Päev 10 - Isa koda on palvekoda

Paast ja palve on läänemaailma ainus lootus, olevat öelnud Bill Bright, Campus Crusade'i rajaja. Just nimelt selleks, et Jeesus Kristus võiks olla maailma ainus lootus, nagu ühe palvekoja seinale suurelt kirjutatud on. Selleks, et see mõte väga paljude jaoks tegelikkuseks saaks.

Olen viimasel ajal taas kuulanud üht seeriat "Uniqueness of the last generation" (Allen Hood, IHOPKC) ja seal on nii mõndagi mõtlemapanevat. Pealkiri esiteks, see justkui ei kutsu kuulama. Et umbes, mis mul sellega pistmist küll võiks olla?! "Kõndisin" minagi sellest seeriast e-poes enamasti mööda. Samas on see aga vist sügavaim õpetus üldse, mida eales kuulnud olen. See on ilmutuslik, mis tähendab, et kuuldud Sõna haarab Sind kaasa, tungib südame soppidesse ja teeb seal oma tööd.

Mõnes mõttes on see süsteemi kriitika. Nimelt väidab ta, et läänemaailmas tullakse iga 5-10 aasta tagant välja uue moeröögatusliku metoodikaga (seeker service, cell church, etc). Töö kogudustes organiseeritakse ümber, katsetatakse 5 aastat, tulemusi eriti ei ole, juht põleb läbi, võtab sabati- e puhkeaasta, tuleb tagasi ja põleb jälle läbi. Nii kordub see läbipõlemiste tsükkel ajast aega. Ja mitte et need metoodikad päris valed oleksid, vaid neid kasutatakse valedel alustel. Seega, selle asemel, et tunnetada oma viljatust ja sellega Jumala ette minna, oleme kindlad, et kuskil PEAB olema üks inimlik metoodika, mis meid lõpuks võidule viib. Ja Jumal oma armus ja halastuses laseb meid peaga vastu seina joosta, sest muidu arvaksime, et olemegi kohale jõudnud.

Samas on lektoril ka kaastundmust koguduse vastu. Ta ütleb, et Kristuse ihu annab endast absoluutselt parima selle valgel, kui palju tal ilmutust on. Kuid samas lisab, et see just ongi probleem, nimelt see, kui palju ilmutust tal on. Jumala sõna on haruldane, just nagu enne Saamueli sündi. Kantslitest tehakse igal pühapäeval palju sõnu, kuid Jumal ei ütle suurt midagi. Ja see on üks väga hull olukord, eriti siis, kui need, kes räägivad, asja ohtlikkusest aru ei saa.

Radikaalse soovitusena kõlab ettepanek jätta ära kõik teenistused kogudustes (k.a piibliõpe ja jutlused) ning tulla kokku vaid palvele. Et palve saaks kogudustes ausse tõstetud. Tihti on ka meil ju nii, et me ei oska palvetada. Palvekoosolekki koosneb sõnumitest ja heietustest, selle asemel, et tundide kaupa Issanda ees end välja valada. Mis kusjuures on täiesti võimalik, ühes Eesti linnas täiesti järele proovitud. Me küll ei jätnud midagi ära, küll aga tegime kõikidel päevadel teenistustele otsa ka järelpalve, nii et palvekoosolekuid oli koguduses viiel päeval nädalas ja kokkuvõttes rohkem kui mistahes teist tüüpi koosolekuid kokku. Aasta sellist palvet ja asjad hakkasid muutuma. Tegelikult hakkasid asjad muutuma lausa esimestest kordadest peale. Aasta jooksul muutus see, et Issand hakkas inimesi juurde lisama.

Ma usun südamest, et palve koguduses on Jumala südame igatsus. Ütleb ju Jeesuski, et TEMA ISA koda peab hüütama PALVEkojaks. Meil on enamik uuemaid kirikuid ikka sellised seltsielu keskused, kus inimese kultuurilisi vajadusi rahuldada saab. Seda, et selline innukas ja pisut tasakaalust väljas klubitegevus Jumalale meelehärmi teeb, on ju dokumenteerinud ka prohvetid. “Kui te tulete vaatama mu palet, kes nõuab siis teilt minu õuede tallamist?!” Js 1:12 ja “kes küll lööks kinni uksed” Ml 1:10, samuti Aamos räägib sellest pikalt. Jumalateenistuste peamine funktsioon on unustusse vajunud. Kõik muu on hoopis tähtsamaks saanud.

Niisiis, iga 5-10 aasta tagant tuleb mõni uus revolutsiooniline metoodika, mis peaks kogudust edasi aitama. Ja kuna me teame oma statistikat ja koguduse õnnetut olukorda, siis tahame, et asjad kuidagi muutuks. Seega, iga kord on meil kogudusena valik, kas läheme selle uue meetodiga kaasa ja kujutame endale ette, et tegelikult pole hullu midagi; või tunnetame ära oma viletsuse ja viljatuse ning läheme koos kogudusega palvesse ja Jumalaga osadusse ning laseme Jumalal end täita. Millal küll ometi see oma jõud otsa saab?! Sest alles siis saab Issand hakata midagi ehitama.

