12 Ja tema on tõeks teinud oma sõnad, mis ta meie ja meie
valitsejate kohta, kes meie üle valitsesid, on rääkinud, saates
meile nii suure õnnetuse, mille sarnast ei ole sündinud kogu
taeva all, nagu see on sündinud Jeruusalemmas.
13 Nõnda nagu Moosese Seaduses on kirjutatud, nõnda tuli
kogu see õnnetus meie peale. Aga me ei ole Issanda, oma Jumala
palet mitte leevendanud, et oleksime pöördunud oma süütegudest ja
tähele pannud sinu tõde. (Tn 9)
Eelmine kord "euroeksiilis" olles (3,5 aastat Kreekas) tuli 2015. aastal südamesse kirjutada Jeremija raamatule kommentare, üks peatükk korraga. Sellest sündiski blogiseeria "Jeremija jälgedes" (armuaken.blogspot.com.ee). Üllatav selline igatsus küll polnud, oli ju see raamat meile verinoorte kristlastena nüüd juba 28 a tagasi olnud üks lemmikutest koos Hesekieli, Joeli ja Hooseaga. Ja seda mitte seepärast, et pastor meid kuidagi selliselt juhtinud oleks--mäletan, et tema ise polevat oma usuelu alguses isegi Jesajat ja eriti selle algust suutnud järjest lugeda... ikka olevat vaja olnud vahepeal paar peatükki Uuest Testamendist armu "peale lugeda".
Aga meid oli 1990. aastal justkui ära märgitud. Kui jaanuari alguses Jeesuse vastu võtsin, olles pärist olnud uskmatust perest ja käinud eelnevad 10 nädalat leerikoolis (tänapäeva alfa ekvivalent) hakkas mu Olevistest pärit Kolgatal oma Tartu kodu leidnud vaimulik ema ühikas minuga palvetama. Kuna sess ja ülisuur palveigatsus langesid alguses kokku, siis palvetasime tundide kaupa. Eksamid said tehtud loovalt koos Jumala abiga. Veidi üle 2 kuu pärast seda pani Jumal südamele seda palveosadust ka kogudusega jagada. Pastori nõusolekul kutsusime tervet kogudust jääma palvele altarit asendava kooridele mõeldud rauast astmete ümber iga kord pärast teenistusi--teisipäeva, neljapäeva ja pühapäeva õhtul. Lisaks jätkasime palvegruppidega esmaspäeval ja reedel. Tegime seda 1,5 aastat, kuni tankide tulekuni 1991. aasta augustikuus. Alles 2009.a kuulsin IHOPi (Kansase palvekoda IHOPKC) ärkamise juhtidelt, et Joeli raamatu järgi selline olevatki Jumala strateegia kaitsta maad ja rahvast välisagressori eest. Meie seda tol ajal ei teadnud, juhindusime sõnumitest, mida igapäevaselt Sõnast lugesime ning mis tundusid päevakajalisemad kui värsked ajalehed. Paljud hakkasid palvetama, kui tankid kohal olid ja olid tänulikud, et palve "mõjus." Ega minagi ju täpselt tea, miks Jumal meile tookord vabaduse kinkis. Seda tean aga küll, et Joeli raamat räägib, et ta ootab sellisteks lahendusteks eelnevat südame lõhkikäristamist 'eeskoja ja altari vahel'. Eneselegi ootamatult oli sellel palveliikumisel kogudusele veel üks mõju--algsest väga kinnisest kristlike vanemate lastest koosnenud väiksest noortegrupist, kes väga valis oma liikmeid ja kõiki 'sissegi' ei lasknud, oli 1,5 aasta möödudes saanud rõõmus elevus--ca 50 noort olid selle aja jooksul püsivalt käima jäänud...
Aga tagasi Jeremija juurde. See raamat räägib ajast enne Paabeli vangipõlve, kui Juuda rahvas elab veel omal maal, kuid 'kirves on juba puude juurte küljes'--ähvardamas on häving, sest Joeli manitsust aastakümneid varem tähele panna Jumala sõna pole kuulda võetud. Rahvas on lähiminevikus kogenud ärkamise sutsakuid, mis küll pigem neid paadutanud ja neid nende omaõiguses kinnitanud on. Lisaks on maa täis valeprohveteid, kes 'varastavad üksteiselt' Jumala sõna (Jr 23), teisisõnu meie mõistes taaskasutavad jutlusi, olemata ise olnud reaalselt osaduses Jumalaga. Nende sõnum on tegelikult päris mõistuspärane--Jumal ei SAA tuua hävingut, sest siiamaani on Ta meid alati kaitsnud. Vaid Jeremija kutsub rahvast üles alistuma Paabeli kuningale ja mõistma, et see on rahva patu tagajärg. Jeremijat lugedes jääb kohe kõrvu üks tegusõna ja see on 'kuulma' (i.k. 'hear'). Kui 150 peatükiga psalter e laulude raamat välja jätta, esineb sõna 'hear' Jeremija raamatus kõige sagedamini, nt 120x NIV ja 158x KJV versioonis. Siia alla isegi ei mahu 'pööra oma kõrva' ja muud sellekohased kõnekujundid. Tegelikult esineb see sõna siin pigem negatiivselt--'te ei ole kuulanud (Jumala häält)', te ei ole tähele pannud...
