Sagedasim palve, mida kirikus ette loetakse, on seesama, mida Jeesus oma jüngritele õpetas: "Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu, nagu taevas, nõnda ka maa peal." Mõnel pool kasutatakse seda kui eeldust, miks näiteks haigete eest paluda--Taevas ju haigeid pole. Aga selle palve palumiseks on mingi suurem põhjus, milleks on Jumala Riik, mis peab olema/on "seespidi teie sees/seas". See on riik, mis avaldub seestpidi inimestest väljapoole, kuni kogu ühiskond saab muudetud. See on see, kui minul on võimalus öelda või mõelda kellestki halvasti või muul moel kätte maksta, siis ma lihtsalt ei tee seda ning selle kaudu justkui absorbeerin selle löögi iseendasse, andestan ja annan oma valu Jeesusele üle. Tegelikult, enamgi veel, kui mina olen koos Kristusega surnud ja koos Temaga üles tõusnud, siis need asjad ei saagi mind häirida. Surnud inimene ju teatavasti ei reageeri välismõjutustele. Ja nii, mida enam inimesi sellise tõelise vabaduse ära tunnetab ning selle järgi ka elab, seda enam võib tõeline Jumala Riik levida, sest kuri jääb paljundamata.
Seega vajab Jumal kaastöölisi, et maa peale luua oma Riik. Ja Ta ei vaja mitte neid sinistes tunkedes ringi sebivaid töötegijaid, kes vaid oma tööst hoolivad, vaid inimesi, kellega Temal võiks olla intiimne armastuse osadus. Jumala igatsuseks on leida ja valmistada oma Pojale Pruut. Kui Aadama, esimese inimese küljeluust valmistati temale abi, kes temale kohane oli, siis Jeesuse, teise Aadama "une" ajal tulid tema külje seest välja veri ja vesi, mis põrmuga kokku puutudes hakkavad valmistama Kristusele Pruuti, kes Temale "kohane abi" võiks olla.
Oleme ära harjunud pildiga Jumalast, kes on armastav isa või pigem isegi selline pisut seniilne vanaisa--selline, kes meid kinkidega üle külvab, me nõtrused kõik heaks kiidab ning laseb meil neid rahumeeli edasi praktiseerida. Ometi on Ilmutuse raamatu Jeesus pigem Peigmees, kelle ülim eesmärk on Pruut, kes on ennast valmistanud ja kõigist armukestest vabanenud. Peigmehe kujund tähendab ka seda, et Jeesus on armukade, kuna ta tõepoolest armastab oma Pruuti. Mitte mingi hinna eest ei ole Ta valmis oma Mõrsjat mitte kellegagi jagama. Ja lõpuks see Tal õnnestubki, võita oma kallima süda jäägitult. Selle tagajärjel suudab Pruut, kelle süda on armastuses võidetud Peigmehele, võrdselt vastutust kanda Taevases Jeruusalemmas.
Kristus tuli maailma, mis oli müüdud patu alla. Esimese Aadama langemine oli kogu loodu pannud kaduvuse orjusesse (Ro 8:32), kust ta väljapääsu otsib. Orjus oli ränkraske ning nõudis lunaraha. Isik isiku vastu. Kuningas, kes ei pidanud paljuks ennast oma rahva eest ohverdada, maksis ülima hinna, andes elu oma Pruudi eest.
See on ohver, mis maksab iga inimese eest, kes selle vaid vastu võtab. Samas sisaldub selles ka üleskutse võrdseks partnerluseks, kus meile pakutakse võimalust Jumalaga nii üheks saada, et võiksime mõelda tema mõtteid (prohvetlus) ning teha tema tegusid (tunnustähed ja imed, millest suurim on pääste). Ainus, mida meilt oodatakse, on oma elu üle andmist--Printsi jäägitut usaldamist ning temaga loojangusse kappamist, jättes maha oma isakoja, kus meid niikuinii väärkoheldi ning kõik need lojaalsused, mis meid siiani sidunud on.
