütled; et sa võiksid olla Jumalale hingamispaigaks. Jumal ootab, et  mitte ainult meie sõnad poleks kooskõlas sellega, kes Tema on, vaid kogu meie elu oleks sellega kooskõlas. See on mäejutlus. Radikaalne pühadus. Mõelgem näiteks, kui kogu maailm elaks mäejutluse valgel, hoolides üksteisest rohkem kui iseendast, olekski juba Taevas maa peal.

4. Get a vision for the kingdom that is bigger than yourself. (Saa visioon Jumala riigist, mis on suurem kui sa ise).

Võta vastu visioon sellest, kuidas Jumala riik sekkub meie ellu sellisel määral, et su oma mõistus ei suudagi seda ära mõista, sa võid seda ainult usu kaudu vastu võtta. Jumal, sekku meie ellu ja juhi seda nii, nagu Sina tahad. Meie eesmärk siin maailmas ei ole ju kuidagi vastu pidada ja taevasse saada, vaid meil on misjonikäsk kogu maailmas kuulutada ja jüngreid teha. Anna meile visioon sellest, et meie linnad, meie maa ja naaberrahvad saavad muudetud; saavad puudutatud Jumala auhiilgusest ning pöörduvad elava Jumala poole-- et toimuks selline muutus, nagu Paulus nägi Efesoses või Filippus Samaarias, kus terved linnad võisid kogeda Jumala rõõmu. Usud sa seda visiooni, mille Jumal Su südamesse kord pani või lebotad sa niisama, sest vaenlane on saanud sinult varastada ja röövida ja sa oled unustanud, et Jeesus tuli selleks, et sul oleks elu ja oleks seda ülirohkesti ja et sa oleksid Jumala saadik, kuhu sa iganes ei läheks.

5. We have to be a people who contend in faith for healing. (Peame olema rahvas, kes taotleb tervenemist). 

Wes Hall räägib ülalmainitud jutluses pikalt tervenemisest. Tema põhipoint on, et tervenemine on laste leib, mitte koogitükk. Kui Jeesuselt tuldi küsima, kas ta on ikka Messias (Mt 11:2-6) , siis vastas Jeesus tunnistusega tervenemistest. Mõte oli seal selles, et inimeste jaoks oli Messia ülesanne ehk pigem igavene pääste või sotsiaalsete ikete purustamine. Jeesus aga asetab tervenemise kõige keskmesse. Imeteod ilmutavad Jumala aughiilgust ning annavad uskmatuile tunnistust, et Jumal on tõeline. Tervenemine ei ole vaid midagi, mida Jumal teeb, vaid see on see, Kes Jumal on. "Mina olen Issand, su ravija," ütleb ta Iisraeli rahvale, kui nad Egiptusest lahkuvad (2Mo 15:26). Kus iganes Jumala riik ilmsiks saab, avaldub ka Jumala loomus.

Me ei tea, miks tervenemine alati ei tööta või miks meie elus on aegu, kui tervenemine töötab paremini kui mõnel teisel ajal. Tähtis on, et me jääksime Jumalaga lähedasse osadusse ega pahanduks Jeesusest ega Tema juhtimisest. Jeesus on seesama eile, täna ja igavesti. Kui ta tegi seda siis, siis ta teeb seda ka täna oma ihu, see on koguduse kaudu, kui meie paneme käed haigetele ja tervendame neid. Markuse 16 ütles Jeesus: "Tunnustähed järgivad neid, kes usuvad". Esimene samm on niisiis uskumine, et Jeesus on tervendaja, kellele kuulub kõik meelevald. Kui sa seda usud, siis sa palvetad haigete eest ja need saavad terveks. Ja isegi, kui mõned ei saa terveks, ei muuda see seda, kes Jeesus on. Me peaksime inimestega suhtlema alati selle põhjal, kes Jeesus on ja milleks Tema võimeline on, mitte selle põhjal, milline haigus kellelegi on.

