Igatsus valguse poole on elu käsk

Jeesus tuli maa peale eelkõige kehtestama oma riiki. „Sinu Riik tulgu… maa peal nõnda kui taevas“.  Ilmutuse raamatu lõpus on pruut võrdväärne valitseja Peigmehega taevases Jeruusalemmas. Kuidas sinna jõuda? Esmalt, Jeesuse vere ohver on see, mis inimlapsed päästab ja pühitseb. Igaüks, kes tunnistab, et ta on läbinisti patune, saab patud andeks ja uue elu. Kuid kas see ongi kõik? Kas tõesti on nii, et kui oled päästepalve ära lugenud, siis vaatad enda ümber ringi, loed kõik õnnistused kokku (mul on kena korter/maja, armas abikaasa, tore(dad) laps(ed), auto, töökoht, sõbrad--ja kui mõni punkt päris maksimum pole, palvetad, kuni korda saab), püüad elada korralikult, paned ennast kirja kristlikule (koguduse) tööle, teenid ustavalt oma parima äranägemise järgi, sellega rahul olles kiidad Jumalat ja oled kindel, et ükskord taevasse saad? Kuna Jeesus on kõik teinud, pole meil ju vaimulikult enam midagi teha.

Vaadates nt Moosest ja Taavetit, siis nemad olid justkui sõltuvuses Jumala ligiolust. Taavet igatseb Teda nii päeval kui öösel: „Millal ma saan näha Sinu palet?“ „Sa peitsid oma palge ja ma tundsin hirmu“. Pauluski, kellel kõik teoloogilised tarkused käes olid, ei rahuldu esmase kogemusega. "Ma pürin seatud võiduhinna poole…“ Moosese kohustus Issanda viinamäel on nii suur, et ta ütleb Jumalale, et kui Jumala ligiolu temaga kaasa ei tule, siis tema ei lähe edasi. Mitte meetritki! Kas meie ülesanne on kergem? Kas meie saame ise, oma tarkuse ja mõistusega hakkama? Inimlikult on see arusaadav—töö ootab tegemist ja Jumal on justkui eemaldunud.

19. sajandi metodisti pastor e. m. bounds ütleb oma traktaadis Preacher and Prayer (eesti keeles „Eduka jutlustaja käsiraamat“), et „Inimene on Jumala meetod. Kirik otsib paremaid meetodeid, Jumal otsib paremaid inimesi.“ Jumal tahab tuua meid paika, kus Tema saaks takistamatult meie läbi töötada ja astja kõrvalmaitse enam õli maitset ära ei riku, kui sama raamatut parafraseerida. Kasvamine ja areng on meile ka loomu päraselt sisse kodeeritud nii füüsiliselt kui vaimselt. Selle igatsuse tunnistuseks on ka eneseabiõpikute ja psühholoogiast esoteerikani kursuste suur populaarsus. Igatsus valguse poole on elu käsk. 

Üks kallis kaasteeline on öelnud: Sellega olen täielikult nõus, et inimesed tahavad ja vajavad kasvada. Parim väljund kasvamiseks on edasipürgimine Jumalas. Kui koguduses ei innustata inimesi pürgima edasi vaimulikus mõttes (Vaimus käimises, Jumala ligiolu ja Tema südame otsimises, tõelisuse janunemises) ja öeldakse, et nii nagu praegu on, ongi juba väga hästi, siis leitakse teised eluvaldkonnad, milles edasi pürgida - olgu selleks eneseareng, finantsiline vabadus, uute kogemuste otsimine läbi reiside vmt, mis võivad olla täiesti head asjad, aga igavikulises plaanis eriti tähtsust ei oma.

Jumala ligiolu taotlemist saab väärkasutada ja seda ongi aastasadu tehtud. Nii nagu Jumala sõna võib toimida sõnumitoojast sõltumatult, võib seda ka Jumala vägi. Jumala sõnal on meelevald vaimumaailmas vaatamata sellele, kas Sõna mõõga käsitseja on Jumala meelevalla all või mitte. „Ma ei ole teid eladeski tundnud“ –seda olen ikka kuulnud tsiteeritavat karismaatikute kohta, kes tundub, et otsivad vaid mingit mõnutunnet, mingit järgmist taset, aga elavad, kuidas juhtub. Tundub, et nad on liiga agarad, aga kõrvalt paistab, et mitte õiget tunnetust mööda. Kardan, et sama võib aga Jumal öelda ka tublide mittekarismaatikute kohta, kes oma südame Jumala valguse eest on sulgenud ja ise oma elu ja väljakutsetega toime püüavad tulla. Issanda viinamäel toimetamine ei ole osaduse garantii.