Me oleme Jumala lapsed vaid Kristuse kaudu. Ja Kristus ei ole sealjuures mingi perekonnaseisu-ametnik, kes aitab õigeid pabereid vormistada, mis meid hoobilt pärijaks teevad, isegi kui me rohkem selle perekonnaga eriti tegemist teha ei taha. Umbes nii, et juriidiliselt sai kõik korda, kuna juhtusin olema õigel ajal õiges kohas ning nüüd, kuna dokumendid on vormistatud ja seega tulekaitsekindlustus igavikuks olemas, tuleks aeg-ajalt, tänutundest või nii, nägu näidata, kuid üldiselt võib elada, nagu välja tuleb ja suurematest jamadest on ta nagunii lubanud mind ka veel välja aidata, lisaks veel nälja ja külma eest hoida ning haigustest ka terveks teha. Ja lisaks veel positiivne enesemääratlus-- ikkagi Kuninga laps--"tõend" ju olemas selle kohta!
Ei, Jumala perekonda tulek ja seal püsimajäämine saab toimuda ainult kestva osaduse kaudu Pojaga. Eks hoiatanud meid ka Jeesus, et vaid see, kes jääb püsivasse osadusse viinapuuga, sellel on elu. Kuivanud oksad raiutakse maha ja visatakse tulle. Vaid see, kellel on Poeg, sellel on elu (1Jh 5:12) ja ükski ei saa Isa juurde muidu, kui Poja kaudu (Jh 14:6). Ehk teisisõnu, sellesse perekonda saab täisväärtuslikuks liikmeks vaid abielu kaudu Pojaga. Kui me Pojast väga ei huvitu, siis võime küll ette kujutada end kuninga lastena, reaalsust seal taga ei ole.
Ja samas on sellest Pojast teinekord natuke raske lugu pidada, kui ta meile "sisse sõidab". Tema nõudmised tunduvad ebarealistlikud, tema väljaütlemised tõredad ja ebaviisakad. Ta ei seltsi rikaste ja ilusatega, vaid eelistab vaeste ja vaevatute seltsi. Ta ei tee asju nii, nagu meie tahaksime. Ta ei pea kinni kokkulepitud tavadest ning ajab meid oma küsimuste ja väljaütlemistega kimbatusse. Kui me aga pole ennast Tema ligiolus mitte kunagi ebamugavalt tundnud, siis ilmselt ei ole me Teda iial tundnudki... (nii on vist öelnud Oswald Chambers, Kirkuse kütkes)
Ta ootab meilt vaid üht, nagu T. Wilcox, 17. sajandi autor (Meetilk Kristuskaljust) ütleb: et me tooksime talle vaid oma pattu ja patusust, sest muidu Kristus ei saa Sulle olla Kristuseks ja sina ei kõlba talle. Peame alusteni maha laskma lõhkuda tal kõik vana, millega me siiani end turvanud ja kaitsnud oleme. Peame kaevama Kaljuni välja ning vundamendi sinna valama, otse Kalju peale. Ja ei aita see mitte, kui sinna vahele mõned omapoolsed kunstmaterjalid poetame, et "ehk kulub ära". Näiteks penoplasti kalju ja vundamendi vahele, et ehk on siis soojem. Ei ole. Selline materjal aitab majal hiljem vaid viltu vajuda.
Ja selline natuke ekstsentriline Peigmees, kes samas on ülimalt täis armu ja tõde, on meie ainuke lootus. Kui me Tema ära põlgame, ei jää meile kedagi enam. Ja vastu peame me Teda võtma oma südame sügavaimates kambrites. Suuga tunnistamisest ei piisa. Vilkast vaimulikust tööst ei piisa. Kõrgetest ametitest ja lugupidamisest koguduses ei piisa. Suurtest annetustest ja muudest ohvritest ei piisa. Millestki muust ei piisa, kui vaid sellest, et palvekambris, kus oled vaid Sina ja Tema, oma Elu Armastust tundma õppida. Ja tundma õppides oma armsamat tahame Temaga läbi põimuda, üheks saada, üks olla. Ja seda pikki tunde, päevi ja aastaid, järjest enam Tema sarnasemaks muutudes...