Jumal tahab tõsta meie pilgu kõrgemale. Usud sa endiselt Jumala tõotusi? Usud sa, et Jumal tahab sind kasutada, et oma riiki ilmutada? Mitmed meie hulgast peavad selleks astuma paadist lainete peale nagu Peetrus. Teised peavad lahti ütlema pettumustest oma südames, kui tervenemine pole varemalt toiminud. Sinu olukord ei suuda kuidagi muuta seda, kes Jumal on ega seda, mida ta tahab teha sinu südames ja sinu kaudu. Jeesus on tulnud, et hävitada kuradi töö. Kui vaenlane tuleb meid heidutama, tahab Jeesus, et me tõuseksime üles ning ütleksime: "Ma keeldun uskumast saatana valesid! Ma panen oma usu Jeesuse tõotustele, sest Tema on seesama eile, täna ja igavesti. Tema on mu tervendaja, mu vabastaja, mu Päästja!"

Palvekoja palveosadus Kolgatal 12.-15. augustini kell 19.00. Kõik on teretulnud! 

Augusti palveosadus. II osa

Elu jooksul on mul tänu elamisele, õppimisele ja töötamisele välisriikides olnud eesõigus pikemat aega viibida väga mitme koguduse juures. Kord nägin sellise unenäo. Oli üks kahekordne maja, väga avar, justkui puidust ja paljude treppidega, seal oli palju sebimist, inimesed jooksid sinna-tänna, käis vilgas vaimulik elu. Kogu see maja sumises kui rõõmus mesitaru. Ometi seisis keset seda saginat üks koguduse töötegija ja nuttis. Läbi pisarate nuuksus ta: "Miks keegi ei näe, et meie katus sajab läbi?! Kas keegi ei märka, et vihm sajab ju sisse?!" Ärkasin segaste tunnetega, sest tegemist oli tõesti tugeva kogudusega. Nende retoorikasse kuulus sageli see, kuidas nad vundamenti rajavad. Ja et see peab tugev olema, et tormides püsida. Teinekord räägiti ka paksudest kaitsvatest seintest. Aga katus? Katusest polnud ma seal paigas väga midagi kuulnud. Ometi, kas saab ükski maja püsida tugeva katuseta? Eks ta hallita ja mädane, kuni on täiesti eluks kõlbmatu. Ja seda ülitugevale vundamendile vaatamata...

Jesaja 4:5 on tõotus: Ja Issand loob kogu Siioni mäe asukoha ning sealse kogunemispaiga kohale pilve päevaks ning suitsu ja leekiva tulepaistuse ööseks, sest kõige kohale asub auhiilgus kaitsevarjuks. Kui kogudusetelkigi veel olemas ei olnud, oli seline pilvesammas saatnud Iisraeli lapsi nende rännakul Egiptusest välja, varjates ja kaitstes neid egiptlaste eest (2Mo 14:19-20). Kui kogudusetelk lõpuks valmis sai, kattis pilv kogudusetelgi ja Jehoova auhiilgus täitis elamu. Päeval oli see pilv ning öösel oli selles tuli. See pilv oli neile ka teejuhiks, nad läksid edasi alles siis, kui pilv elamu kohalt tõusis. (2Mo 2:34-40)

Hiljem peatus Jumala auhiilgus seaduselaeka kohal. Jordanist läbi minnes jäi laegas keset Jordanit ning hoidis tagasi vetevoogusid (Jos 3:17). Enne Saalomoni templi ehitamist oli laegas erinevates kohtades, küll Peetelis (Km 20:27), küll Siilos (1 Sm 4:3). Näeme, et ajapikku oli rahva arusaam Jumala auhiilgusest muutunud. Jumal pole enam kardetav Tuli, kelle ees väriseda, vaid kergesti hallatav abimees. Seetõttu otsustataksegi laegas sõtta viia, et kerget võitu saavutada (1Sm 4:3). Jumal aga ei lase ennast pilgata, laegas võetakse ära vilistide poolt, kolm preestrit hukkuvad ühel ja samal päeval ning Iisrael saab lüüa...

Ka Saul ei tähtsusta kuningaks saades laegast (ehk Jumala auhiilgust) mitte kuidagi (vt, mida Taavet ütleb 1Aj 13:3). Laegas jääb kuningriigi äärealadele. Saul juhindub oma otsustest oma parimast äranägemisest. Jumala käsk Saamuel ära oodata tundus liiga karm, sest oli ju juba oodatud ka 7 päeva ning rahvas hakkas ka laiali minema... inimlikult tundus õigem ohverdama hakata (1Sm 13:8-14). Samuti ei kuulanud Saul Jumala häält ja andis järele inimeste survele 15.ptks, selle tagajärjel kaotas ta kuningriigi. Tema vaimulik teenistus oli pidev hirmu ja ärevuse vahel balansseerimine... kas läheb sõjakäik õnneks? ... või siis mitte? Alles Taavet on see kuningas, kes laeka lõpuks pealinna otsustab tuua. Esimene katse ebaõnnestub ning Ussa sureb. Teisel katsel on Jumala pühaduse tingimused täidetud ning Taavet tantsib preesterlikus õlarüüs kõige ees, olles loobunud oma kuninglikust aust. (loe 2Sm 6:1-23)

