Autor: Justice House of Prayer (Boston, MA)
"Näljaseid on ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt. ..." (Luuka 1:53)
Mõtisklus:
Nälg väljendub erinevalt. Kõik sõltub meie südame hoiakutest. Kuid on üks konkreetne tõde: lõppude lõpuks püüdleme me alati seda, mille järgi meil esialgu nälg oli. Ja tagantjärele mõeldes see, mida me ihkame, on vaid peegeldus sellest, millest me tavaliselt toitume.
Nälg kui kingitus--selle nähtuse teeb paradoksaalseks asjaolu, et väljaspool Jeesust oleme alati näljased ning ei koge kunagi täit rahulolu. Valu on see, mis tõmbab ligi Tema lähedust. Just keset seda valu mõistame me ülimat tõde: ainult Tema võib meile anda rahulolu; kui Jeesus ei jäta meile midagi muud, kui Teda ennast, kellest rikkalikult toituda. Siis alles mõistame, et nälg ei ole julm karistus, vaid jumalik kingitus. Selle kaudu meie silmad, mis tavaliselt nii kergesti ära pöörduvad, avatakse, et võime näha varandust, mis on kogu aeg olnud laotatud meie ette--selleks, et võiksime õppida väärtustama kõige väärtuslikumat, mida ealeski elus meile pakutakse.
Vaid neid, kes mõistavad oma vajadust Tema järele ning neid, kes tunnevad nälga ja janu vaid Tema järele, neid nimetatakse "Õndsateks" (Matteuse 5).
Maised sõltuvused pole midagi muud, kui valed ja kaduvad naudingud, mis annavad meile rahulolu illusiooni, midagi, mida vaenlane paneb meie ette üritades järele teha seda, mida ainult Jumal saab luua. See igatsus --see kingitus - on tegelikult Jumala sõrmejälg meie hinges, et tõmmata meid enese ligi. Oma inimlikes püüdlustes täidame me oma aja asjadega, mis rahustavad valutavat hinge, kuid pimestavad meie silmi ja kurdistavad meie kõrvu “armastusest haige” Jumala kutsele. Ja nii me rahuldumegi pikapeale vaid imeväikese osaga tema ligiolust.
Selleks on vaja pidevalt otsida ja püüelda; on vaja pidevalt edasi pürgida südamega, mis on lummatud Jeesusest ... et aegade lõpus Tema vaataks meie peale ja näeks säravat pruuti, kes on andnud talle tasu tema kannatuste eest.
Öeldakse, et meil on ainult nii palju Jumalat kui me ise tahame. Kui me tegelikult ei taha või ei arva, et me Teda vajame, siis me ka ei palu.
Et minna kaugemale süstemaatiliste rituaalide ja retoorika keskpärasusest, peame astuma silmitsi aulise valuga, mis ajab meid põlvedele; mis ajendab meid otsima ikka edasi--kuni me Tema leiame.
Palve tulipunktid:
-Palu, et Issand ärataks vaimuliku nälja Jumala asjade suhtes; valu ja nälja, mis juhivad meid ellu, mis on pidevalt vaimustunud Temast.
No comments:
Post a Comment