Mistahes ajal väärib Jumala kogudus enamat kui ussitanud ja roiskunud mannat. Manna teatavasti oli määratud tarbimiseks samal päeval, seda ei olnud võimalik järgmiseks päevaks 'ette ahnitseda', kui see just Jumala erikorraldus hingamispäeva puhuks polnud. Samamoodi on Kristuse ihu toitmiseks vaja värsket, äsjaküpsenud leiba, mille lõhn võiks heljuda üle kogu ümbruskonna ning näljaseid kohale meelitada. Mistahes ajal on kogudusel vaja kuulda Jumala häält ning mitte juhinduda tavamõistusest. Jumala järgimine eeldab meilt arusaamist, mis ajas me elame... Paabelile alistumine ei tulnud paarkümmend aastat varem kõne allagi... Jeremija ajal oli see aga jumalik plaan rahvas puhastada ebajumalatest, neid ajutiselt välja viia nende tõotusemaalt ning seejärel 70 aasta möödudes tagasi tuua.
Mida on aga vaja, et me Jumala häält üldse kuulma hakkaksime? Usun, et kõige olulisemaks eelduseks on enesepiisavuse otsasaamine, nii üksikisiku, koguduse kui ka rahva tasandil. Las ma selgitan. Pärast eelpoolnimetatud tormilisi Tartu aegu viis Jumal meid kolmeks aastaks õppima konservatiivsetesse koolidesse, kus "Jumal nagunii ei vasta" oli pigem ametlik teoloogia. Loomulikult oli seal juures siis ka tehnoloogiaid, kuidas mitte 'hulluks minna'---kuidas ikkagi rahu säilitada sellise tumma ja kurdi Jumalaga lävides. No teate küll, nt see valgusfoori analoogia--et Jumal vastab kolme värviga, 'jah', 'ei' või 'oota veel'. Või vastab nii, et sa ise arugi ei saa... "Issand on mu valgusfoor, keda ma peaksin kartma?!" Mäletan, et rootsi koolis tambiti meile, et armastus pole oluline, tähtis on pühendumus (commitment) ehk ustavus. Sealt on juba väike samm kõike tolereeriva armastuseni kõikide vastu, mis püha Jumala üldse välja jätab. Igal juhul mitmeid aastaid ja kohustusi jumala riigis hiljem avastasin end Kolgata suvelaagris 2009. aastal n.ö lõhkise küna eest.
Olin kuus eelnevat aastat elanud abielutult koos ilmaliku budistiga ja abielluda ei saanud me seepärast, et tema oli juba abielus, küll fiktiivselt ja naine ei andnud lahutust ja tema riigi seadustes oli lahutus vaid väga suur erand, kui üks pool suudab tõestada, et ta on 5 aastat välismaal elanud ja tal on teine pere. Mul ei ole kahtlust, et Jumal oli meid kokku viinud, kohtusime Israelis 3,5 nädalasel kursusel aastal 2003, kuhu tema oli sattunud vaid seetõttu, et sama aasta märtsis oli GW Bush pommitanud Iraaki ja tema märtsikuine kursus oli tühistatud. Kogesime väga suurt hingelist ühtsust, ta oli alguses Jumalale väga avatud (seega oli see kui üks "misjonärisuhe", lohutasin end ajuti) ja mu süda ei mõistnud mind hukka Jumala ees. Hukka ei mõistnud mind ka ükski kantslist kuuldud sõna selle aja jooksul. Ja väga suuresti oli just see suhe teeks vabadusele kõigest sellest, mis kiriku rüpes minuga toimunud oli.
