Nelipühapäeva puhul postitan siia sissejuhatuse A.W Tozeri raamatust "Jumala poole pürgimine" (Pursuit of God, minu tõlge). Oleme koos palvetades tõepoolest kogenud seda janu ja nälga Jumala järele ning usume, et Jumal tahab veel paljusid niiviisi puudutada. Tänasel nelipühapäeval palume TULD oma altaritele!
Pühapäeval, 20.mail palveosadus erandkorras kell 14.00 Kolgatal.
Selsinasel vaat et üleilmse pimeduse tunnil ilmub üks rõõmustav kiir: konservatiivse kristluse rüpes on järjest enam inimesi, kelle vaimuliku elu märgiks on kasvav nälg Jumala enese järele. Nad otsivad innukalt vaimulikke reaalsusi ning neid ei heiduta sõnad, samuti ei ole nad rahul „õigete“ tõlgendustega tõest. Nad janunevad Jumala järele ega ole rahul enne, kuni on joonud sügavalt Elava Vee Allikast.
See on ainuke tõeline märk ärkamise võimalikkusest, mida minul on õnnestunud tuvastada vaimulikul horisondil. See on kui peopesa suurune pisike pilv, mis on märgiks, mida üksikud pühad siin ja seal on otsinud. Selle tulemuseks võib olla paljude hingede äratamine elule ja Kirkuse imetlemise taas kätte võitmine, mis peaks kaasnema usuga Kristusesse; imetluse, mis on tänapäeva Jumala kogudusest peaaegu kadunud.
Seda nälga peavad aga märkama hakkama ka meie vaimulikud juhid. Kujundlikult öeldes on praegune evangelikaalne maailm küll püstitanud altari ja raiunud ohvri tükkideks, kuid nüüd tundub rahulduvat vaid kivide loendamise ja tükkide ümberpaigutamisega ning ei paista üldse hoolivat, et võimsa Karmeli tipus ei ole märkigi tulest. Kuid tänu Jumalale, et on siiski mõned, kellele see korda läheb. Need on inimesed, kes küll armastades altarit ja rõõmutsedes ohvrist, ei suuda ometi leppida sellega, et tuli altarilt pidevalt puudub. Nad igatsevad Jumalat üle kõige. Nad janunevad, tahtes isiklikult maitsta Kristuse armastuse „läbistavat armsust,“ selle Kristuse, kellest kõik pühad prohvetid on kirjutanud ja psalmistid laulnud.
Tänapäeval ei ole puudust piibliõpetajatest, kes Kristuse õpetuse printsiipe õigesti edasi annavad, kuid liiga paljud neist tunduvad rahulduvat sellega, et õpetavad usu algtõdesid aastast aastasse, imelikul kombel mitte mõistes, et nende teenistuses pole Jumala nähtavat ligiolu ning nende isiklikes eludes pole midagi ebaharilikku. Nad teenivad pidevalt usklikke, kes oma rinnus tunnevad igatsust, mida jumalasulaste õpetus lihtsalt ei rahulda.
Ma usun, et räägin armastuses, kuid puudujäägid meie kantslikuulutuses on reaalsed. Miltoni kohutav lause on sama kohane tänapäeval, kui tema ajalgi: „Nälginud lambad vaatavad üles, ja ei saa söönuks.“ Olukord on tõsine ja see pole mitte tähtsusetu skandaal kuningriigis, kui näeme Jumala lapsi nälgimas ajal, mil nad on istumas Isa laua taga.
Wesley sõnade tõde saab teoks me silme ees: „Ortodoksia, või õige arvamus, on parimal juhul väga õbluke osa religioonist. Kuigi õiged eluhoiakud ei saa eksisteerida ilma õigete arvamusteta, saavad õiged arvamused siiski eksisteerida ilma õigete hoiakuteta. Jumala kohta võib omada õiget arvamust, ilma et sellega kaasneks armastus või ükski õige hoiak Tema suhtes. Saatan on selle tõestuseks.“
Tänu suurepärastele piibliseltsidele ja teistele tublidele ühingutele, kes Jumala sõna külvamisega tegelevad, on tänapäeval palju miljoneid inimesi, kellel on „õiged arvamused,“ ilmselt on neid rohkem, kui kunagi varem koguduse ajaloos. Siiski huvitav, kas kunagi on olnud aegu, mil tõeline vaimulik ülistus on praegusest veel madalamal tasemel olnud. Suurele osale kogudusest on ülistuse kunst täielikult kaduma läinud ning selle asemele on tulnud üks imelik ja võõrapärane „programm,“ sõna, mis on laenatud teatrist ja mida kasutatakse kahjuks seda tüüpi avaliku teenistuse kohta, mis nüüd ülistuse aset meie seas täitma peaks.
Õige piiblitõlgendus on kahtlemata möödapääsmatu Elava Jumala koguduses. Ilma selleta ei saa ükski kogudus olla Uue Testamendi kogudus selle sõna kitsamas tähenduses. Kuid tõlgendada saab sellisel viisil, mis jätab kuulajad ilma mistahes vaimulikust kosutusest. Sest hinge ei kosuta vaid pelgalt sõnad, vaid Jumal Ise, ja niikaua, kuni kuulajad ei leia Jumalat isikliku kogemuse kaudu, ei ole neil mingit kasu sellest, et nad tõde kuulevad. Piibel ei ole asi iseenesest, vaid vahend toomaks inimesi lähedasse ja kosutavasse Jumala tundmisesse, et nad võiksid siseneda Temasse, rõõmu tunda Tema ligiolust, võiksid maitsta ja kogeda Jumala enda sisemist armsust oma südamete tuumas ja keskmes.
Raamat "Jumala poole pürgimine" on tagasihoidlik katse aidata Jumala näljastel lastel just niiviisi Teda leida. Mitte miski siin ei ole uus, kui vaid selles mõttes, et see on avastus, mille mu oma süda on teinud vaimulike reaalsuste kohta, mis on minu jaoks kõige rõõmustavamad ja imelisemad. Teised enne mind on nendesse pühadesse saladustesse sisenenud palju kaugemale kui mina, kuid kui ka mu tuli ei ole suur, on see ometi tõeline, ja võib leiduda mõnigi inimene, kes oma küünla selles leegis süüdatud saab.
A. W. Tozer. Chicago, Illinois. 16. juunil 1948.
Boonusena lisan lingi kaudu katoliikliku jüngri Henri Nouweni mõtted, kuidas muutuda kõrbest iluaiaks. http://armuaken. blogspot.com.ee/2012/05/ korbest-iluaiaks.html
Teine 'sünnipäevakingitus' mõtiskleb küsimuse üle, mis on osadus ja mis seda ei ole http://armuaken.blogspot. com.ee/2012/05/mis-on-osadus. html On ju täna Koguduse sünnipäev, sest just nelipühapäeval tuli Püha Vaim ning liitis usklikud "üheks südameks".
No comments:
Post a Comment