Kuidas on meiega? Kas Jumala auhiilgus ja selle taotlemine on  kesksel kohal? Või on keskmes pigem inimlikud arutlused, mis kahtlemata Jumala Sõnast valgustatud võivad olla? Jeesus ütles, et tema isa koda peab olema palvekoda (Lk 19:46). Ometigi leidis ta templisse minnes pigem rahavahetajate laudu ja muud tegevust kui palvet. Loomulikult kuuleb Jumal meid niigi. Pidevalt palvetada on pigem vaja selleks, et meie kuuleksime Jumalat (parafraas, William McGill). Kui juhindume oma elus Piiblist, mida me kahtlemata peame tegema, siis on meie ees justkui atlas, üks maakaart, millel on palju erinevaid teid ja radu, kuhu suunas liikuda. Seetõttu pole see atlas piisav, vaja on ka elusat reisijuhti, kes ütleks, millise teeotsa just sel hetkel valima peame. Jeesuski manitses varisere, et nad ei taha tulla Tema juurde ja rahulduvad vaid Jumala Sõnaga tema kohta (Jh 8:38-40).

Parim sellekohane näide on aga Jeremija raamatu põhiteema. Iisrael oli harjunud sellega, et Jumal neid päästab võõrvägede käest, Egiptusest lahkumine oli suurim ime. Vaid paarkümmend aastat varem oli Jumal taas kinkinud vabanemise, seekord Assuri kuninga käest, kui olukord tundus täiesti lootusetu (loe Jesaja 36-37).  Jeremija tuleb aga ähvardava sõjalise agressiooni eel välja teistmoodi sõnumiga: alistuge Paabeli kuningale, siis te jääte siia paika elama. Ta oli üks vähestest prohvetitest sellise sõnumiga. Kõik teised olid lugenud Sõna ja apelleerisid Jumala armastusele ning teadsid enam kui kindlalt, et Jumal EI SAA neid jätta vaenlase meelevalda. Jeremija 23 annab aga sellisele kuulutusele hävitava hinnangu: nad varastavad üksteiselt minu sõna; nad kuulutavad, kuigi ei ole olnud osaduses... Tsiteerin 2011.a kirjutatud blogipostitust Tappev Rutiin:

Mind intrigeerib selle kõige juures see, et kuidas sinnamaani jõutakse. Ma loodan, et vähe on neid, kes ühel päeval otsustavad, et "hei, nüüd ma hakkan prohvetiks/jutlustajaks/pastoriks". Või oli mõni ehk sündinud prohveti pojana ja vaatas, et "jõu, päris lahe amet mu papsil, prooviks kah kätt selles?!" Alguses pidi olema ikka mingisugune Jumala kutse, mingi tõmme, miski, mis puudutas hinge ja sundis tegema valikuid Jumala heaks. Kuid millal siis, kus, mis asjaoludel see kõik muutus? Millal tuli tüdimus, tülpimus ja käegalöömine ühelt poolt, kuid enesekindlus ja inimeste toetus teiselt poolt, et tegelikult saab ilma Jumalata ka hakkama, kui nö "trikid selged" - teoloogia omandatud, küsimused lahendatud, nüüd jääb üle seda vaid teistega jagada!

Sest olgem ausad, kui põhitõed on selged, siis ega väga palju eksimisvõimalusi ju pole ka. Postulaat "Jumal on armastus" kehtib ju igas olukorras. Igavese Jumala igavesed atribuudid on muutumatud. Ja ometi, needsamad prohvetid, kelle vastu Jeremija nii kuri on, eksisid nende postulaatide rakendamisel. Jah, Jumal on armastus, kuid see ei tähenda, et juba ette on ka kõik su patud heaks kiidetud. Just Jumala armastus oli see, mis lõpuks rahva Paabelisse vangi viis, et neid seal siis ebajumalateenistusest võõrutada.