Põhiline aga, miks mu suhe lapse isaga otsa sai, oli see, et ma ei käinud isegi mitte selles valguses, mis mul oli. Ma ei alistunud oma mehele ja tegin muid jäledusi, hullemini kui paganad (Hs 5), nii et Issand pidi selle jama lõpetama. Ja kui ma juba teadsin 2,5 aastat varem, et meie suhe triivib lootusetu lõpu poole, siis ometi ei tulnud ma pastoritele oma vigu tunnistama, ma väsisin küll oma eksirännakutest, kuid ma ei öelnud "lootusetu!"--vaid leidsin ikka uut jõudu (Js 57:10-13) Jumala armust ja armastusest mõtiskledes, et küll tema toimetab kõik hästi ja vaatamata sellele, et mina olin kõik valesti teinud, ühel päeval valmistab ta mulle aulise pääste! Ma ju USUN temasse ja Tema päästesse ja ta ei jäta mind häbisse. Siin kahjuks või õnneks ei ole öeldud, et ta mind häbist LÄBI ei vii. Öeldud on vaid, et Ta ei jäta mind sinna. Ning ei jätnudki. Tõeline häbi on ju elada Jumala nimel patuelus.
Jumal sai hakata mulle päästet valmistama alles siis, kui sain vahetult enne laagrit teada, et mu lapse isa oli uuesti abiellunud. See oli see, mis mulle väga selge signaali andis, et NÜÜD on kõik läbi ja ma pean hakkama otsima vastuseid oma küsimusele MIKS??? Valus küsimus, kuid vastused olid veel valusamad. Vabanesin lõplikult alles siis, kui KÕIK 20 aasta mõtted, teod ja tegematajätmised oma kurjast südamest välja tõin ning avaldasin nii endale kui oma vaimulikule juhile. Kui need krohvitükid, mis olid nii armsasti vooderdanud mu südame lage ja seinu, välja tulid, oli see vaid prahihunnik mu südame ukse ees. Ja südames oli segadus ja pea käis ringi ja väga paha oli olla lausa mitu päeva. Aga ma TAHTSIN vastuseid. Ning OOTASIN, lausa kuude kaupa Tema ees. Tegin seda niikaua, kuni Issand mu pusletükid kokku pani ja ma üldse aru sain, kus ma need 20 aastat olnud olin ja millega tegelenud.
Ja siis ei suutnud ma aru saada ega saa päris hästi praegugi veel, et midagi sellist üldse võimalik on, eriti siis, kui oled sel ajal kogu aeg kirikus. Koguduses käimine peaks mind ju kaitsma ja hoidma maailma kurjuse eest? Peaks mind õpetama, kuidas oma elu nii elada, et ühel päeval, kui Jeesus tuleb, ei oleks mul häbi tema ees?! Kuidas ma olin ometi nii rappa läinud, et mu kooselu budistiga oli üks helgemaid aegu viimase 12 aasta jooksul?! Olin ju olnud Jumalale kunagi NII lähedal? Kuidas on võimalik endalegi märkamatult nii sügavale langeda ja samas olla täiesti veendunud, et KÕIK ON KORRAS, sest MINUL on RAHU SÜDAMES!!!
See oli väga suur arm, et Issand mind tagasi tõi, sest Heebrea 6:4-8 kirjakoha järgi ei tohiks see üldse võimalikki olla. Ja minu nö füüsilisele inimesele oli see häving. Mu oma õigusest ega ka mu isetehtud jumalateenistusest ei jäänud mitte midagi järele. Ja just samadel põhjustel tahab Issand ka meid rahvana ja kogudusena juhtida sinna, kus meie enesepiisavus otsa saaks. Sest alles sealt algab Jumala töö.
Kui Jeesus vaatab enne ristisurma minekut Jeruusalemma peale, siis ta nutab selle linna pärast ja templi pärast, mille ehitamiseks ju nii palju aega ja vaeva ja ressursse on kulutatud. "Siia ei jää kivi kivi peale... sest te kasutate palvekoda millekski hoopis muuks kui Jumalale austuseks..." Nuttes ütleb Jeesus, et kui sa oleksid ometi ära tundnud oma armukatsumise aja! "Kui sa SEL PÄEVAL teaksid, mis sinu rahule tarvis läheb! Aga nüüd on see varjul sinu silmade eest." Ja SEE PÄEV ei ole mitte päev, mil piiramisvall on Jeruusalemma ümber, vaid TÄNA. Tänane päev, kui on veel armuaeg, kui pöördumine toob kaasa Jumala kohtuotsuse pööramise (Jer 18:1-11).