Jumala ligiolus elamine minu jaoks on kontrolli andmine täiesti Pühale Vaimule. Et Tema saaks mulle ilmutada mu südame sügavamaid ja koledamaid paiku… ikka selleks, et Tema neid puhastada saaks. Ja see suurendab minu armastust Tema vastu, sest ma mõistan, kui palju ja sügavalt ma eksinud olen—täiesti lootuseta ilma Temata. Minu jaoks on iga järgnev "tase"  suurem vabadus iseendast ja oma südame kurjusest. Ja tõepoolest, sellega kaasneb ligiolu ja õnnistus, eriti silma selguse kaudu, sest süda saab puhta(ma)ks. Puhtad südamelt näevad ju Jumalat ja saavad teha Tema tööd. Saavad teha neid tegusid, mille Jumal on ette valmistanud, et nad käiksid nendes. Ja see ike on hea ja koorem kerge.

Tallinna metos oli üks õde Selma Ratassepp, kes suri 91. aastal. Ta oli võimude poolt kõvasti taga kiusatud, puruvaene ja raskustes, aga ta võis öö läbi Jumalalt kiita. Jumal loomulikult kõneles tema läbi ja 20 aastat hiljem tulid välja killud, mida keegi oli käsikirjas kokku kogunud sahtlipõhja. Selma ütles näiteks nii: Praegu on pitserite aeg. Tooge varakambritest välja asjad, mis sinna viidud. Võtke kätte antiikne lamp. Aseained on võetud minu Vaimu asemele--popmuusika, tühi nali, plaksutamine. Saatan tulnud pühakotta. Eksituse vaim tungib vägevasti minu rahva ridadesse, et minu tööd saaks ära lämmatada. Ainult Püha Vaim võidab hingi. Maailm ei võida maailma. Ärge töötage rohkem, kui palutud, muidu varisete kokku. Vajan peeneid pilpaid, et tuld süüdata. Suured ahjud puid täis. Vajan alandlikke töötegijaid.

Jumal on igasugu aegu sallinud. Aga siis ühel hetkel tuleb Ta meid katsuma --Ta kõneleb ning siis on vaja kuulda, mida Vaim kogudusele ütleb. Täpselt nagu Ilmutuse raamatu 2-3.ptks. Vaja on kuulda, sest „…muidu ma tulen ja lükkan su lambijala ümber“. Jeesus nutab ka Jeruusalemma pärast: Kui sa vaid teaksid sel tunnil, mis su rahule tarvis läheb. Aga nüüd on see pandud varjule Su silmade eest!

Igatsus valguse poole on elu käsk. Selle kaudu „meelitab“ Jumal meid kasvama ja sirutuma Tema poole. See kasv täidab Tema riigi huve, sest ta kujundab endale väärilist partnerit, kellega igavikus valitseda. Samas aga saame ka meie osa: kasvamise kaudu varustab Jumal meid, teeb tugevaks, vabastab patust ja surmaelust, et päeval, mil raskused me ellu tulevad, suudaksime seista, st püsima jääda. (Efesose 6). Taevariigis ei ole ühtki haiget ega patust, keda teenida. Aga seal on Jumal, kes otsib juba siin maa peal meiega osadust. Parim viis taevariigiks valmistuda on Jumala ligiolus end muuta lasta.

Aga see kutse ei ole kergete killast, vaid nõuab lahti laskmist mõttemallidest, mis aastaid meid karguna toetanud ja märkamatult Jumalast lahutanud on- reputatsioon, kohustused, eriti see tunne, et kui mina ei tee, siis kukub Jumal kokku. Aeg-ajalt on küll märke, et paat vist kõigub, aga tundub, et kõikuvas paadis on ikkagi kindlam kui vee peal kõndida, isegi kui see on Jeesus, kes meid vee peale kutsub. Uus elu nõuab seega kõikuva paadi servast lahti laskmist ja astumist veel ebakindlamale alale. Aga mis siis, kui ma vette kukun ja häbisse jään? Ma küsiksin vastu: Aga mis siis, kui Jeesus tõesti Su elu üle võtab ja näitab, et Tema võib sind toetada ja et vastupidist pole ta sinult mitte kunagi nõudnud…