Päev 74. Saladuslikkuse väärtus meie usuelus

Autor: Bill Johnson, vanempastor, Bethel Church (Redding, CA)

Jumal peidab asju meie jaoks, mitte meie eest.

Intellektuaalse evangeeliumi puhul on alati oht luua endale jumal, kes näeb paljuski välja nagu meie ning on meiega ühesuurune. Vastuste otsimine viib mõnikord saladuslikkuse hülgamiseni. Selle tulemusena peetakse müstilisust sageli millekski lubamatuks, ning ei mõisteta, et see on tõeline aare. Elu koos saladuslikkusega on eesõigus, kui elame koos Kristusega. Selle tähtsust ei saa üle hinnata. Kui ma saan aru kõigest, mis toimub minu kristlikus elus, on mu kristlik elu mittetäisväärtuslik.

Usuelu tähendab elada vastavalt ilmutusele, mille oleme saanud, keset saladuslikkust, mida me ei suuda seletada. Sellepärast kutsutakse kristlust "usuks". Liigagi sageli loobuvad usklikud oma kutsumisest või lahjendavad seda, et tunda end paremini asjades, mida nad ei suuda seletada. Lubades sellel, mida me ei suuda mõista, vähendada selle väärtust, mida Ta on meile näidanud, tähendab olla lihalikus meeles. Liigagi paljud kuuletuvad vaid sellele, mida nad mõistavad, allutades seega Jumala oma otsustustele. Jumal ei ole kohtu all; meie oleme. Tõeline ristielu on kuuletumine seal, kus meil on ilmutus vaatamata ilmsetele vastuoludele, mida me ei oska seletada.

Kuuletumine ainult selles, mis meie arvates viib positiivse tulemuseni, ei ole kuulekus. Kuulekus peab meile midagi maksma minema. Selle omaksvõtmine, mida ta on meile näidanud ja kuuletumine sellele, mida Ta on käskinud, tihti vastusteta küsimuste olukorras, on mõõtmatult suur au.  On suur au olla uskuv usklik keset uskmatut kultuuri. Peame selle eesõiguse omaks võtma. Ühtki kristlast ei tohiks see Issanda küsimus külmaks jätta: "Kui ma tagasi tulen, kas ma siis leian usku maa pealt?" 

Mina olen oma südames otsustanud elada Tema rõõmuks, elades usust. 
[Raamatust “Unistades koos Jumalaga”]

Palve:

"Issand, aita meie uskmatust!"