“Mitte inimliku väe, võimu läbi, vaid Minu Vaimu läbi,” ütleb Issand. Tarkuse ja Ilmutuse Vaimu kaudu. Huvitav oli näide ajast enne Saamueli sündi, et kui maal on ilmutuse põud (1Sm 3:1), siis algab kõik peale ühest viljatust naisest, kellele tema viljatus koormaks on ja kes seepeale hakkab Jumala poole hüüdma kogu südamest. Nii kõvasti lausa, et preester süüdistab teda purjuspäi templisse tulekus. Ja Hanna palvetab ning saab lisaks kaua-oodatud pojale ilmutuse tulevasest kuningast, messiast. Ta saab ilmutuse Jumala plaanidest oma rahva suhtes. Võimas! Ja piisas vaid sellest, et Hanna tunnetas oma jõuetust ning mõistis, et vaid Jumal võib aidata. Ja vaid tema enda palve toob vastuse, ei mitte Eli, tema preestritest pojad ega nende uusimad metoodikad.

Teine mõttekäik, mis kõlama jäi, oli see, kui Johannese jüngrid tulid Jeesust noomima tema juhtide kasvatamise metoodika pärast. Miks meie ja variseride jüngrid paastuvad, sina aga lased oma jüngritel süüa kõike?! Ja Jeesus lahkelt selgitab neile, et religiooni lõppeesmärk on olla koos oma Jumalaga, mitte tunda uhkust selle üle, kui hästi sa religioosseid rituaale täidad. Jeesuse jüngritel pole mingit põhjust hetkel paastuda, sest nende Peigmees on nendega. Aga kuna nad on maitsnud, kui hea on olla koos Jeesusega, siis tuleb aeg, kui nad paastuvad. Ja mitte ainult. Kuna nad on sattunud armastusesõltuvusse Jumalast, siis teevad nad Tema heaks mida iganes, et hoida Teda enda juures. Paastumine on see kõige väiksem asi, nad ei pelga lõpuks isegi mitte surma minna.

Selline on Jeesuse juhtimisstrateegia: panna jüngrid endasse armuma selliselt, et miski muu enam ei toida ega janu ei kustuta. Ja kurb on see, et inimesed, kes on näinud ja kogenud kõige enam (nt Johannese jüngrid), ei lähe ise sisse sellesse armastuse osadusse. Ise ei lähe ja teistel seisavad ka tee peal ees, õpetades õpetusi, mis vaid inimeste käskimised on. See on suur müsteerium, ütleb lektor, mystery of the iniquity and lethargy of the heart. Inimsüdame patu ja unisuse/letargia müsteerium.

Kuna edasi räägib Jeesus veinist ja lähkritest ja lähkrite paikamisest, siis tuleb siit välja teine oluline aspekt liidrite koolituses: nad peavad teadma, mis ajastul nad elavad. Igal ajastul on oma spetsiifiline sõnum Jumalalt, mis vastab koguduse ajaloolisele kontekstile (Osta põld või mitte osta?! jne). Erilist tunnetust, tarkust ning juhatust vajab aga see lõpuaegade põlvkond, mille jooksul Jeesus tagasi tuleb. Mida aga teha, kui Jumala sõna on haruldane ja nägemused ei ole sagedased?! Kuidas me siis üldse võiksime teada, kuidas valmistuda ja valvata, et ikka õli lambis oleks?!

Eks ikka see juba alguses viidatud palve ja paastumine. See ongi meie ainus lootus, vajalik selleks, et me Jumalast aru hakkaksime saama ega kasutaks teda vaid ühena eneseabi meetoditest. Kui Jumal end oma armastuses rohkem avaldab ja ilmutab, nõuab see meilt ka suuremat vastust, sest selline on juba kord armastuse olemus. Ja kui me astume Tema poole kas või sammukese, tuleb tema meile alati kaks sammu vastu. Nii kasvabki usk ja selgineb arusaam. Kui palume Temalt, et Ta meile iseennast ja oma auhiilgust ilmutaks, peame ka olema valmis uuele valgusele kogu südamest järgnema. Et me ei oleks kui Iisraeli lapsed kõrbes, kes küll 40 aastat nägid imetegusid, kuid ikka hingamisest ilma jäid.

***

Ma ei taha enam Jumalaga kaubelda mitte mingite kohtade pärast ei siin ilmas ega tulevases. Tahan olla vaid armastuse osaduses. Tahan istuda Ta jalge ees ja kuulda Ta südametukseid. Ma tahan näha Tema auhiilgust, tunda Tema südant, mõista Tema mõtteid. Tahan ülistada Teda selle eest, kui võrratu Tema on ja kuivõrd on ta väärt kogu austust, väge, hiilgust ja au. Ma igatsen Tema ligiolu, neid unetuid öid kõnelustes Temaga, kui kõik muu sai tolmuks Ta palge ees. Ma igatsen oma Taevalist Peigmeest. 
Tule, Issand Jeesus!

Tallinnas, 1.august 2010.