Kirjakoht mõtiskluse aluseks
Ja kui temalt küsitakse: „Mis haavad need su rinnas on?”, siis ta vastab: „Need löödi mulle mu sõprade kojas.” (SK 13:6)
Mõtisklus
Eeldame piinu vaenlastelt, mitte sõpradelt. Kui Sakarja kirjutas selle salmi, vaatas ta tagasi Joosepi elule ja ettepoole Jeesuse elule, kuid ta räägib ka meiega. Kui elad piisavalt kaua, koged sa tõenäoliselt mingit sorti ebaõiglust, kuid kõige piinavam valu on lähedaste inimeste valu.
Kui meid haavatakse meie sõprade kojas, peab halastus muutuma 1) isiklikuks, 2) kogukondlikuks ja 3) ajalooliseks (rahvaste vaheliseks).
Mida ma selle all mõtlen?
Ma mõtlen, et kuigi vähesed meist on eales sunnitud taluma kõike, mida Joosep kannatas, on igaühel meist oma osa raskustest kanda. Neil, kes on kannatanud vägistamise, väärkohtlemise, reetmise, varandusest ilmajäämise või abielurikkumise all, on ees raske ja väga isiklik teekond. Võime kannatada tuhandeid väiksemaid hoope päevas. Kuidas me neile reageerime?
Samuti tajume sarnasusi Joosepi looga laias ajaloolises kontekstis, mõeldes rassismile, orjapidamisele ja genotsiidile. Kus haavati armeenlasi? Türklaste kojas. Kus haavati juute? Sakslaste kojas. Kus haavati bosnialasi ja serblasi? Naabrite põldudel, taludes ja linnades. Kus pandi Aafrikas sündinud mehed ja naised ikkesse? Noore idealistliku ameerika rahva kojas, kes uhkeldas ideedega vendlusest, võrdsusest ja vabadusest kõigile- selles väljendub nii ilmselge iroonia, et see tundub topelt julm. Tänase päevani haavatakse Hiina kodukirikute juhte jätkuvalt nende oma vendade poolt.
Need on näited isiklikust ja ajaloolisest mõõtmest, kuid on ka kogukondlik mõõde.
Laias laastus koosneb Kristuse ihu inimestest, kuid suurem mõistatus on see, miks lunastatud kogudus lõputult veritseb isetekitatud tigedusest? "Millest need haavad kehal?", võiks inglite hulk küsida Kristuselt, jubedusega silmitsedes meie rikutust (katki olekut), usaldamatust ja uskkondadevahelist süüdistamist.
Suuremal või vähemal määral on igaüks meist süüdi. Kui me liitume perekonnaga, kus on armastuse usutunnistus, miks me väldime osadust oma nõbude, tütarde ja lastelastega, kes on ikka osa meie perest, kuid kelle usutunnistus erineb veidi meie endi omast? Oleme üheaegselt nii muljutud ja murtud ihu, kui ka pahatahtlike sõprade koda--tagajärg ja põhjus.
Nende 100 päeva jooksul on meie eesmärk vastu võtta alandlikkust ja armu, et igaveseks muuta oma suhtumist vendadesse ja õdedesse Kristuses.
Kristuse ihu ühtsus ei ole enam vabatahtlik valik, vaid see on möödapääsmatu.
Palve:
"Jumal, tee meid üheks! … sellisel määral, et Isa, Poeg ja Püha Vaim tegutseksid täiuslikus armastuses, täiuslikus ühtsuses ja täiuslikus aus, las sinu rahvas hakkab väljendama jumalikku hiilgust, mis on reserveeritud inimestele, kes elavad kooskõlas ja ühtsuses. Las Su ihu saab terveks ja ei haavaks enam. Vabasta halastuse vaim, et me saaksime andestada meie paljud, vastastikused solvangud. Vabasta õnnistuse vaim, et me püüaksime edutada oma vendi ja õdesid, mitte neid kinni siduda, haavata ja vangistada. Lase Sinu sõprade kojal, Kristuse Ihul, muutuda tervenemise, rõõmu ja ühtsuse kojaks. Aamen."
No comments:
Post a Comment