Üheks saanuna muutub ka mäejutluse õpetus praktiseeritavaks. Mitte, et ma kramplikult püüan meelde jätta ja järgida Piibli kõiki 650 käsku ja keeldu, hoiatust ja manitsust (juudid olla kokku lugenud), vaid et ma armastan Teda ning südames igatsen Teda järgida ja ma TEAN, et mul on vara taevas, seega pole maine vara nii oluline. Ja ma tean, et iga kord, kui minu õigust väänatakse ja mind survatakse ning ma sellele vastu ei astu, tiksub mu taevasele kontole kroonijuveele juurde. Ma tean, et mul ei ole mõtet varastada ("no õige pisut, mis vargus see ka on!") ega valetada ("see nüüd mõni vale!"), isegi bussipiletita sõitmisest võin loobuda, sest mul on parem ja jäädavam vara taevas. Ja ma võin piletita bussi sattudes rahumeeli osta kallima ühekordse pileti, mitte jääda kombineerima, et kui ma järgmine kord suurema piletite paki ostan odavama tükihinnaga ja siis ühe pileti puruks rebin, et siis on ju ikka eelmise sõidu eest makstud (olen tõsimeeli inimesi vaimustunult kuulnud tunnistamast sellisest praktikast aastaid tagasi). Mu esimene pastor Andrus nimetas sellist lähenemist "tilliseemne usuks".
Ei, ma saan elada ausalt ja heldelt juba selles hetkes, kus ma olen, ning ei pea muretsema lisaväljaminekute pärast, ükskõik, kui palju Tema mind kutsub ära andma. Ma ei pea muretsema, et äkki ma nüüd ei tule homme omadega toime. Mul on kõik, mida vajan, juba olemas. Ja mitte ainult siin maailmas, vaid enamgi veel tulevases. Ja kui tunnen kitsikust, siis Tema on lubanud mind varustada oma armu rikkust mööda. Ja teinekord, kui mingid "löögid" eriti sagedaseks muutuvad ja nt rahakotti tuulutavad, on aeg teha inventuuri ja küsida: "Jumal, mida Sa mulle öelda tahad? Kus pean teistmoodi mõtlema/tegutsema?!"-- ehk nii nagu ütles Joel Reinaru viimase PP ajal: "Kamoon! Jumalale lähenetakse altpoolt! Lähene põlvili, kui oled tüdinud õppetundidest!"
Kui me oleme pisutki saanud oma vaimulike silmadega näha Kristust, siis ei hooli me paljudest maailmadest temata (Wilcox). Kui oleme teda näinud, siis oleme näinud tema armsust, tema armulikkust, ilu ja pühadust (Wilcox). Oleme näinud, et Ta ei tee vahet inimeste vahel, et igaüks on talle kallis ja kõik peavad vastutama selle eest, mida nad teinud on, seda eriti nende vastu, kes vaesed ja väetid või muidu meile vastumeelt on. Kui oleme Teda näinud, siis teame, et Jumala südameigatsuseks on tuua maa peale õiglus. Tuua kogu maailmale pääste, mida kogu loodugi igatseb. Ja et õige varsti, tulles teist korda maailma, Ta seda teebki.
Õiglane kohtumõistja ja kogu maailma kuningas tuleb ühel päeval tagasi ning kõrvaldab oma teelt kõik takistused, mis armastusel ees seisavad. Kollateraalselt (kaasnevalt) hävineb ka kõik see, mis nende takistustega tihedalt läbi on põimunud. Jeesus on oma vere valanud, et sina oleksid VABA, nii siin kui ka igavikus! Kui aga hoiad kinni oma ebajumalatest, siis need ju hävivad--ning sina koos nendega, kui need su südames on. Jeesusel oleks jõudu ja võimu ning õigust meid alistuma sundida juba praegu, kuid Ta ei tee seda, sest ta armastab meid. Ja armastus on juba kord selline, et kui sa ta üle forsseerid, siis ei oleks see ju enam armastus. Hetkel ootab Jumal vabatahtlikku alistumist, ühel päeval aga nõtkub iga põlv niikuinii ning iga keel tunnistab teda Issandaks.
