Päev 9 - Ihu osadus

Minu sees on saanud kuju üks sõnum, mida varemalt seal olnud pole. See tähendab, et ma ei saa kuidagi abi eelnevatest postitutest ning pean kuidagi suutma selle praeguste ressurssidega endast välja kirjutada... :-)

See oli umbes aasta tagasi, kui juhtusin lugema internetist leitud Chad Birdi mõtisklust "Kristluse põhituum ei ole isiklik osadus Jeesusega"
http://www.chadbird.com/blog/2017/4/26/christianity-is-not-about-a-personal-relationship-with-jesus

Esimene reaktsioon on vastu vaielda: no kuidas ei ole?! Kui ma Jeesust isiklikult vastu ei võta, siis ei saa ma ju oma päästes kindel olla... Jah, muidugi ei saa, aga see pole see, millest ta räägib. Nimelt räägib ta sellest, et kristlik usk peab toimuma koguduse kontekstis. Piibel tõepoolest ei kasuta kusagil väljendit "isiklik osadus" ning meid õpetatakse pöörduma Jumala poolegi kui "Meie Isa...", mitte kui "Minu Isa," kuigi ka seda Ta kahtlemata on.

Siiski üle kõige kutsub Jeesus meid elavasse, aktiivsesse, ülistavasse kogukonda, mis regulaarselt koguneb tema armuandide ümber, Meid uhutakse Tema ihusse ristimises. Me võtame ühiselt osa armulauast, süües Tema ihu ja verd. Me laulame koos, palvetame koos, tunnistame patte üksteisele, kurvastame ja terveneme ning lõpuks sureme koos. Ta on andnud meile pastorid. Ta on andnud usuvennad ja -õed. Ta on andnud meile lapsi, keda õpetada, vanemaid, kelle järele joonduda ja isegi mitte-nii-väga-armastusväärseid inimesi, keda armastada sellepärast, et Kristus suri nende eest. (Chad Bird)  

Kristlus ei ole sooloettevõtmine, see ei ole privaatne suhe minu ja mu Päästja vahel. Nii nagu Issand kujundas Iisraeli kõrbes oma rahvaks, vormides neid üheks ihuks lepingu järgi, nõnda on Ta ka Uues Testamendis vorminud oma rahva, ristides neid üheks ihuks. Tänu Jumalale, et see nii on! Hoidku taevas mind personaalse suhte eest Jeesusega. Ma tean, mis siis juhtuks: Ma muudaksin oma personaalse Jeesuse lõpuks täiesti tuttavaks kujuks: iseenda kujuks!  (Chad Bird)   

Tundub, et natuke pingutab see Chad üle. Ma ei saa ka hästi aru, mida tähendab, et me 'sureme koos'  --võib olla seda, et see kogemus tabab varem või hiljem meid kõiki? Samas on tal muidugi õigus, et kui meil on vaid n.ö "isiklik osadus", siis on meie Jumal ka õige varsti päris meie nägu. Sellest ning sellega kaasnevatest pettekujutelmadest ja valeootustest ning -lootustest oleme eelnevate päevade jooksul juba ju rääkinud ka. Mulle meeldib aga üks teine analoogia, mis on rohkem tasakaalus ja rohkem kooskõlas Sõnaga. Pärineb see taas AW Tozeri raamatust "Pürgimine Jumala poole".

Teenimine, töö ja tegutsemine – need kõik on head asjad ja neid peaks tegema iga kristlane. Kuid kõigi nende asjade aluseks peab olema sisemine Jumala vaatlemise harjumus, mis annab kõigile teistele asjadele tähenduse. Meie sees areneb nii öelda „uus silmapaar,” mis võimaldab meil vaadata Jumalale, samal ajal kui meie välised silmad näevad selle kaduva maailma pilte.  

Mõni võib karta, et me seda tehes paisutame isikliku usuelu liiga suureks, et Uue Testamendi „meie“ asendub iseka „mina“-ga. Oled sa kunagi mõelnud, et sada klaverit, mis on häälestatud ühe helihargi järgi, on automaatselt häälestatud üksteisele? Nad on kooskõlas seetõttu, et neid on häälestatud mitte üksteise, vaid kõrgema standardi järgi, mille ees peavad kõik üksikult kummarduma. Seega sada kokkutulnud ülistajat, kes igaüks üksikult vaatab endast eemale Kristusele, on südames üksteisele lähemal, kui siis, kui nad muutuksid teadlikuks ühtsuse vajalikkusest ja pööraksid oma silmad eemale Jumalast ja püüdleksid lähedasema osaduse poole. Sotsiaalne usuelu saab täiuslikuks, kui isiklik usuelu saab puhastatud. Ihu muutub tugevamaks, kui selle liikmed saavad tervemaks. Terve Jumala kogudus võidab sellest, kui kõik koguduse liikmed hakkavad otsima paremat ja kõrgemat elu. Kui harjumus sisemiselt Jumalat silmitseda muutub kindlaks meie sees, juhatatakse meid uuele vaimuliku elu tasandile, mis on rohkem kooskõlas Jumala tõotuste ja Uue Testamendi vaimsusega.