Kui seda ei kuulda, siis tuleb hävitus, mis on Jumala armu väljendus, sest ta tahab meid lahti raputada meie enesepiisavusest ja ebajumalateenistusest. Tänapäeval on selleks meie mõistuseusk, mis Jumala asjad kõik väga selgeks ja hallatavaks tahab teha. Kadunud on salapära, müsteerium, see auhiilgus, millest psalmist räägib. Kõik on selge ja lihtne, mõistusepärane. Ja kui tulevad rasked või keerulised olukorrad meie ellu, siis haarame metoodikate, sammude ja skeemide järele, kindlas veendumuses, et Jumal võib ka neid kasutada (muidugi võib, Tema pole ju piiratud!). Aga tõeline usaldus Jumala vastu on kaduma läinud. Kusagile on ära kadunud see meeleheide, kuidas Iisrael vaenlaste vastu ikka ja jälle võidu sai: Issand, kui Sina ei aita, siis me olemegi vaid rüüstata ja hukkume! Ja kuna lootus on õpitud asjadel ja inimlikel lahendustel, siis on Jumalgi muutunud osaks sellest inimlikust turvasüsteemist. Aga ta on ju Elu Issand ja tahab tagasi seda kohta, mis talle õigusega kuulub ja mida me Talle isegi korduvalt (nt lauludes) tõotanud oleme.
Mul ei ole värsket isiklikku ilmutust, kas või kui lähedal on aeg, kui Jumal meie rahvast 'läbi katsuma' tulla tahab. Meil on Karl Reitsi prohveteeringud, et pärast okupatsiooni tuleb väga hea aeg, mida Jumala rahvas aga Jumala teenimiseks õigesti kasutada ei oska ning see aeg jääb väga lühikeseks. Kummatigi on meie vabariigi teine periood olnud juba pikem kui esimene.
Mida ma aga Sõna alusel tean ja enda ümber vaadates mõista võin, on see:
1) maailm me ümber käib uhkusega patuteel, tõrjudes Jumalat välja kõigest, kust võimalik. Rääkisime 3. päeva postituses, et maailma suhtumises Jumalasse peegeldub tegelikult koguduse vaimne olukord.2) oleme igatsusega palvetades mõistnud, et ka meie südameis on ebajumalad ning vastupanu. Kui palju enam võib selliseid asju olla südametes, kes palvet ega isiklikku osadust väga millekski ei pea või kui süda on nii valu täis, et palve lihtsalt ei pääse üle huulte?! Milline olukord valitseb aga uskmatute südameis?
3) Ebajumalateenistus ja vastupanu viivad Jumala kohtuni, nii riike siin maises ilmas kui üksikisikuid, kui nad Jumalaga igavikus kohtuvad.
Jumala eesmärgiks on ALATI pigem meie südame kättesaamine ja sinna igavikulise dimensiooni toomine, mitte meie materiaalne ega emotsionaalne heaolu. Paabeli eksiili eesmärk oli rahvas tuua tagasi Jumala juurde. Jumalal polnud ka sellest väga midagi, et puhastusprotsessi käigus hävis Saalomoni uhke tempel. Inimeste südamed olid ja on ehitistest, ka meie hoolega ehitatud taasiseseisvumisaja ehitistest võrratult palju kallimad. Seda eesmärki sai hakata täitma aga alles siis, kui rahva enesepiisavus otsa sai ja nad uuesti Jumalat tähele panema hakkasid.
Samasugune valik on tegelikult ka meie ees täna-- kas painutame end vabatahtlikult Jumala vägeva käe alla või jätkame oma 'tavaelu'--business as usual... kindlust ammutades valelootustest ja -ootustest. Möödunud viie päeva jooksul on Jumal meile ühispalves ilmutanud, kui väga Ta meid armastab ja igatseb. Ja ta ootab, et see pisuke hulgake võiks kasvada, et me kõik tunnetaksime ära, et praegune olukord on vastuvõetamatu. Meie Jumal väärib enamat nii meie eludes kui ka maailma silmis. Täna on need valikud veel meie käes. Homme ei pruugi see enam nii olla. Sest 'ometi ootab Issand, et teile armu anda, ja jääb kõrgeks, et teie peale halastada, sest Issand on õiguse Jumal, õndsad on kõik, kes teda ootavad' (Jr 30:18).
Kirjakohad mõtisklemiseks: Joel, Hoosea, Jeremija, Jesaja, Lk 13: 34-35.
Palve täna, laupäeval kell 19.00.
Eelteatena: Pühapäevane palveaeg on muutunud--koguneme kell 14.00 pärast teenistust!
No comments:
Post a Comment