Suure armastusloo finaal, mida me Ilmutuse raamatu lõpus näha võime, on selline: Kui kõik on lõpetatud, jäävad viimseina Uude Jeruusalemma valitsema Peigmees ja Tema Pruut, särav, valge ja plekitu, riietatud peenlinasesse, milleks on pühade õiged teod. Uues Jeruusalemmas valitseb "Teine Aadam" koos Abiga, kes Temale kohane on...
Seega vajab Jumal kaastöölisi, et maa peale luua oma Riik. Ja Ta ei vaja mitte neid sinistes tunkedes ringi sebivaid töötegijaid, kes vaid oma tööst hoolivad, vaid inimesi, kellega Temal võiks olla intiimne armastuse osadus. Jumala igatsuseks on leida ja valmistada oma Pojale Pruut. Kui Aadama, esimese inimese küljeluust valmistati temale abi, kes temale kohane oli, siis Jeesuse, teise Aadama "une" ajal tulid tema külje seest välja veri ja vesi, mis põrmuga kokku puutudes hakkavad valmistama Kristusele Pruuti, kes Temale "kohane abi" võiks olla.
Oleme ära harjunud pildiga Jumalast, kes on armastav isa või pigem isegi selline pisut seniilne vanaisa--selline, kes meid kinkidega üle külvab, me nõtrused kõik heaks kiidab ning laseb meil neid rahumeeli edasi praktiseerida. Ometi on Ilmutuse raamatu Jeesus pigem Peigmees, kelle ülim eesmärk on Pruut, kes on ennast valmistanud ja kõigist armukestest vabanenud. Peigmehe kujund tähendab ka seda, et Jeesus on armukade, kuna ta tõepoolest armastab oma Pruuti. Mitte mingi hinna eest ei ole Ta valmis oma Mõrsjat mitte kellegagi jagama. Ja lõpuks see Tal õnnestubki, võita oma kallima süda jäägitult. Selle tagajärjel suudab Pruut, kelle süda on armastuses võidetud Peigmehele, võrdselt vastutust kanda Taevases Jeruusalemmas.
Kristus tuli maailma, mis oli müüdud patu alla. Esimese Aadama langemine oli kogu loodu pannud kaduvuse orjusesse (Ro 8:32), kust ta väljapääsu otsib. Orjus oli ränkraske ning nõudis lunaraha. Isik isiku vastu. Kuningas, kes ei pidanud paljuks ennast oma rahva eest ohverdada, maksis ülima hinna, andes elu oma Pruudi eest.
See on ohver, mis maksab iga inimese eest, kes selle vaid vastu võtab. Samas sisaldub selles ka üleskutse võrdseks partnerluseks, kus meile pakutakse võimalust Jumalaga nii üheks saada, et võiksime mõelda tema mõtteid (prohvetlus) ning teha tema tegusid (tunnustähed ja imed, millest suurim on pääste). Ainus, mida meilt oodatakse, on oma elu üle andmist--Printsi jäägitut usaldamist ning temaga loojangusse kappamist, jättes maha oma isakoja, kus meid niikuinii väärkoheldi ning kõik need lojaalsused, mis meid siiani sidunud on.
Me oleme Jumala lapsed vaid Kristuse kaudu. Ja Kristus ei ole sealjuures mingi perekonnaseisu-ametnik, kes aitab õigeid pabereid vormistada, mis meid hoobilt pärijaks teevad, isegi kui me rohkem selle perekonnaga eriti tegemist teha ei taha. Umbes nii, et juriidiliselt sai kõik korda, kuna juhtusin olema õigel ajal õiges kohas ning nüüd, kuna dokumendid on vormistatud ja seega tulekaitsekindlustus igavikuks olemas, tuleks aeg-ajalt, tänutundest või nii, nägu näidata, kuid üldiselt võib elada, nagu välja tuleb ja suurematest jamadest on ta nagunii lubanud mind ka veel välja aidata, lisaks veel nälja ja külma eest hoida ning haigustest ka terveks teha. Ja lisaks veel positiivne enesemääratlus-- ikkagi Kuninga laps--"tõend" ju olemas selle kohta!
