Päev 2 - Sõna tähtsus. Risti vägi

Taanieli 9:6--"me pole kuulanud su sulaseid prohveteid..."

Oo, see rist mulle armsaks on saan'd

Tema vägi mind õndsaks on tein'd 

Risti teotust siin kannatan

Kuni krooni ta asemel saan.

Paulus ütleb, et sõna ristist on jõledus neile, kes hukka lähevad, kuid meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi (1Kr 1:18) ja et teda pole läkitatud armuõpetust kuulutama mitte inimliku tarkuse sõnadega, et Kristuse rist ei muutuks tühiseks (1Kr 1:17). Galaatia kirjas on sõnad: "Aga mulle ärgu juhtugu seda, et ma kiitleksin muust kui meie Issanda Jeesuse Kristuse ristist, kelle läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale.(Gl 6:14 ). Paulus oli läbinisti risti-inimene. 

Rist on kristliku elu kõige keskmes olev kujund. Jeesus kutsub meid iga päev võtma oma rist ning järgima Teda. Teinekord kuulutatakse Jeesust kui kindlustuskaitset põrgu leekide eest. See on üsna vastutustundetu, sest kui inimene tõesti on valinud Kristuse, tuleb varem või hiljem, vabatahtlikult või sunnitult, tema ellu Rist. Tihti arvatakse, et sõnakuulelikkus viib meid valuvaba triumfini, kuid tegelikult oleme hoopis saanud ülestõusmise väe, et elada ristilöödud elu.

Milles seisneb Kristuse risti vägi? 

Rist on suur võrdsustaja, sest ta sümboliseerib surma. Surma ees oleme me aga kõik võrdsed--seisame seal täiesti üksi, me ei saa kaasa võtta midagi, mida oleme selles maailmas saavutanud ega kedagi, kes meid siin toetanud on. Teisisõnu, Risti all on maa tasane. Kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma (Rm 3:23 ). Risti alla tulles vabaneme omaõigusest ning illusioonidest, et suudame oma püha elu elada ilma Temata. Samas võime olla kaastundlikud oma õe või venna nõtruste suhtes, sest teame, et ka meis endis pole midagi head ilma Jumalata.

Katsumused on me elus selleks, et kasvatada me iseloomu. Kui mistahes raskus su ellu tuleb, võid loomulikult minna ja nõuda oma õigust. Või sa võid pidada seda katsumust selgeks rõõmuks ning pöörduda Jumala poole ning rõõmuga võtta vastu kasvõi oma vara riisumise või mistahes solvangu. Head katsumused ei tule me ellu piisavalt tihti (Allen Hood). Mistahes konfliktid, vääritimõistmised, jne on olemas selleks, et me selle kaudu õpiksime sõnakuulelikkust Jumalale (Hb 5:8) ning üksteist armastama nii, nagu Jeesus meid armastab. On imeks pandav, et mida rohkem hakkas Jeesus rääkima oma tulevastest kannatustest ja surmast, seda rohkem hakkasid jüngrid vaidlema oma lõpliku võidu üle: "Kes on suurim?" Mida rohkem ta neile prohveteerib, et kannatused on tulemas, seda enam kangastub neile triumfaalsus, mille juured on pettekujutelmas.

Mitteeduelamused vabastavad meid meist endist. Meeleheites ja ahastuses hakkad sa mõistma, et Jumal ei valinud sind mitte sellepärast, et sa parim, ilusaim või targim oled. Kui seda taipad, saad aru, et sul pole midagi tõestada ega kellelegi muljet avaldada. Tema valiku põhjenduseks on olnud vaid tema suveräänne tahe ja armastus. Sinul pole aga vaja teha muud, kui jääda Temasse ning olla Tema jaoks kättesaadav. Elu on viinapuus, mitte meis enestes.(Jh 15)

Ilma Ristita ei ole Ülestõusmise hommikut. Nisuiva peab langema mullasse, et uuele elule ärgata ja vilja kanda. Ilma Ristita ei ole ka asja Talle pulma. Vaid see, kes võidab, saab elupärja. Meie aga, kui oleme taandunud ja taganenud, ei ole võitjate hulgas. Arvame teinekord, et meie väike turvaline pesakene on parim viis tormid üle elada. Tegelikult mitte. Kõige turvalisem paik on lahingus.

Jumal pakub elu, kuid mitte tuunitud vana elu. Elu, mida Tema pakub, on elu, mis tuleb surmast läbi minnes, see asub teisel pool risti. Kes seda tahab omada, peab ristist läbi  minema. Ta peab ennast salgama ja nõustuma Jumala õige otsusega tema suhtes.

Mida see tähendab üksikule, hukkamõistetud inimesele, kes leiab elu Kristuses Jeesuses? … Lihtsalt, ta peab parandama meelt ja uskuma. Ta peab hülgama oma patud ja seejärel iseenda. Ärgu püüdku ta midagi kinni katta, ennast kaitsta ega õigustusi otsida. Ärgu ta püüdku Jumalaga kaubale saada, vaid langetagu oma pea, mõistes Jumala tõsist meelepaha tema suhtes ja tunnistagu, et on surma väärt.

Olles seda teinud, las ta vaatab lihtsas usalduses ülestõusnud Päästja peale ja Tema käest tulevad siis  elu ja uuestisünd, puhastumine ja vägi. Rist, mis lõpetas Jeesuse maise elu, lõpetab nüüd patuse inimese elu; ja vägi, mis tõstis Kristuse surnuist üles, tõstab ta nüüd uude ellu koos Kristusega. AWTozer (http://armuaken.blogspot.com.ee/2015/04/vana-aja-rist-ja-selle-uuendus-awtozer.html)

Filipi kirjas ahastab Paulus, et mitmed elavad Kristuse risti vaenlastena, sest nad taotlevad maapealseid asju--Nende ots on hukatus, nende jumal on nende kõht ja nende au on nende häbis. (Fl 3:2-3). Kui igaüks, kes Issanda nime appi hüüab, taevariiki saaks, ei peaks Jeesus osale inimestest lõpuks ette heitma, et nad teda küll appi hüüdsid, aga tema sõnade järgi ei teinud. 

Milline on meie tänane usuelu? On see pettekujutelmades sündinud võidujoovastus ja triumfitaotlus vastupidiselt kogu Jumala ilmutatud tarkusele või on see ülestõusmise vägi, mis avaldub ristilöödud elus? 

Mõtisklemiseks: Johannese 19; Rooma kiri 3: 21-31; Rooma 5; Rooma 6; Gl 2: 19-20; Gl 5: 16-26; Kl 2: 4-17; Efesose 2; 1 Pt 1: 17-21; Hb 6: 4-6.                                                                                                                                              

Ootame Sind täna õhtul Kolgata koguduse väikesesse saali kell 19.00, et koos oma palved ja anumised Jumala ette tuua! 

Kasutatud  mõtteid Kansase palvekoja (www.IHOPKC.org) ühe juhi Allen Hoodi jutlusest. 
http://armuaken.blogspot.com.ee/2012/04/responding-well-in-season-of-pruning.html