Millest tuleb küll selline enesekindlus (vt nt seda, kuidas Pashur Jermijat lööb ja jalapakku aheldab), kui ometi sa ise tead ja tunned, et Jumal sinuga enam ei suhtle?! Kust tuleb siis see enesekindlus kohut mõista nende üle, kelle tundlikkus on säilinud? Kuhu kaob sel hetkel viimanegi jumalakartuse raas, et kui Jumal on tõesti tegev, siis kas ma ei peaks kartma, kui mina tema häält enam ei kuule?! Kas poleks targem sellel hetkel vaikida ja Jumala ees meelt parandada, et Tema saaks mind uuesti tundlikuks teha?

Wes Hall, kes oli IHOPKC 2009. aasta ärkamise üks juhtidest, räägib aasta pärast ärkamise algust (2010.a novembris) oma südame igatsustest nii (järelkuulatav https://www.ihopkc.org/resources/asset/v5ri2d40/auto/true ):

Kui Eelija seisis Ahabi ees, polnud need pelgalt sõnad, mida ta ütles. Ta ei öelnud: "Ma tõesti usun, et mu Jumal võib taeva kinni panna ning ta võib ka tule taevast alla saata", sest Ahab oleks selle peale vastanud, et "No tore on!"  Eelija vägi ei seisnenud selles, et ta uskus, et Jumal seda teha võib, vaid selles, et ta elas demonstreerides Jumala väe avaldusi. Taevas kuulis tema sõnu ja ta oli rüütatud Püha Vaimuga. Kui ta ütles, et enam ei saja vihma, siis ei sadanudki. Kui ta esitas baali prohvetitele väljakutse, siis ta ei öelnud, et "Jumal, ma tõesti loodan, et sa tuled kohale, sest ma täpselt ei tea, kuidas su vägi toimib", vaid ta ütles, et "Jumal, kes vastab tulega, on tõeline Jumal" ja ta astus sellesse hetke täie kindlusega, et kui ta palub Jumalat, siis tuleb tuli taevast. Ja Iisraeli lapsed hakkasid hüüdma Jumala poole, sest selle mehe kaudu oli Jumal andnud endast tulise tunnistuse.

Ma usun, et täna oleme siin riigis samasuguse kriisis ja ainus lootus on, et Jumal vabastab oma auhiilguse oma koguduses. Et Jumal tõstaks üles Eelijate armee, kes käiksid Jumala auhiilguses, väes ja pühaduses; et kogudus tegutseks vaimuandides, mitte ainult ei usuks nendesse. Nüüdseks on rohkem nelipühilasi, kes usuvad vaimuandidesse, kui neid, kes nendes tegutsevad. Teisisõnu on retoorika reaalsusest ette jõudnud. Kuid retoorika ei muuda ühtki rahvast, kuid vägi ja auhiilgus demonstreerivad Jumala iseloomu inimestele, kes elavad pimeduses. Retoorika iseenesest ei ole särav puhas valgus; vägi ja reaalsus on säravpuhas valgus. Vajame inimesi, kellel pole mitte ainult head sõnumid, vaid kelle peal on ka ilmutuse vaim, et kuulutada sellele põlvkonnale aegu ja ajastuid; vajame sõnumeid, mis läbistavad südameid, tuues neid Jumala juurde tagasi. Me ei vaja inimesi, kes ainult usuvad õiglusesse, vaid neid, kes elavad õiglaselt, näidates seda välja; mitte inimesi, kes kuulutavad õiglusest, kuid elavad kompromissides ja peavad osadust maailmaga. Vajame inimesi, kes elavad ajastu vaimust eraldatuna; inimesi, kes mitte ei eralda ennast pimedusest, vaid kes säravad pimeduse keskel. Paljud meist ütlevad, et me tahame näha ärkamist. Ja me mõtleme selle all, et me tahame , et ärkamine kuidagi lihtsalt juhtuks ja me tahame seda pealt vaadata, et 'vaata kui tore, meil on nüüd ärkamine! Meie koosolekud on nüüd palju põnevamad! See on avanud meile uksi vaimulikuks tööks igal pool'. Ja kõige selle juures rahuldume me täpselt samadest asjadest kui maailm.

