Autor: Frank Bartleman (1906)
Pühapäev, 9. september [1906] oli suurepärane päev. Mitmed lebasid väe all maas mitu tundi. Altar oli inimesi täis kogu päeva, teenistustel peaaegu ei olnudki vaheaegu. Mitmed said "ristitud." Neil päevil me kuulutasime väga vähe. Inimesed said Jumalaga kontakti. Vend Pendletoni ja mind võis üldiselt leida lamamas täies pikkuses madalal poodiumil näoli maas, palvetamas teenistuste ajal. Neil päevil oli meil peaaegu võimatu olla mitte näoli.
Issanda ligiolu oli nii reaalne. Ja see olukord kestis kaua. Meil oli väga vähe pistmist koosolekute juhtimisega. Igaüks otsis ainuüksi Jumalat. Tundsime, et pidime justkui vabandama, kui meil oli vaja inimeste tähelepanu, näiteks teadaannete edastamiseks. See oli pidev võidu voog. Jumal oli inimeste tähelepanu võitnud. Mõnikord rappusid kohaletulnud patukahetsusest. Jumal käsitles neil päevil pattu sügavalt. Patt ei saanud jääda püsima.
"Los Angeles tundus olevat õige koht ja aeg Jumala meelest, et kogudus taastada tema endisaegses seisundis, armus ja väes. Aegade täius tundus olevat saabunud koguduse täielikuks taastamiseks. Jumal on rääkinud oma sulastega kõikjal maailmas ning on saatnud paljud neist Los Angelesse, esindama kõiki rahvaid taeva all veel kord, nagu vanasti, kui nad olid tulnud üles nelipühiks, et nad võiksid "jälle välja minna kõike maailma rõõmsa päästesõnumiga”.
Tegevuskoht oli nihutatud vanast Jeruusalemmast hilise vihma "nelipüha" jaoks Los Angelesse. Ja igal pool on tohutu, Jumalast antud nälg selle kogemuse järele. Wales oli määratud olema hälliks sellele ülemaailmse Jumala väe taastamisele; India oli kui Naatsaret, kus Jeesus "üles kasvas." "- F. Bartleman, oktoober 1906, ajakirjas "Apostellik valgus"
No comments:
Post a Comment