Ei, Jumala perekonda tulek ja seal püsimajäämine saab toimuda ainult kestva osaduse kaudu Pojaga. Eks hoiatanud meid ka Jeesus, et vaid see, kes jääb püsivasse osadusse viinapuuga, sellel on elu. Kuivanud oksad raiutakse maha ja visatakse tulle. Vaid see, kellel on Poeg, sellel on elu (1Jh 5:12) ja ükski ei saa Isa juurde muidu, kui Poja kaudu (Jh 14:6). Ehk teisisõnu, sellesse perekonda saab täisväärtuslikuks liikmeks vaid abielu kaudu Pojaga. Kui me Pojast väga ei huvitu, siis võime küll ette kujutada end kuninga lastena, reaalsust seal taga ei ole.
Ja samas on sellest Pojast teinekord natuke raske lugu pidada, kui ta meile "sisse sõidab". Tema nõudmised tunduvad ebarealistlikud, tema väljaütlemised tõredad ja ebaviisakad. Ta ei seltsi rikaste ja ilusatega, vaid eelistab vaeste ja vaevatute seltsi. Ta ei tee asju nii, nagu meie tahaksime. Ta ei pea kinni kokkulepitud tavadest ning ajab meid oma küsimuste ja väljaütlemistega kimbatusse. Kui me aga pole ennast Tema ligiolus mitte kunagi ebamugavalt tundnud, siis ilmselt ei ole me Teda iial tundnudki... (nii on vist öelnud Oswald Chambers, Kirkuse kütkes)
Ta ootab meilt vaid üht, nagu T. Wilcox, 17. sajandi autor (Meetilk Kristuskaljust) ütleb: et me tooksime talle vaid oma pattu ja patusust, sest muidu Kristus ei saa Sulle olla Kristuseks ja sina ei kõlba talle. Peame alusteni maha laskma lõhkuda tal kõik vana, millega me siiani end turvanud ja kaitsnud oleme. Peame kaevama Kaljuni välja ning vundamendi sinna valama, otse Kalju peale. Ja ei aita see mitte, kui sinna vahele mõned omapoolsed kunstmaterjalid poetame, et "ehk kulub ära". Näiteks penoplasti kalju ja vundamendi vahele, et ehk on siis soojem. Ei ole. Selline materjal aitab majal hiljem vaid viltu vajuda.
Ja selline natuke ekstsentriline Peigmees, kes samas on ülimalt täis armu ja tõde, on meie ainuke lootus. Kui me Tema ära põlgame, ei jää meile kedagi enam. Ja vastu peame me Teda võtma oma südame sügavaimates kambrites. Suuga tunnistamisest ei piisa. Vilkast vaimulikust tööst ei piisa. Kõrgetest ametitest ja lugupidamisest koguduses ei piisa. Suurtest annetustest ja muudest ohvritest ei piisa. Millestki muust ei piisa, kui vaid sellest, et palvekambris, kus oled vaid Sina ja Tema, oma Elu Armastust tundma õppida. Ja tundma õppides oma armsamat tahame Temaga läbi põimuda, üheks saada, üks olla. Ja seda pikki tunde, päevi ja aastaid, järjest enam Tema sarnasemaks muutudes...