Jumala strateegia oma auhiilgust ilmutada on panna see oma koguduse keskele. Jumala vastus pimedusele on panna maa peale oma valgus ja see valgus on tema auhiilgus, õiglus ja vägi tema koguduses, kelle peal on ilmutuse vaim. Peame mõistma, mida tähendab tema auhiilguse laskumise eest võidelda. On meil visioon tema auhiilgusest? Kas me teame, milline Jumal on? Kas me tunneme tulevase ajastu väge ja kas me teame, kui palju tahab Jumal meie kaudu juba praegu seda kogeda lasta? Kas meie visioon on see, et koosolekud oleksid paremad või see, et toimuksid suured imeteod, mis pööravad inimsüdameid? On meie visiooniks avatud uks teenistuseks või on selleks avatud taevas, mis muudab vaimuliku atmosfääri kogu rahva seas, tõrjub tagasi pimeduse ning lükkab edasi Jumala kohtu maa ja rahva pealt mõneks ajaks? Sest seesama visioon juhib meie elu ja määrab, kuidas me auhiilgusesse suhtume.

Ja Jumala auhiilgus ei ole mingi tühiasi. Jumal ütleb, et kui te seda ei taha, siis ma ei anna seda teile. Sest kui ma selle teile annaksin siis, kui te seda tegelikult ei taha, siis see pigem kahjustab kui õnnistab teid. Kui teie ei mõista, mida minu auhiilgus tähendab ja ma hakkan seda nähtaval moel välja valama, teeb see teile rohkem kahju kui head. Seega tahan ma kultiveerida teie sees arusaamist auhiilgusest, arusaamist sellest, kes ma olen, arusaamist minu väest, et teie võiksite korraldada oma elu sellisel moel, et te võiksite olla paigaks, kus mu auhiilgus võib peatuda ja mina võiksin teha seda, mida mina tahan, ehk siis välja näidata oma poega selle kurja ja abielurikkuja sugupõlve keskel oma koguduse kaudu. 

Kogunegem, et üheskoos ennast välja valada Jumala ees ning otsida Tema tahet meie linna ja rahva jaoks. Kolgata koguduse seminariruumis 12.-15. augustil 2018 kell 19.00

Augusti palveosadus. I osa

12. augustist alustame taas palveosadusega Kolgata koguduses. Seekord on kavas 3+1 päeva, kui Jumal lubab ja me elame. Kolmel päeval on palveosadus, millele järgneb Palvekoja ülistusõhtu 15. augustil.

Seekordne fookus on: Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad ... (Ap teod 1:8)

I. Kogu kristliku elu ning töö eelduseks on armastuse osadus
Allen Hood on selgitanud kirjakohta, kus Johannese jüngrid Jeesuse jüngreid noomima tulid (Mt 9:14-15): "Religiooni lõppeesmärk on olla koos oma Jumalaga, mitte tunda uhkust selle üle, kui hästi sa religioosseid rituaale täidad. Jeesuse jüngritel pole mingit põhjust hetkel paastuda, sest nende Peigmees on nendega. Aga kuna nad on maitsnud, kui hea on olla koos Jeesusega, siis tuleb aeg, kui nad paastuvad. Ja mitte ainult. Kuna nad on sattunud armastusesõltuvusse Jumalast, siis teevad nad Tema heaks mida iganes, et hoida Teda enda juures. Paastumine on see kõige väiksem asi, nad ei pelga lõpuks isegi mitte surma minna.

Selline on Jeesuse juhtimisstrateegia: panna jüngrid endasse armuma selliselt, et miski muu enam ei toida ega janu ei kustuta. Ja kurb on see, et inimesed, kes on näinud ja kogenud kõige enam (nt Johannese jüngrid), ei lähe ise sisse sellesse armastuse osadusse. Ise ei lähe ja teistel seisavad ka tee peal ees, õpetades õpetusi, mis vaid inimeste käskimised on. See on suur müsteerium, ütleb lektor, mystery of the iniquity and lethargy of the heart-- inimsüdame  patu ja unisuse/letargia müsteerium."

Jeesus valis oma teenistuse alguses endale 12 jüngrit. Markuse evangeeliumis on selgelt näha, mis oli tema eesmärk: 'Ja ta seadis kaksteist, keda ta ka nimetas apostliteks, et need oleksid temaga ja et ta võiks nad läkitada kuulutama' (Mk 3:14). Esimene põhjus on niisiis osadus, 'et nad oleksid temaga'. Seesama mõte tuleb välja ka Luuka evangeeliumi 10. peatükist, kui Jeesus läkitab 70 jüngrit välja, andes neile väe vaenlase kõige väe üle (Lk 10:17-19). Ja loomulikult on rõõm suur, kui jüngrid tagasi tulevad. Selle peale aga manitseb neid Jeesus: "Ometi ärge rõõmustage sellest, et vaimud teile alistuvad, vaid rõõmustage, et teie nimed on taevasse kirja pandud!”"(Lk 10:20).