Tõotus palvetele vastuseid saada... selle eeltingimuseks on, et kaks või kolm on Tema nimel koos (Mt 18:20). Kui keegi on haige, kutsugu koguduse vanemad (Jk 5). Selle, kas me käime valguses, saame iseeneses läbi katsuda just seeläbi, et vaatame, kas meil on osadus üksteisega. Kui on, puhastab Jeesuse veri meid kõigest patust (1Jh 1:7).

Kristus on koguduse pea ja Ihu Õnnistegija  (Ef 5:23 ).  Kogudus on see paik, kus toimub kasvamine, st kus Ihu kasvab üles armastuses (Ef 4:15-16). See on paik, mille kooskäimisi ei tohi maha jätta (Hb 10:25). Kogudusele on antud taevariigi võtmed (Mt 16:19) ning meelevald maapealseid asju kinni ja lahti siduda. Koguduses saab avalikuks ka kurjus (Õp 26:26) .

1 Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama

selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, 

2 kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides

armastuses, 

3 ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust. 

4 Üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma

kutsumise poolest; 

5 üks Issand, üks usk, üks ristimine, 

6 üks Jumal ja kõikide Isa,

kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees.(Efesose 4)  

Jeesus palvetab Ketsemani aias enne ristile minekut Isa poole oma järgijate eest: "Et nad kõik üks oleksid" (Jh 17:11). Alates 20. salmist kordab ta seda palvet taas, et kogu kristlaskond maailmaajastu lõpuni oleks üks, nagu Jeesus on üks oma Isaga. Siin on ka mõte, et kui kristlased tõepoolest üheks saavad, siis hakkab ka maailm neid uskuma ja nende kaudu uskuma Jumalat. Maailm võib selle ühtsuse kaudu ära mõista, et Jumal armastab oma rahvast nõnda, nagu Isa on armastanud Jeesust.(Jh 17:20-23).

Koguduse meelevald on Kristuse enda meelevald: 

15 Seepärast ka mina, kui ma sain kuulda teie usust Issandasse

Jeesusesse ja armastusest kõigi pühade vastu, 

16 ei lakka tänamast teie eest, teid oma palvetes meenutades, 

17 et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, kirkuse Isa, teile

annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema äratundmisel, 

18 valgustades teie südame silmi, et te teaksite, milline

lootus on tema kutsumises, milline on tema pärandi kirkuse rikkus

pühade sees 

19 ja milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume

tema tugevuse jõu mõjul. 

20 See sai tegevaks Kristuses, kui ta tema üles äratas

surnuist ja pani istuma oma paremale käele taevas, 

21 kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja

ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte üksnes nüüdsel, vaid

ka tulevasel ajastul, 

22 ja ta alistas tema jalge alla kõik ning pani tema kõigi asjade

üle peaks kogudusele, 

23 kes on tema ihu, tema täius, kes täidab kõik kõiges. (Ef 1)

Pangem tähele: KOGUDUS on Kristuse ihu, Kristuse TÄIUS, kes täidab KÕIK KÕIGES. Salm 22 ütleb, et tema (st Kristuse ihuks oleva koguduse) jalge alla on alistatud kõik. Milline võrratu tõotus! Ava me silmad, Issand, et mõistaksime neid tõdesid ning suudaksime hoomata, milline väärtus ja milline vägi on selles, kui me kord suudaksime ühe ihuna toimima hakata! Anna meile ilmutus sellest väelisest tõest!

Ja ilmutust on meil tõepoolest vaja, sest praegu on meil väga palju ülistuslaule, mille põhisõnum on 'mina, minu, mind". Mina tulen, mina seisan, mina ootan, Sina õnnista, Sina täida, Sina tee jne. Ja ma ei arva, et ainsuse 1. pööret üldse kasutada ei tohiks, aga kusagil peaks olema tasakaal. Kindlasti ei tohiks kõik laulud ühe ülistuse ajal minakesksed olla. Mõned neist minalauludest saaks ehk ka  muuta vähemalt "meie"-lauludeks. Veel parem oleks laulda laule, mis pöörduvad Jumala poole võimsalt "Sina" või kuulutavad "Temast" ning keskenduvad Tema imelistele omadustele.

Häälestagem siis oma "klaverid" igaüks üksinda meie Suure Meistri helihargi järgi ning tulgem kokku ning andkem üks väeline klaverikontsert!!! Siis on lootust, et ühel päeval mõistame oma kutsumist Kogudusena, Kristuse Ihu ja Tema Pruudina.

Mõtisklemiseks: Efesose kiri, Johannese 17, Jakoobuse 5, Kolossa 3.