Üheks saanuna muutub ka mäejutluse õpetus praktiseeritavaks. Mitte, et ma kramplikult püüan meelde jätta ja järgida Piibli kõiki 650 käsku ja keeldu, hoiatust ja manitsust (juudid olla kokku lugenud), vaid et ma armastan Teda ning südames igatsen Teda järgida ja ma TEAN, et mul on vara taevas, seega pole maine vara nii oluline. Ja ma tean, et iga kord, kui minu õigust väänatakse ja mind survatakse ning ma sellele vastu ei astu, tiksub mu taevasele kontole kroonijuveele juurde. Ma tean, et mul ei ole mõtet varastada ("no õige pisut, mis vargus see ka on!") ega valetada ("see nüüd mõni vale!"), isegi bussipiletita sõitmisest võin loobuda, sest mul on parem ja jäädavam vara taevas. Ja ma võin piletita bussi sattudes rahumeeli osta kallima ühekordse pileti, mitte jääda kombineerima, et kui ma järgmine kord suurema piletite paki ostan odavama tükihinnaga ja siis ühe pileti puruks rebin, et siis on ju ikka eelmise sõidu eest makstud (olen tõsimeeli inimesi vaimustunult kuulnud tunnistamast sellisest praktikast aastaid tagasi). Mu esimene pastor Andrus nimetas sellist lähenemist "tilliseemne usuks".
Ei, ma saan elada ausalt ja heldelt juba selles hetkes, kus ma olen, ning ei pea muretsema lisaväljaminekute pärast, ükskõik, kui palju Tema mind kutsub ära andma. Ma ei pea muretsema, et äkki ma nüüd ei tule homme omadega toime. Mul on kõik, mida vajan, juba olemas. Ja mitte ainult siin maailmas, vaid enamgi veel tulevases. Ja kui tunnen kitsikust, siis Tema on lubanud mind varustada oma armu rikkust mööda. Ja teinekord, kui mingid "löögid" eriti sagedaseks muutuvad ja nt rahakotti tuulutavad, on aeg teha inventuuri ja küsida: "Jumal, mida Sa mulle öelda tahad? Kus pean teistmoodi mõtlema/tegutsema?!"-- ehk nii nagu ütles Joel Reinaru viimase PP ajal: "Kamoon! Jumalale lähenetakse altpoolt! Lähene põlvili, kui oled tüdinud õppetundidest!"
Kui me oleme pisutki saanud oma vaimulike silmadega näha Kristust, siis ei hooli me paljudest maailmadest temata (Wilcox). Kui oleme teda näinud, siis oleme näinud tema armsust, tema armulikkust, ilu ja pühadust (Wilcox). Oleme näinud, et Ta ei tee vahet inimeste vahel, et igaüks on talle kallis ja kõik peavad vastutama selle eest, mida nad teinud on, seda eriti nende vastu, kes vaesed ja väetid või muidu meile vastumeelt on. Kui oleme Teda näinud, siis teame, et Jumala südameigatsuseks on tuua maa peale õiglus. Tuua kogu maailmale pääste, mida kogu loodugi igatseb. Ja et õige varsti, tulles teist korda maailma, Ta seda teebki.
Suure armastusloo finaal, mida me Ilmutuse raamatu lõpus näha võime, on selline: Kui kõik on lõpetatud, jäävad viimseina Uude Jeruusalemma valitsema Peigmees ja Tema Pruut, särav, valge ja plekitu, riietatud peenlinasesse, milleks on pühade õiged teod. Uues Jeruusalemmas valitseb "Teine Aadam" koos Abiga, kes Temale kohane on...