Põhjus on ju tegelikult lihtne. Kogu vaimulik töö on ikkagi ajalik, see lõpeb ära siinses elus. Taevas ei ole ühtki haiget, keda tervendada ega ühtki kurja vaimu, keda välja ajada ega ühtki nõtra, keda kinnitada. Armastuse osadus on aga igavene. Taevas saab toimuma lõputu palve ja ülistus ning Taevase Kuninga imetlus. Kui me ennast siin ilmas sellega harjutanud pole, siis olleski taevasse jõudnud võib selline pidev ülistus paras vaev olla, omamoodi põrgugi.

II. Iga töötegija/kristlase identiteet peab olema Kristuses
Henri Nouwen on öelnud: On olemas viis valet identideedi kohta:

1) Olen see, mida ma oman
2) Olen see, mida ma teen
3) Olen see, mida teised inimesed minu kohta ütlevad või arvavad
4) Ma pole midagi enamat kui mu elu halvim hetk
5) Ma pole midagi vähemat kui mu elu parim hetk 

Kristuse identiteet tähendab seda, et mis iganes mu elus ei juhtuks, ma tean ja olen veendunud, et

1) Jumal on mind armastanud igavese armastusega aegade algusest, sest Jeesus Kristus on surnud minu eest, kandnud mu patud ning mina, olles selle lunastustöö isiklikult vastu võtnud, võin elada ülestõusmise elu alistudes Jumalale
2) Ma olen Jumala laps ning Jeesuse Kristuse kaaspärija
3) Koguduse liikmena olen ma Kristuse pruut, kes ühel päeval saab valitsema kogu loodu üle Uues Jeruusalemmas. 

Kui mu identiteet on Kristuses, on minu esmaseks ülesandeks kultiveerida oma südame aeda, hoida see puhas umbrohust, et Jumalal oleks kohta seal jalutada ning minuga osaduses olla.

Ma ei pea siis enam 'pongestama', et Jumalale või kaaskristlastele meeldida. Võin lahti öelda kõigist pingutustest oma välist imidžit poleerida sisemise arvelt. Võin ära heita manipuleerimise ja kontrollimise oma kodakondsete üle. Võin olla haavatav inimestega suheldes, sest minu kindlus tuleb Jumalalt ja ma olen talle andnud voli minuga teha seda, mida Tema tahab. Kui mul läheb hästi, on see auks Temale, kui ma jään häbisse, siis on seegi tulnud Tema käest ning küll Tema mind siis ülendab omal ajal ja ehk isegi kasutab mu murtust oma riigi edendamiseks.

III. Väe puudumine on märk armastuse osaduse puudumisest/vähesusest
Jumalal ei ole raske meile anda väge. Ta on seda tõotanud. Miks see tõotus siis üldjuhul ei kehti? Inimsuhetes on nii, et kui oleme armunud, on meil väge ja jõudu, võime kauem üleval olla, võime teha pea võimatuid asju oma armsamale ja armsamaga koos. Kui aga midagi tuleb meie vahele, siis on jõuetus, viitsimatus, tähelepanematus, jne jne. See on tegelikult märk, et midagi on valesti kusagil hoopis sügavamal ning kerged lahendused siin ei aitaks. Kui probleem jääb lahendamata, levib see kui vähktõbi.

Variserid, Jeesuseaegne vaimulik eliit, olid kahtlemata tundnud seda pinget õige õpetuse ja õige praktika vahel. Arvates endal olevat tõe monopoli, said nad väga hästi aru, et Jumala käskude pidamine omast jõust täiesti võimatu ülesanne on. Selle asemel aga, et tunnistada oma viletsust ja Jumala ette sellega tulla, olid nad valinud metoodikate ja tehnoloogiate tee... et vähemalt nominaalselt oleks asi korras (JOKK). Süda aga kärbub sellise lähenemise puhul.