Pastor Andrus Norak ärkamisest: Aga tulles nüüd siit nn ärkamise fenomeni juurde, tuleb tõdeda, et seegi moraalne enesepuhastus, juhul kui ta seda on, peaks oma olemuselt olema siis eneseohverdus või avalik enesepuhastus, kus keegi teeb esimesena n.ö. otsa lahti ja selle peale ei panda teda mitte kogudusest välja ega visata kividega surnuks, vaid see eneseavamine nakatab teisigi ja muutub kollektiivseks. Tavaliselt aga tehakse kahte esimest varianti, sest me oleme ausatena teistele inimestele reeglina talumatud. Et keegi toob välja n.ö. peidetud reaalsuse ja ei lepi enam kümnisega petmisega võtmes, et üks tilliseeme jäi maksmata. Või bussis jäi pilet komposteerimata. See oleks siis kaamelite välja oksendamise ärkamine pigem ja sellisena ei tunne koguduste juhid vabakirikutes sellest kindlasti rõõmu, sest sageli on nende kaamelid kõige suuremad. Ja kui keegi on oma kaameli välja oksendanud, siis võib arvata, et ta sedamaid minema aetakse. Kui aga millegipärast leiab aset nihe ja ta on nii veenev ja ehe või on seda terve väike kogukond tervikuna, siis võib vahel juhtuda, et nad on mimeetiliselt nakkavamad enam, kui neid survata jõutakse. Või siis heidetakse nad in corpore välja nagu tavaliselt sünnibki. Minu silme ees on Elu Sõna alguslugu. Ega see nüüd mingi moraalne ärkamine old aga siiski. Moraalne ärkamine vahetatakse seega hea meelega igaste haukumiste ja röhkimiste vastu välja ning kukkumiste ja muu fenomenoloogia. Jah, tõelises moraalses ärkamises töötab ehe mimeesis ehk jäljenduslikkus ja nakkav eneseavamine seda valgust mööda, mis igale on antud. Ja nimismeheks saab esimene endaavaja. Muidu aga ei ole see heaks kombeks. Mäletan, et kord palves ütlesin, et ole Jumal mulle vaesele patusele armuline ja kohe tuldi mind nö. kinnitama, et ära süüdista ennast, sulle on andestatud. Seep see ongi, et moraalset ärkamist ei saa enam hästi tulla, sest igasugused nn kristlised eneseabiõpetused on inimesed selles mõttes ära rikkunud, et nad ei saa end enam alandada ei Jumala ega inimese ette, kuna nende enesehinnangut on tuunitud vahepeal. Ja igast juhtimistundides on nad mingeid tehnoloogjaid kurguni täis topitud ja kui nad nonde järgi on käitunud, siis on ju kõik hästi. Peab ju olema hästi. Ja ärkamised piirduvadki seega enamjaolt vaid hirnatuste ja röhkimistega. Tõeline ärkamine oleks see ja siis, kui inimene hakkab ennast nägema kui viktimiseerijat, siis kui ta vahetab ära paradigma ja ei lepi enam bussipiletite ja tilliseemnetega, sest nendega tegelemine viitab justnimelt sellele et põhiolemuselt on ju kõik hästi. Aga kuna progressiõpetus õpetab lõputut edenemist, siis tuleb ju mingites detailides end ikka kohendada ja paremaks pürgida. Moraalne ärkamine on raske tulema ka selles mõttes, et keskenetakse liialt sex, drugs and rock’nrollile ja ei taheta ega osata näha fundamentaalsemaid asju.
ReplyDeleteAitäh nende sügavate ja ehitavate mõtete eest. Väga kõnekas oli mõte: "kui minul on võimalus öelda või mõelda kellestki halvasti või muul moel kätte maksta, siis ma lihtsalt ei tee seda ning selle kaudu justkui absorbeerin selle löögi iseendasse, andestan ja annan oma valu Jeesusele üle." ja "...mida enam inimesi sellise tõelise vabaduse ära tunnetab ning selle järgi ka elab, seda enam võib tõeline Jumala Riik levida, sest kuri jääb paljundamata." Mõni aasta tagasi, kui olin põhjustanud ühele inimesele ebamugavusi ja ta tõstis selle esile ja tegi suureks, siis hiljem mõtlesin, et see on Jumala käest, kui mulle põhjustatakse ebamugavusi või minu vastu eksitakse, et siis ei tee sellest suurt numbrit (rahus koos Jumalaga, ilma kibestumiseta), millega saaks nagu teise põhjustatu kinni kaetud. Sest kui keegi on väga tundlik ja põhjustan talle ebamugavust, siis on loomulik, et palun temalt andeks ja ka Jumalalt, aga kui mulle tehakse sama ja Jumal aitab selle n.ö ära adsorbeerida, siis ei olegi ju kellelgi süüd. Ja kokku on süüd vähem.
ReplyDelete