Seega on loomulik, et varisere  intrigeerib Jeesuse meelevald ja nad küsivad, kust ta selle sai (Mt 21:23-27). Nad on ennast 'uskunud' pühaks ja õiglaseks, aga väge ei ole ja hinges on tühjus, kui natukenegi kauemaks sissepoole vaatama jääks. Nad on "usu kaudu" vastu võtnud, et kõik on uueks saanud ja läheb/peab minema paratamatult tõusuteed. Väge aga ei saa keegi endale ette kujutada ega 'ära uskuda', nagu kõike muud.  Inimesed, kes on enda suhtes ausamad, näevad, et siin on käärid ning selline valeenesekindlus pigem pelutab neid nii kogudusest kui Jumala juurest.

Jeesus ei vasta variseride küsimusele, vaid paneb nad pigem valiku ette, et nad südames võiksid Jumala poolt otsustada. Nad valivad aga kätelaiutamise, sest mõlemad Jeesuse pakutud variandid oleksid olnud seotud liigsete riskidega nende ajalikus elus ja välises lugupidamises ning nii nad ennast armust ilma jätavadki.

IV. Kuidas ma tean, et mu elus puudub vägi?
1) Mu tunnistused Jumala tegudest mu elus on jäänud kuude või aastate või aastakümnete taha. Mu elus pole jälge Jumala värskest võidmisest.
2) Jumala Sõna on 'kinni',  ma ei koge lugedes Tema eluandvat väge ega Tema magusvalusat puudutust, mis mind õrnalt meeleparandusele suunab. Sõna ei ole mu meelsuse ega mõtete hindaja. Elan illusioonis, et võin teha kõike, mida tahan, sest Jumal armastab mind kõigele vaatamata (vt Hb 4: 12-13)
3)  Mu elus on 'hingamine' asendunud 'hingeldamisega' (Hb 4:9-11). Muretsen ja rahmeldan, tunnen süümepiinu ja kogen, et kõik mu ümber on justkui kildudeks purunemas.
4)  Mu palve koosneb peamiselt 'ostunimekirjast' Jumalale --toon Tema ette vaid oma ja teiste vajadused, ma ei ülista ega kinnita oma pilku Jumalale ja Tema auhiilgusele.
5) Mu elus on ebajumalad, kes võtavad mu aja ja tähelepanu (Filipi 3:19). Mu pilk on maisetel asjadel.

V. Evangelism ja kristlik töö ilma väeta on saatanast 
Andku Jumal armu meile näha iseendid variseridena iga kord, kui loobume Jumala teest ning püüame Jumala asju ajada omast väest, mis sest, et oma parimate arusaamade kohaselt. Jeesus on selliseid inimesi hoiatanud: "Häda teile...! Te rändate läbi mered ja mandrid, et pöörata kas või üks oma usku, ja kui see sünnib, siis te teete temast põrgulise, kahevõrra niisuguse, kui te ise olete" (Mt 23:15).

Mu elus on kogemus, kus kunagi ammu avasin oma sügavaimad haavad ühele 'ülemere' töötegijale, kuid lõpuks oli tagajärjeks, et ta muutus mu jaoks omamoodi kristuseks ehk ebajumalaks. Takerdusime ning klammerdusime üksteise külge ning lõpuks oli lahtirebimine väga valus mõlemale. Vesteldes hiljem selle inimesega jäi kõlama, et mitte päevagi ei möödu tema väga kõrges vaimulikus ametis, kui ta ei mõtle, milline läbikukkumine on tema elu ja teenistus olnud. Ja seda vaatamata välisele särale, tuhandete lemmikuks olemisele ja kõigele muule, millel lõppkokkuvõttes ei ole ju tähtsust.

Ja tegelikult, mõtlesin ma tookord, on tal tohutult vedanud, et ta seda juba praegu siin ilmas mõtelda saab ja ehk annab veel midagi korda seada. Palvetes Jumalani läbi murda. Võidelda Jumalaga niikaua, kuni Tema õnnistab. Otsida oma südame sügavaimatest soppidest põhjusi, miks need asjad juhtusid, nii nagu nad juhtusid. Otsida nii kaua, kuni andestus on leitud, mitte vaid "usu kaudu" endale korrutada, et ju kõik ikka hästi on. Andku Issand jõudu selleks.

Tule ja otsime palves Jumala ees üheskoos lahendusi, kui miski siit loetelust Sind puudutanud on! Kolmel päeval alates pühapäevast, 12. augustist Kolgata koguduse seminariruumis.